JOSÉ ALBI. La última pregunta

VIIMANE KÜSIMUS

Taon koputiga uksele. Astun sisse. Vaatan ringi.
Hõikan ennast ega saa selget
vastust. Linde tõuseb lendu
teab kust soppidest, nad võtavad kaasa
pärastlõunase vaikuse. Üks mees
hõikab samuti iseennast
ega saa mingit vastust. Ta kisub üles kõik
põrandaplaadid, meri aga tõuseb tasapisi
ikka kõrgemale. Toas hulbib toole
ja tundmatuid surnukehi,
ükshaaval triivivad need
paokil uksest ja
akendest välja.
Ei, nende seas mind pole. Otsin
asjata. Ega jäägi suurt midagi alles
minu jälgedest, ühest muistsest sõnast,
kahemõttelisest žestist. Mind polegi
mitte kusagil. Mitte keegi ei tea,
kust tagasi tulin või kuhu nüüd jälle lähen.