ALEX DIMITROV. All the Way Up I Took Myself

LÄKSINGI PÄRIS ÜLES

Sinu sees on pisut mindki, tead küll.
Nii nagu päevas on ööd, või Pariisis
New Yorgi tunnet.
Võiksin paljugi öelda,
võiksin rääkida sulle Veneetsiast
või sellest, kuidas Turneri maalid
muudavad meid palju ilusamaks,
kui oleme nende ees,
rääkida Bulkaenist, kuidas ta seisis,
suu lahti, ja poisid sülitasid
kordamööda talle suhu –
kuidas tatt muutub vahel roosideks,
kuidas roosid muutuvad olematuks.
Oleme udust madalamal,
vahel oleme udu sees
ja üritame – kirjutada või helistada,
paneme telefoni ära, unustame, miks
või kellest õieti puudust tundsime.
Kas ma sulle juba rääkisin? Käisin
lõpuks Empire State’is, selles hoones,
läksingi tõepoolest päris üles.
Muidugi, see on pöörane, aga ma nägin
all kõiki, keda armastan, otsekui kujukesi.
Sina kõndisid mööda linna,
pikk must mantel seljas,
ja tundsid, et oled kauge ja õnnelik.
Vihm oli punane, kõik muu, mitte
mineviku moodi, oli roosid.

Together and by Ourselves, 2017