deprekast ja sõprusest

Teate, mul on üks sõber. Mul on neid tegelikult veel, mitte ainult see üks. Ütleme selline käputäis inimesi, keda ma väga-väga armastan ja keda kõiki ma nendest rääkides nimetan “minu parim sõber” sest vähem oleks imelik öelda, sest nad on kõik mingitpidi parimad. Ja nagu te aru võite saada, on nad kõik hästi toredad, leplikud, kannatlikud ja kõike muud sellist, sest nad on ju mind aastaid talunud ja täitsa edukalt kah veel. Seega on nende kõigi ühine joon see, et nad on suure südamega head inimesed. Kuigi kui ma mõtlen oma parimatele sõpradele, siis nad on ka üsna erinevad isiksused, samas kõik mulle nii kallid ja isekalt ütlen, et vajalikud ka. Ma lihtsalt EI saaks nendeta hakkama. Igaüks on omamoodi iseloomudega ja ma tean, et ükskõik, mis mure või rõõm mul on, siis mul leidub alati see keegi, kellega seda jagada.

Ma isegi ei saa aru nendest, kes räägivad, et neil pole sõpru. Nagu… kuidas? Elu olete elanud v