EKSPERIMENT “poodi ei lähe” – külmikusisu

Nagu te teate, siis tahan ma sellel aastal suure hurraaga Orgutama hakata, aga mida ma juba paari poeskäigu järel avastasin, oli see, et ma jäin poolte koostisosade juures mõtlema: “Eee.. ma ei mäleta, kas meil seda on kodus, või tuleks osta.” Seega sündis otsus, et alustada tuleb sellest, et teeme endale selgeks, mida meil üldse kodus on ja tarbime need asjad ära. Ehk siis andsin endale lubaduse, et kuna päris poes käimata ei saa, siis toome sealt esiti ainult piima ja midagi värsket (puuviljad), Kardo arvas, et kartulid peaksid ka olema poenimekirjas lubatud, aga muus osas teeme siis sellist säästuvärki ja üritame võimalikult kaua poes mitte käia. Kui kaua see õnnestub, seda ma ei tea, aga eks näis.

Eile ei kulutanud ma poolt sentigi, täna hommikul pidin selle aasta esimesed kulutused siiski tegema. Esiteks käisin ma hommikul poes, kust ostsin banaani, õuna ja suure piima. Arve 5.10€. Ma ei mäleta, millal mul viimati nii vähe raha läks, sest tavaliselt on ju ikka nii, et kui juba poodi mindud on, siis mõtlen mina küll, et “kui ma juba siin olen” ja laon korvi ikka triiki täis.

Mitte just eriti säästlik ei olnud ma täna samas jälle selles suhtes, et ma käisin küüsi korda tegemas. Kuna õues oli räme lumetorm ja minu küünetehniku juures ei ole kunagi ka kuskil parkida, siis otsustasin, et lähen taksoga. Sinna 6.70€, küüned 20€ (sain 5€ ale, vist oma suure “ma üritan siin säästa!” hala peale