tahtsin niisama juttu ajada, aga…

Täielik preggobrain on – viimased päevad oli mul tunnis sada mõtet, millest blogida tahaks, aga nüüd ei meenu ühtegi. Ma ausalt tean, et raudselt mu tihedad rasedusjutud on lähiajal tüütuks muutunud, aga ausalt ma ei saa sinna midagi teha. Olen 9 kuud saanud hakkama nii, et ma ei karda ja olen seda kõike rahulikult võtnud, aga nüüd, lõpupoole tuleb kerge ärevus sisse.

Seda muidugi juhul, kui kerge ärevuse alla lugeda seda, et ma vahepeal nutma puhken ja olen palju lihtsamini ärritatav, kui muidu. Muidugi mulle ei peagi pähe mahtuma, mis puhul on okei korrutada rasedale, et issand sa oled HIIGELSUUR ja su kõht on ÜÜRATU ja seal on raudselt vähemalt kaksikud. Nagu… rase naine pole migisugune aeda ehitatud kuur, mille mõõte arvustada ja arvata, et see kuuri ennast ei puuduta. Sama lamp oleks suvalisele naisele öelda, et oh jumal, sa tundud niii raske, palju sa kaalud muidu? See oleks kohatu eks? Aga minult küsitakse, et kle mis su kõhuümbermõõt on ja kirjutatakse, et mine seksi oma mehega, saad lapse kätte. Nagu… Mulle pole elusees nii palju keppi teha soovitatud, kui lähipäevadel. Ausõna ma olen kuulnud, et see võib asja kiirendada, te ei avalda mulle selle infoga riigisaladust, aga äkki ma võin ise otsustada, kas ma tahan teie käsu peale püksid maha kraapida või mitte. Ja kui ka otsustan, siis kas ma peaksin seda koheselt jagama, et kus ja mis kell ja mitu korda ja mis asendis, et jumala eest pääseda nendest “hehhhehehehehehee, mine nõua mehelt spermat!” kirjadest.

MUL JUBA ON TA SPERMAT OLNUD!!! Vaadake mind! Ausalt!

Ma poleks iial arvanud, et ma sellist lauset kasutama pean ja üldse ma kujutasin ette, et see postitus saab olema hoopis teise tooniga, aga see on see, kui sa lased lihtsalt mõttel joosta. Insta lähen närvi ära, nagu näha