25.03 Brno

25.03
Olomoucist Brnosse

Brno on minu peatuspaigast Olomoucist vaid umbes 70 kilomeetri kaugusel, sestap otsustasime sõpradega pühapäeva just seal veeta. Google oli meie vastu lahke ja soovitas kümneid kohti, kuhu võiks selles suurepärases linnas minna, muuhulgas näiteks ka mänguasjamuuseumi, mis oli avatud vist ainult kas ühel või kahel päeval nädalas ja pühapäev nende hulka ei kuulunud.

Ilmateade lubas päikest, aga seda väikest pilvealust heledust jagus vaid autosõidu ajaks - kohale jõudes oli kõik jälle korralikult hall ja tusane. Laskmata end sellest heidutada, läksime otsima vanalinna ja sealset lubatud lihavõtteturgu.

Turg oli oodatust palju väiksem, aukohal troonis hiigelsuur maalitud muna, millel oli kujutatud nelja aastaaega ning kevades ilutses hiiglaslik kukk. Inimesed jalutasid selle ümber, katsusid maalingut näpuotsaga, justkui mitte uskudes, et see saaks üldse päriselt olemas olla.

Turg oli pooleldi toidule pühendet - kõikjal lõhnas, müügil olid head soolased juustukesed, viinerid, vahvlid, kuumad ja külmad joogid. Teine osa turust oli krimpel. Munad, puust munad, ilusamad puust munad, päris munad, munakujulised okstekaunistused, pärilid, ehted, mänguasjad. Kõige veidram asi, mille me leidsime (tuletan meelde, et me olime Brnos), oli Lotte nukk. Natuke räbalaks muutunud särgiga, aga muidu igati Lotte. Asus ta koerte varjupaiga toetuseks müüdavate asjade kastis. Omandasime ta 70 raha eest, katkiläinud särk lendas minema ja nüüd saab ta endale parema elu kui vanade asjade kast.

Linnas jalutades ei olnud meil tegelikult mingit kindlat suunda. Jalutasime, vaatasime suuremaid kirikuid seest ja väljast, imetlesime maju ja kirusime aina külmemaks muutuvat ilma. Eelmisel õhtul olime netist leidnud, et kuskil kaputsiinide krüptis peaksid olema ka mumifitseerunud mungad, mida ilmarahvale näidatakse ja arutasime pikalt, et miks peaks neid eraldi vaatama. Ania näiteks arvas, et küllap nende vaatamise põhjuseks võiks olla memento mori. Igatahes tundus juba peale fotode vaatamist, et meie poolest saavad need mungad rahus olla. Vastukaaluks vaatasime hoopis kohvikus kooke, mis oli märksa toredam vaatepilt. 
Ühtegi muuseumi me ette ei võtnud, sest tõttöelda on selle linna arhitektuur juba niigi muuseumlik - korralikud Kesk-Euroopa saksa- või austriapärased majad, kitsad käänulised tänavad, majade vahel sagivad trammid, kõigest üle kõrguvad kirikud ja kirikuis kurjad pildistamist, kõva hääle tegemist ja üldse elamist keelavad sildid. Kõige muuseumitaolisem kogemus oli suures kaubanduskeskuses, kus oli Mercedes-Benci masinate väljapanek - paarkümmend masinat 100 aasta tagusest ajast kuni tänapäevani, rõhuga 1930ndatel. Inimesed vaatasid neid hoolega, palju oli pildistajaid (ma ise ka nende hulgas) ja uudistajaid. Kummalisel kombel õnnestus meil sedasi mittemidagitehes terve päev edukalt surnuks lüüa ja alles pimeduse hõlma all koju jõuda.


Eile oli esimene reisipäev, kui ma mõtlesin pikemalt kojusõidu üle. Et omamoodi kahju on loobuda sellest vaiksest ja vaatlevast ajast, tänavate avastamisest ja nurgataguste külastamisest. Ja samas on südames tohutu tänulikkus, et minu sõbrad viitsivad käia minuga loomaaias ja munakividega kaetud tänavail ja erinevates linnades ja rääkida minuga segiläbi kõiki keeli, milles me saame suhelda. Lausa kuni aju kokkujooksuni, sest tõesti, viimasel ajal on mu peas ja ümber tõeline keeltepaabel. Stuttgardis olles elasin sõprade juures, kellel on kakskeelne pere - eesti ja saksa. Sellises kohas on lihtne olla, on kaks keelt, vahetad neid vastavalt vajadusele, kas ümbritsev on lihtsalt saksakeelne ja seega enamvähem alati arusaadav. Muidugi mitte siis, kui ta piirkonna tõttu äkitselt švaabikeelseks muutub :D Hädapärast saab lisada inglise keele, sest vahel on sõnu puudu.
Minu praegune peatuspaik on Tšehhis resideeruvate poolakate juures, kellest üks räägib minuga saksa keelt, teine eesti keelt ja omavahel räägivad nad poola keelt, väljas käies lisandub veel tšehhi keel. Mistõttu pole sugugi haruldane, et poolakas pöördub poolaka poole eesti keeles ja teine vastab ülima rahuga: "Gratuliere!", mis siinkohal võiks tähendada "ma ei saa ööd ega mütsi aru, mida sa praegu seletad". Õhtuti kodus on tõeline keelte paabel, sest päeva lõpuks on kõik kaunis väsinud ja ei suuda enam keeltel tõesti vahet teha. Siis oleme omavahel selguse ja kõigile ühise arusaadavuse nimel inglise keele peale üle läinud ja ka filmide valikus eelistanud ingliskeelseid.

Rääkisin neile just hiljaaegu, kuidas sellisel puhul, kui peab liiga paljusid keeli korraga rääkima, moodustub minu peas hiigeltõrge vene keele koha pealt ja ma ei ole üliväsinuna võimeline enam "сорок" ütlema, vaid moodustan selle asemel mulle loogilise  "четы́редесaт" või midagi sellist. Kuskilt lugesin, et tegelikult see sõna on kunagi olemas ka olnud, aga omal ajal 40 sooblinahka tähistav "сорок" oli selle lihtsalt välja söönud.

Aga kuna mul on enne tagasilendu veel kaks head päeva keeltepaabeli jaoks, kavatsen need täiega ära kasutada. Ja nüüd, kui tohiks paluda, võiks ikka päike ka välja tulla.



Jabur plakat Käärmekeitto esinemise kohta pärineb ühest Brno kohvikust.