i’m alive ja lobajutud

Ma poleks üldse täna ka siia blogisse jõudnud, aga ma kartsin, et kui ma eilse postituse viimaseks jätan, siis võib mulje jääda, et ma meeleheitest otsad andsin. Nii see siiski ei ole. Kirusin ennast siin paar tundi, uurisin läbi igasuguseid spa-variante, aga noh…reedene päev, kõik toad juba kinni ja lõpuks sain ise ka aru, et pole mõtet mitu-mitu sotti raisata, et ruttu kuskile spasse põrutada. Ujumisvõimalusi on ka ju lähemal.

Olen ju ise muidu nii rahul oma iseloomuomaduse üle vooluga kaasa minna, seega imestasin lõpuks ise ka, et miks see asi mind nii rivist välja viis ja pahaseks tegi. Juhtus, siis juhtus, ega elu läheb edasi ja midagi nüüd ju väga katki ei ole. Lähme lihtsalt septembris Jurmalasse ja saab seegi tehtud.

Esiteks käis eile küll diivanipuhastaja, aga neil läks niiii kiiresti, et mina jõudsin vaevu ülakorrusel natukene koristada, kui nemad juba alt hüüdsid, et valmis on. Ütleme nii, et mõni ime, et ma pole üks nendest, kes kardab oma tänavaste pükstega diivanile istuda, vaadakes mu diivani enne pilte. Siin oli olukord nii hull, et need parmud bussist ise lööks ristimärgi ette, kui SIIA istunud oleks. Eriti haige on see, et alles kaks kuud tagasi (või vähem) käis meil ka diivani keemiline puhastus, aga juba olid suutnud lapsed selle nii ära läbustada, et hoia ja keela.

Igatahes meie neile ette ei jäänud ja tänu sellele, et me kodus olime, hakkasin ma loomulikult koristama. Mul on vist tõesti mingi teema, et kui sisemiselt tunnen rahutust, siis koristamine lõõgastab mind maksimaalselt. Sain kolm hiiglaslikku kasti mänguasju, lasteriided ja värke heategevuseks kõrvale pandud. Lastetuba ja magamistuba on nüüd ideaalses korras – ainukene asi on see, et tahaks oma garderoobi ka veel 50% hõredamaks saada. Noh, nii, et kõik asjad oleksid seal just idekad. Eile juba loobusin ülipaljudest “kunagi olen kõhna” riietest, mida ma kiivalt alles hoidnud olen. Olen ma jeeee… :D

Kui Lendel lõunauni tehtud sai, sõitsime me Viimsisse, H2O veeparki. Mul vanemad kinkisid meile jõuludeks perepileti ja nüüd kulus see kenasti marjaks ära. Mari sai ennast torudest lolliks lasta ja mina sain Lendele järele lonkida. Õudne, kuidas lapsed paigal ei püsi, huh! Lonkida, sest mul on vasemas alaseljas mingi imelik närvivalu, et vahepeal ei saa reaalselt jala peale toetadagi. Ei tea, kas peaks mingi kreemiga ennast hõõruma, või mida üldse rasedana kasutada võib. Eks täna uurin.

Mari ja Lents riietusruumis. Mega offtopic küss, aga MIKS on 99% veekeskustes nii nadi föön, et ma võiks lasta sureval vanaemal endale pähe hingeõhku puhuda ja saan ka juuksed kiiremini kuivaks, kui nende fööninirakatega?

Ujuma saime heal ajal, inimesi väga veel ei olnud, seega saime lapsed rahus “ära väsitada”, poets läbi käia ja kodus jälle edasi koristada. Kardo juba anus, et ma lõpetaksin, sest ta ei viitsinud enam mu korraldusi täita, aga ma ei suutnud kuidagi ennast takistada ja suutsin voodisse ronida alles keskööl. Selleks ajaks oli ka kõik pesu pestud, riided sorteeritud ja isegi Kardo tuba suht korras (ma kipun sinna ise asju eest ära loopima, eriti praegu, mil esik peab tühi olema).

Räägime siis esikust kah. Leidsin ema kaudu inimese, kes on nõus siseuksed ära vahetama (10€/h). Uksi ei leidnud, aga siis meenus, et aaaaa krt ma olen ju see Mollukas ja ma võin inimestelt fbis abi küsida. Töötas ja leidsin e-poe, kus on minule vajalikes mõõtudes uksi. Tahtsin neli tükki tellida. Kolm SELLIST (WC, vannituba, Kardo tuba) ja üks SELLINE klaasiga. Tegin tellimuse ära, tuli kiri, et arve tuleb meilile, aga no ei tulnud essugi. Kirjutasin sinna täna ka, et päriselt tahaks uksi küll, kui vähegi võimalik oleks.

Hange.ee kaudu leidsin ka inimese, kes mul esikud üle värvib, nüüd tulebki ainult ära oodata, mida need pelletikamina paigaldajad kostavad ja kaua neil siin läheb. Nad peakskidki kohe jõudma, eks näis siis, kui suur jaur see paigaldus on. Ma ise arvasin, et viskavad kamina seina ja paar toru siia-sinna, aga Kardo pakub, et sellest saab üks suur tolm ja segadus. Eks siis näis, kellel õigus on :)

Lõpetuseks, mäletate, ma rääkisin vennast, kes mulle võlgu on? Eile sain selle kogu teema kohta veel nii palju infot, et ma reaalselt võitlen endaga, et seda mitte teiega jagada. Üks osa minust ütleb, et ma siiski siiralt usun, et tegu pole PAHA inimesega, vaid tal on lihtsalt midagi … viga. Samas ma tahaks inimesi hoiatada, et nad neverver ei teeks temaga mingit koostööd, sest sa ei saa ei tööd ega rahagi. Ei tahaks ju olla ka enam see vend, et jah Mallukas kogu oma musta pesu netis peseb, aga no see stoori on päriselt lihtsalt nii haige, et ma niii tahaks jagada :D Alguses hoidis mind muidugi tagasi ka see väike lootus oma 500€ tagasi saada, aga see on praeguseks nii kadunud, et selle üle vist ei tasu unistadagi :D Igatahes väärib see kindlasti uut postitust, mitte närust postilõiku. Igatahes, mis teie arvate, ah?

Aga okei, sain teada antud, et ma olen elus ja eks varsti räägime jälle. Olge musid ja be coolens. #olen12aastane