unepaanika, seks ja nibud*

Mul oli täna öösel see imeline võimalus 3-6 vahemikus üleval passida. Nimelt on Lendel tekkinud selline asi, mida mäletan ka Mari ajast. Kui ma ei eksi, kutsutakse seda unepaanikaks/unehüsteeriaks. Põhimõtteliselt ärkab ta keset ööd üles, aga päriselt üles ei ärka, vaid läheb täiesti paanikasse, karjub, nutab, rabeleb ja kõige hullem – võib endale haiget ka teha. Näiteks viskub vastu seina või rabeleb ennast suvaliselt süles lahti, põrandale. Ta nagu ei saaks üldse aru, mis toimub, ainult silmad kinni karjub. Kui puudutada, läheb hullemaks, seega on parim lihtsalt proovida tal hästi lähedal olla, et ta endale kuidagi viga ei teeks ja oodata, kuni see mööda läheb. Tavaliselt nutab 10-15 min ja siis vajub uuesti magama.

Hetkel on see mingi 3-4 päeva kestnud, aga ma ei hakanud sellest enne juttu tegema, sest mõtlesin kogu aeg, et äkki see oli ainult “see üks kord”. Nüüd endale meenutuseks panen kirja, et ikka Lendel on ka unepaanika ära olnud. Ega ma suurt ei muretse selle üle, mäletan Mari ajast, et see kestis nädala-kaks, mitte rohkem, mis selle üle ikka “halada”.

Ma olen täheldanud, et iga kord, kui ma blogis halan, siis kaob probleem ära. No ükskord kirjutasin siin, et lapsed on põrgulised ja muudkui kraaklevad ja käituda ei oska. Kohe peale seda probleem kadus, täitsa ise noh. Hakkasid lihtsalt normaalselt suhtlema ja no muidugi on kraaklusi ikka veel, aga ma ei tea… Äkki mul oli endal sitt tuju ja võtsin olukorda rohkem hinge, kui vaja oli, kes teab. Aga no seda unepaanikat ma endale küll ette ei kujuta, see on päris õudne. Nagu deemon oleks lapse sees, kisab ja karjub ja viskleb ja siis järgmine hetk magab õndsat und…

Rääkisin öösel ühe tuttavaga juttu, kes imestas, miks ma kell 4 messengeris online olen, kui ta imestas, et ta küll teisest toast ei kuuleks, kui laps nutab, et ta nii sügava unega. Ma seletasin talle, et esiteks magab Lende meie voodis ja teiseks kuuleks seda seakisa teise Männiku otsa ka, oleks üsna võimatu maha magada.

“Lapsed magavad teiega koos? Millal te siis omavahel koos olla saate?” imestas tuttav, millele järgnes monoloog teemal, kuidas tema lapsed hakkavad kindlasti omas voodis, omas toas magama. Teate, ärge saage minust valesti aru – ma täitsa usun, et mega mugav ja hea võib olla MITTE magada lastega koos ja ma ei kritiseeri iial inimesi, kes ei taha oma lastega koos magada. See on nii individuaalne ja oma pere otsustada.

Mina olen jäänud lastega kokku, sest ma olen suutnud alati juurutada sisse harjumuse, et lapsed jäävad magama, tiss suus. Arvestades, et Lende 1a3k piima sai, siis oli juba see üks põhjus, miks ta nii kaua meiega oli. Lihtsalt mugavam mulle endale. Ei viitsi oma uneajast kedagi kuskile tassida ja lohutada ja palju mõnusam on unesegane laps endale kaissu tõmmata ja edasi magada. Aga nagu öeldud, see on MINU eelistus ja nii on. Mari jäi, sest… Lende oli ja ta tahtis ka :D

Küsimus, millal me siis “omavahel koos” oleme on minu meelest lihtsalt nii. faking. kohatu. Nagu… Kas te kujutate ette, et läheksite kolleegi juurde ja küsiksite ta käest murelikult, et “Issand, sa elad oma lastega samas korteris või? Aga millal te siis ometi nussi teete**?”.

Või näed maja ees naabrit ja small-talki mõttes hakkad lobisema: “Kuule, ma siin olen näinud, et su mehel Jüril on jalg haige. Kas see kuidagi muidu teie voodielu ka mõjutab? Ja KUS te muidu seda seksiasja ajate? Kas magamistoas? Minu magamistuba on teie oma kohal, aga pole nagu kuulnud… Seksite üldse või?”.

Nagu… KUI mitu korda olen ma kuulnud arutelusid teemal, et kus ja millal seksivad vanemad, kelle lapsed nendega samas toas magavad. Ja KUI haige see arutelu tegelikult on, kas pole mitte nii? Tõesti paneb see mind hoopis mõtlema, et kas küsija jaoks voodielu võrdub mingi eriti räige satanistlik sadomaso, mida saab teha ainult iga kaduneljapäev, keskööl, kettidega magamistoa lakke tõmmatuna ja täiest kõrist karjudes? Ja no ütleme, et see OLEKSKI ainukene viis seksimiseks, siis mis see kurat teiste asi on, kuidas seda tehakse. Inimesed on leidlikud, küllap mingi viis siis leitakse. Eriti arvestades, et ma pidevalt rase olen, siis võiks see väikse vihje anda, et ju siis ma mingi viisi kaduneljapäeva tähistada olen leidnud. Aga millal? Kus? Mis asendis? Mis kell? Kus lapsed olid?

Lihtsalt ei mahu pähe, kuidas üldse sellise küsimuse peale üks inimene tullagi võiks, aga noh, mis seal ikka. Issanda loomaaed pidada kirju olema, see on vist elav näide sellest.

Mul tekkis öösel üleval passides veel sada miljon küsimust, aga nüüd on nad kõik kuskile kadunud, peale ühe. Kui me siin juba intiimsustest räägime, siis ma mainin ära, et mu nibud on NII valusad. Ja need esimesed nädalad imetada on ka NII valus, ma mäletan seda liiga hästi. Hiljem on nad muidugi nii ära imetud, et sõida või rekkaga üle, aga sinna staadiumisse saamine on valus. Seega. Kas ma võiks juba praegu ennast Purelaniga hõõruma hakata? Et nagu.. tisse ette valmistada selleks õuduseks. Ma ütlen ÕUDUSEKS, sest Lende imes mu ühe rinna nii katki, et sellest tuli verd ja siis ta oksendas mu rinnaverd oma piimaga koos välja, see oli hästi ilus ja armas hetk ema-lapse vahel.

Teiseks, kas nibudele võiks määrida seda tuimestavat igemegeeli? Kas see ei oleks mitte parim lahendus ever?

*Klickbait pealkiri :D

**Sry see nii haige väljend, aga see tundus siia nii hästi sobivat :D