Putini kalakesed

Signaalid, mis tulevad ida poolt (ma ei pea siin silmas Kaug-Ida, vaid hoopis lähemat naabrit), on nii pentsikud, et ei ole enam isegi huvitavad. Detailid sobivad pinget pakkumata kokku nagu primitiivses pusles. Praegu on laialt arutlusel Putini aastakõne parlamendi mõlemale kojale, mis kulmineerus videomaterjaliga uutest interkontinentaalsetest rakettidest, mille eest pole kellelgi pääsu. Rakettidest endast natuke allpool, praegu tahan vaid veel kord rõhutada seda, mida olen juba korduvalt väljendanud: Putini sõnu ei saa uskuda -- kui ta väljendab heatahtlikkust, ei tähenda see, et tema tahe on tõepoolest hea. Kui ta ähvardab, ei pruugi tema ähvarduste taga samuti olla midagi.

Kuid alustame hoopis valdkonnast, mis tundub poliitikast päris kaugel. Venemaa ekspertide grupp Dissernet on aastaid tegelenud väitekirjade plagiaadi paljastamisega. Ühest sellisest juhtumist, mille kombitsad ulatusid Eestisse, olen juba kirjutanud. Aastaid kestnud hoolikas töö lubab väita, et tegemist pole üksikjuhtumite ja -üritajatega, vaid väitekirjade võltsimisvabrikutega, kusjuures see tööstus ei hõlma üksnes produtseerijaid, vaid paljude kõrgkoolide teadusnõukogusid ja üleriigilist Kõrgemat Atesteerimiskomisjoni (KAT). Viimases aruandes esitas Dissernet tõestusmaterjali 116 võltsitud väitekirja kohta, plagiaadi maht ulatus nendes väitekirjades 10 000 leheküljeni. Kuid seda materjali ei hakanud KAT isegi läbi vaatama, vaid teatas, et faktid ei leidnud tõendust. Ajakirjanik Sergei Parhomenko kirjutab sel puhul:

Varastatud ja suliväitekirjade mätsimistehnika on KATi ekspertnõukogudes väga lihtne ja kindel. See koosneb vaid kolmest operatsioonist, mida nõukoguliikmed on õppinud täitma kvaliteetselt ja kindlalt:
1) tuleb karmilt kulmu kortsutada ja teha kirvenägu,
2) tuleb kõva ja selge häälega öelda: "Esitatud faktid ei leidnud tõendust!"
3) nendele, kes plagiaadiavalduse esitasid, tuleb vaadata ülevalt alla.


Parhomenko formuleerib tehnika, mille kasutamine on palju laiem kui väitekirjade võltsimise kinnimätsimine. Sama tehnikat kasutab juba ammu Venemaa välisministeerium nii härra Lavrovi kui proua Zahharova vahendusel. Sama teeb ka nt Putini esindaja härra Peskov. Ainult et rahvusvahelises suhtluses on kolmandat punkti täiendatud standardse süüdistusega russofoobias.

Venemaa väeüksused vallutavad Krimmi? Faktid ei leia tõendust, eraldusmärke pole, see võib olla ükskõik kes ja mundreid võib osta ka poest. Lõpetage see russofoobia!

Sõjategevus Ida-Ukrainas? Faktid ei leia tõendust, need on kohalikud kaevurid ja traktoristid. Ah et tankid ja suurtükid? Need on Ukraina armeelt ära võetud.

Venemaal on riiklik dopinguprogramm? Faktid ei leidnud tõendust. Lõpetage juba ükskord see russofoobia!

Malaisia lennuki allatulistamine? Faktid ei leidnud tõendust, see oli hoopis Ukraina hävituslennuk, ja muide, Ukrainal on endal ka BUKid, mis samuti lennukeid tulistavad.

Vene sõjaväelaste hukk Süürias? Faktid ei leidnud tõendust, Lavrov nimetas vene sõjaväelaste hukku Süürias valeuudiseks.

Sellel viimasel episoodil tuleb peatuda veidi pikemalt.

Venemaa ametiisikud oskavad suurepäraselt seda tehnikat, mida nimetatakse valetamiseks tõe rääkimise kaudu. Siiski pole antud juhul päris tõtt kusagil. Kui öeldi, et ükski vene sõjaväelane surma ei saanud, varjati seda valet sellega, et surma ei saanud regulaarväelased, hukkunud aga kuulusid relvastatud erarühmitusse Wagneri grupp. Hukkunuid on nimetatud palgasõduriteks. See on kaval retooriline käik. Kui sõdurpoiss saab kusagil Süürias surma, on see suur tragöödia, sugulaste hala, ajakirjanike küsimused jne. Kui aga surma saab palgasõdur, siis mingit kaastunnet pole, need on aferistid, riik nende eest ei vastuta. Ja kuidas nad sinna sattusid, tuleb küsida palkaja käest. Viimaseks on "uuriv ajakirjandus" nimetanud härra Prigožinit, keda tavaliselt iseloomustatakse kui Putini kokka. Selle koka kohta on väidetud ka, et ta haldab osa oma kliendi rahakotist offshore pankades.

Siin tuleb teha väike kõrvalmärkus. Venemaa armees on kahte tüüpi võitlejaid. Ühed on ajateenijad, teised on nn kontraktnikud. Viimased teenivad lepingu alusel ja saavad selle eest palka. Konfliktikolletesse eelistatakse saata nimelt kontraktnikud, kes on vanemad ja tavaliselt paremini ette valmistatud. Kuid siiamaani pole neid veel kunagi nimetatud palgasõduriteks. Nende palgasõduriteks nimetamine pole küll otseselt vale, vaid see, mida vene sotsiaalmeedias nimetatakse hübriidseks tõeks. Esiteks, mitte mingisugust eraarmeed Venemaal olla ei saa, selle välistavad Venemaa seadused. Teiseks, hukkunud "palgasõdurite" biograafiatest selgub, et neist enamik osalesid sõjategevuses Ida-Ukrainas kas kontraktnikena või "vabatahtlikena", st kaevurite ja traktoristidena. Sõjategevus Ukrainas ei olnud Venemaal eriti populaarne, kuid enamik inimesi suhtusid sellesse mõistvalt. Erinevalt sõjalisest operatsioonist Süürias. Ja siin astuski esilavale müstiline Wagneri grupp.

Paramilitaarsed grupeeringud osalevad viimasel ajal paljudes konfliktides, kuid neid kasutatakse objektide või isikute turvamiseks ja kaitseoperatsioonides. Isegi kurikuulus Blackwater allub sellele reeglile. Blackwaterit on süüdistatud tsiviilelanike tapmises Iraagis, kuid ka siin oli tegu turvamisoperatsioonidega ning süüdistused käisid tavaliselt ülereageerimise rubriigi alla. Mis aga puudutab Wagneri gruppi, siis selle lahingutegevus on teistsugune. Tyrus McQueen, kes on ise endine pika staažiga palgasõdur ja julgeolekuekspert, ütleb, et Wagneri grupp eiras kõiki reegleid, ning ta kahtlustab, et tegu on GRU eriväeüksusega.

Peab ütlema, et Süüria kampaania alguses, kui vene meedia raporteeris hiilgavates võitudest, juttu palgasõduritest polnud. Seesama Wagneri grupeering osales edukas Palmyra vallutamises ja siis räägiti üksnes Venemaa relvajõududest. Palgasõduriteks muutusid nad pärast häbiväärset kaotust Deir Ez Zori lahingus. Andmed hukkunute kohta varieeruvad kümnekonnast neljasajani. Minimaalsetest kahjustustest teatasid vene ametlikud kanalid, sadadest hukkunutest räägivad "wagnerlased" ise. Sõjaasjadest tavaliselt hästiinformeeritud impeeriumimeelne Viktor Alksnis (mäletame teda kui ägedat Balti riikide iseseisvumise vastast) teatab 334 hukkunust ja sadadest haavatutest, kusjuures tal on väga detailsed andmed selle kohta, millised üksused kui palju kaotusi kandsid.

Aleksandr Nikulin -- üks hukkunud "wagnerlastest" Lahing ise aga algas nõnda, et roheliste mehikeste kolonn ületas kontrolljoone ja püüdis hõivata kurdide kontrolli all oleva naftatehase. Eesmärk oli ilmne: suurepärane viisakate inimeste võit Süürias pidi elavdama Putini kiratsema hakanud valimiskampaaniat. USA väegrupeeringu juhtkond võttis kolm korda venelastega ühendust, kuna nende kontrolli all olevad üksused ületasid kokkulepitud piiri, ning said kolm korda vastuse, et midagi ei toimu ja kedagi seal ei ole. Kui ei ole, siis pole, ning USA õhujõud hävitasid sissetungijad. Putin kadus nagu tavaliselt kriisiolukorras mitmeks päevaks ära, siis aga tuli välja erakorralise aastaläkitusega, milles teatas uutest relvadest, mis võivad kõik Venemaa vaenlased maatasa teha. Ameerikat Putin siiski pommitama ei hakanud, selle asemel alustas ta Damaskuse eeslinnas Ida-Ghutas pommitamist. ÜRO vaatlejad teatasid juba mõni päev tagasi tuhandest tsiviilohvrist; olukorda Ghutas on nimetatud meeleheitlikust hullemaks. Kuid operatsioon loomulikult jätkub, Putinil on vaja kas või sellist väikest sõjalist võitu, millest kindlasti tehakse suur propagandavõit. Lõpetades Wagneri teema: eraarmeed on sellepärast eraarmeed, et neid ei finantseeri riik. Wagneri grupeeringut finantseeris kuni viimase ajani kaitseministeerium läbi Prigožini (kellele selline kuulsus ei toonud kasu, viimase informatsiooni kohaselt on kaitseministeerium temaga koostöö lõpetanud). Eraarmeed ei saa riiklikke autasusid, kõik wagnerlased on aga saanud riiklikke medaleid ja ordeneid. Paljud wagnerlased on Süürias kadunud, üks kadunutest teatas enne ärasõitu emale: "Emme, ma lähen medali järele."

Allikas: https://meduza.io/ Pildil on Vladimir Putin koos wagnerlastega (enda sõnul ei tea ta Wagneri grupeeringust midagi). Lisaks on sellel Dmitri Utkin (hüüdnimega Wagner) ise. Samuti on pildil Andrei Trošev (hüüdnimega Sedoi), keda nimetatakse Wagneri grupeeringu tegevjuhiks; juunis jäi Trošev vahele joobes juhtimisega, läbiotsimisel leiti tal Wagneri grupeeringu nimekirjad, Süüria kaardid, miljonid rublasid ja tuhandeid dollareid. Trošev on Venemaa kangelane, riigi kõrgeima autasu sai ta nimelt Palmyra vallutamise eest. Järgmine wagnerlane on Kuznetsov, kelle eesnime ei teatata, tema hüüdnimi on Ratibor. Ta on Wagneri luureüksuse juht, kelle seljataga on märkimisväärne kriminaalne karjäär. Ning lõpuks Andrei Bogatov (Brodjaga), samuti luureüksuse juht.

Uudised Putini ning tema lähikondlaste ja sugulaste kriminaalsel teel saadud varandusest ei ole ammu enam uudised. Putini valitsemise ajal on mitmest tema tagasihoidlikust sõbrast ja sugulasest saanud dollarimultimiljardärid, kusjuures huvitaval kombel elab neist mõni üsna tagasihoidlikku elu. Neid on nimetatud Putini rahakottideks. Ühest, arvatavasti mitte kõige tähtsamast rahakotist, tšellomängijast Rolduginist on palju kirjutatud seoses Panama paberitega. Paljastused tõid Rolduginile kasu. Kohe pärast paljastamist autasustas Putin teda Aleksandr Nevski kõrge ordeniga. Tema karjäär on tõusuteel ja keskpärasest muusikust on hakatud tegema staari. Kuni viimase ajani on märksa vähem kirjutatud teisest Putini rahakotist ja palju märkimisväärsemast isikust Vladimir Litvinenkost (mitte segamini ajada Inglismaal tapetud endise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlejaga).

Vladimir Litvinenko on Peterburi Mäeinstituudi rektor. Rektoriks sai ta tänu Vladimir Putini isiklikule survele. Tema korruptiivsed tehingud rektorikohal ulatuvad miljarditesse rubladesse, kuid tema põhiline vara ei ole mitte rublades, vaid dollarites offshore pankades. Mäeinstituut on Disserneti andmetel üks mitmest väitekirjade võltsimisvabrikust. Üks nendest võltsitud väitekirjadest kuulub Vladimir Putinile, kes kaitses selle Vladimir Litvinenko juhendamisel. Umbes samal ajal kaitsesid seal oma võltsväitekirjad ka Venemaa peaminister Zubkov, mitmed kõrged ametnikud ja oligarhid. Dissernet märkis Putini väitekirjas ära mitu plagiaadijuhtumit, kuid põhiline uudis tuli alles möödunud nädalal: Vladimir Litvinenko tütar, endine isa abiline ja Peterburi Linnavolikogu liige, põgenes oma isa eest Inglismaale ja teatas muuseas, et Putin on oma väitekirjast kirjutanud maksimaalselt kaks lehekülge, kõik muu aga koostas tema isa, kes võttis selleks loomingulise puhkuse ning pani väitekirja kokku koopiamasina ja kääride abil. Putini esindaja Dmitri Peskov kiirustas seda ümber lükkama: süüdistust on hoolikalt uuritud ja faktid ei leidnud kinnitust. Seepeale vastas Olga Litvinenko, et ta hindab Peskovi agarust, aga tahaks seda ümberlükkamist kuulda Putini enda suust. Tema väite kohaselt Peskovi Putini väitekirja koostamise protsessi juures ei olnud, aga tema ise oli, nii et ta teab, millest ta räägib.

Siinkohal lubaksin ma endale ühe spekulatsiooni. Nagu teada, hospitaliseeriti Inglismaal raske mürgitusega endine GRU ohvitser Sergei Skripal ja tema tütar. Võimud teatasid, et mürk on tuvastatud, kuid selle nime ei avalikustata. Teada on vaid, et tegu on närvimürgiga. Kõik asjaolud viitavad sellele, et tegemist on Venemaa eriteenistuse demonstratiivse operatsiooniga. Skripal ei kujuta enam endast Venemaale mitte mingisugust ohtu, ta oli välja vahetatud Anna Chapmani vastu; seega ei ole tegemist ei jooksiku ega illegaaliga. Minu oletus seisneb aga selles, et see oli vihje Olga Litvinenkole, et ta tuletaks meelde, mis juhtus tema nimekaimuga.

Tagasi offshore'ide ja Putini rahakottide juurde. Nagu hiljuti selgus, on üks nendest Igor Putin, Vladimiri onu- või tädipoeg. Tema nimi tuli teiste hulgas välja seoses Danske Banki eesti osakonna afääriga, kui selgus, et miljoneid dollareid on üle kantud offshore pankadesse. Ajakirjandus on marus, Danske Bank teeb paanikamaigulist sisejuurdlust, kes aga säilitavad olümposliku rahu, on Venemaa ametivõimud. Selliseid lugusid on viimaste aastate jooksul kuulda olnud nii palju, et need ei ärata Venemaal enam erilist tähelepanu. Ammugi ei huvita need Putini valijaskonda.

Mis aga tekitas teatud elevust, on uudis sellest, kuidas Venemaa riiklikud struktuurid osalevad Lõuna-Ameerika narkovedudes (detailsemalt siin). Nagu selgus, on Venemaa aastate jooksul toonud diplomaatilisi kanaleid kaudu Lõuna-Ameerikast sadade kilode kaupa kokaiini. Viimane laadung, millegi jäädi Argentiina võimudele vahele, oli nelisada kilo. On andmeid ka selle kohta, et analoogiline vedu käis ka läbi Uruguai saatkonna. Asjale lisab pikantsust see, et veeti mitte üksnes diplomaatiliste kanalite kaudu, vaid selleks kasutati valitsuslennukeid.

No mida kõike veel need russofoobid välja ei mõtle? Russofoobi viha Venemaa vastu on arusaadav: nad ju kõik kadestavad Venemaa hiilgavaid saavutusi kõikides valdkondades. Ei saa öelda, et Venemaal üldse muresid pole. Üks on: see on film "Stalini surm". Selle näitamine tuli ära keelata. Putini grupeering ei karda paljastusi, ei karda kõige vaenulikumaid väljaastumisi, ei karda peaaegu midagi, aga just seda ei tohi: näidata, et Venemaa valitsejad (olgugi et filmis käib jutt NSVList) ei ole üksnes massimõrvarid, vaid ka halenaljakad tüübikesed.

Aga Nastja Rõbkast ehk mõni teine kord.