tarbimisest ja asjadest

Ma loen mõnikord Nullkulu blogi ja ükskord jäi mulle silma mingi postitus, kus oli pilt allkirjaga ala “meie nädala prügi” vms. Ma pead ei anna, kas oli nädala, või äkki hoopis kuu, aga seal pildil oli reaalselt mingi viis pakendit. Samal ajal oleme meie iga jumala nädal hädas sellega, et meie üüratu pürgikast on ääreni täis ja toas on suur 350 liitrine prügikott peale koristamist köögipõrandal punnis. Kust kogu see sodi tuleb? Mida kuradit me siis nii palju tarbime?

Mulle on korduvalt ette heidetud, et ma olen tarbimishull ja shopahoolik. Ei, mitte Kardo poolt, vaid teate küll, ikka anonüümsete kommentaaride poolt. Ma mõistan, miks selline mulje jääb. Instagram, blogi, Facebook – pidevalt näitan jälle midagi uut, mis mul kodus, Marile, endale, Kardole jälle on.

Käsi südamel, 95% nendest asjadest ma ise ei ostaks. Mitte selle pärast, et mulle need asjad ei meeldiks või huvitavad ei tunduks, aga lihtsalt ma ei pea VAJALIKUKS neid kõiki asju omada. Kahjuks/õnneks on blogija töö osa asjade arvustamine, reklaampostide kirjutamine ja seetõttu ma pean neid asju proovima. Nii saadetakse mulle ja mu perele igasugust kraami, mis on enamasti vahvad ja toredad, aga enamasti umbes kümnes samasugune asi, mis meil on. Kõikide nende asjadega kaasneb ka pappkarp + see sodi, mille sisse asju pakendatakse. Seega täitub selle võrra ka prügikast.

Ma proovin asjad ära ja siis kas kingin sõbrannadele, viin kirbukale või annan niisama lugejatele. Ma kogu aeg tahan, et mu kapid oleks tühjemad, samas uut kraami aina tuleb ja tuleb peale. Sõbrannadele muidugi meeldib, nad saavad enamus asjad mu koristamistuuride ajal jälle endale. Riided, ilukraam jne jne. Ka Mari asjad, mis teda ei huvita, annan ära. Diana, vii see mänguköök ära, kaua su Johanna seda ootama peab! :D

Mõnikord mõtlen ka, et no appi, niiiiii palju asju. Õudne tarbimismaniakk! Aga kuidas seda siis vähendada? Ise väga “shoppamas” mulle käia tegelikult ei meeldigi. Riideid saan nüüd koostöö raames Reservedist, seega kuskilt mujalt ma neid ostma ei pea. Välja arvatud siis kirbukad ja kaltsukad, neis meeldib mulle väga käua. Ilukraami/šampoone/palsameid/maske/kreeme – samuti saadetakse rohkem kui kasutada jõuan – ostma ei hakka. Kodusisustuseks ostan asju, aga olgem ausad, enamik tuleb jälle koostööna. Seega jääbki selleks “tarbimishullu” ainsaks patuks toidupoes hulluks minna. Pagan, et ma nii palju seda MKR’i vaatan. Pidevalt on nii, et vaatan, ooooo mingi huvitav aine, mida seal saates kasutati! Peaks ostma! Äkki proovin ka! Mulle meeldib osta erinevaid sööke, ma tahan, et mu kapid ja külmik oleks täis hääästi palju erinevat huvitavat toitu. Ma olen valmis restoranis hea söögi peale samuti omajagu kulutama.

Mul pole õrna aimugi, mis mul köögikappides tegelikult on ja vähemalt kord kuus mõtlen ma teha seda väljakutset, et kasvõi nädal aega toitume vaid asjadest, mis meil olemas on. Aga siis läheb meelest ära ja siis eksin ma ikka poodi ja nii see väljakutse oma aega ootama jääbki. Ehk uuel nädalal?

Kunagi ma ütlesin ühes postituses, et mind ei huvita eriti asjad. See on üsna naljakas, eks, sest mul ON jube palju asju, aga nad tõesti mind väga ei huvita ja kui mu “töö nendega on tehtud” annan ma nad tavaliselt lihtsalt edasi. Nagunii tuleb uut kraami peale.

Samas praegu mõtlen, et kui mul midagi tõesti vaja oleks, on see tavaline tolmuimeja. Aga isegi selles suhtes ei pea ma kaaluma ja nuputama, et millist osta. Olen kunagi reklaami eesmärgil ühte proovinud ja selle sama kavatsen ka osta. Lõpuks on mul endal ka oma reklaamartiklitest tolku :D! Veel tahaksin ma seda aurutaja/blenderit, et lendele kuukese-kahe pärast ise püreesid tegema hakata. Aga see pole ka just nii hädavajalik ja praegu ma seda ostma küll ei torma.

Igatahes on mul hea meel lugeda teiste blogijate keskkonnateemalisi postitusi. Nii Kätu kui ka Madiken on sellest rääkinud (need kargavad praegu pähe) ja kui väga ma ka ise ei ihaldaks kodu, kus poleks kõik riiulid, kapid ja korvid asju täis, siis paratamatult pean ma leppima sellega, et tööga seoses mina nii puhta jalajäljega lihtsalt olla ei saa. Või kui saaks, siis ma ei oska sellele paremat lahendust leida. Ma ei saa ju asju proovida ilma neid omamata.

Ah, kui koju jõuan, siis võtan Mari toa asjade sorteerimise ette ja viin Sarapuu kirbukale. Boks number 28 on minu isiklik ja sinna ma aeg-ajalt jälle viin enda kraami. Asju müün üldiselt paari euriga, mingit hingehinda ei küsi ja leiab seal absull kõike. Viimane kord viisin sinna Joha villa-siidi komplekte, JoLeMi Design asju, Mimi Disaini asju jne. Mis nad ikka vedelevad kodus, kui neile kasutust ei ole või on väikseks jäänud. Kolmandale lapsele ma hetkel asju kõrvale ei pane. Lende ja Mari kasvud on aga nii erinevad, et Marist alles hoitud asjad ei ole Lendele vist õigel ajal parajad… Igatahes, soovitan minna tsekkama. Seal Sarapuu kirbukal on ülipalju lahedaid bokse ja mõned on isegi päris ok hinnaga. Mõni muidugi müüb eriti ulme hinnaga ka asju, aga neid bokse ma silmasin seal vähe.

Kuhu ma jõuda tahtsin…HINGES pooldan ma seda, et kõiki uusi asju maailmas vaja pole. Kõiki asju võib olla üks, ei pea olema sada meigiasja, kreemi, šampooni, palsamit. Riideid pole nii palju vaja. Lapsel pole nii palju asju vaja. Jalanõusid pole nii palju vaja. MIDAGI pole eriti vaja… peale söögi!

Seega koju jõudes valan lõpuks selle ülemise korruse meigisahtli kasti tühjaks ja annan heaga edasi, mida need uhked asjad seal vedelevad? Mina kasutan nagunii ühte jumekat, ühte ripsmekat ja paari punast huulepulka. Ülejäänu on selline, et kas nad on või ei ole, eriti ei huvita. Aga sahtliruumi võtab räigelt.

Me käisime Pärnus siin Taaskasutuskeskuses ja ma sain maailma ilusaima kleidi 1€ eest! Jeesus nagu! Kas mul seda kleiti VAJA on, on iseasi, aga ostsin ma ta sellegipoolest. Mõneti nagu mõttetu ost, aga … oeh, ma ei tea.

Kodu peale kulutada raatsin nii et vähe pole! Redisain söögilaud toolidega, Nomi söögitoolid lastele, Scandikidsist vahvad lauakatted, VUUL tekike, kiiktool. Tahan ja ostan! Ei mõtle, et priiskan….Ahjaa, siinkohal meenub, et eelmine söögilaud ja toolid on mega üle, istuvad kuuris ja ootavad kedagi…

See laud ja neli tooli ootavad uusi sõpru – komplekti hind 100€. Värvitud kriidivärvidega. Kellele värvida meeldib, võib üle võõbata.

Näedsa nüüd lopsu. Tahtsin niisama asjadest kirjutada, aga lõpetan laua ja toolide parseldamisega. Mis seal ikka…Aga ok, me hakkame nüüd koju reisima!

Kui suured tarbijad teie olete? Millega liialdate? Mida üldse ei raatsi?