eksindusest

Ma olen viimastel päevadel avastanud Sony kanalilt Seks ja linna maratonid. Iga päev tuleb ikka mitu-setu osa ja kuigi ma olen neid kõiki näinud, vaatan ma neid ikka uuesti. Naljakas on vaadata Carrie kemplusi Mr. Bigiga. Praegu on seal selline seis, et nad on lahus, Mr. Big abiellus selle noore tsikiga ja nad kohtusid ootamatult kuskil mööblinäitusel.

Esiteks – kui imelik on eksidega kokku põrgata? Näiteks kui ma peaks kokku põrkama selle eksiga, kellega ma aastaid koos olin, siis ei oleks mul üldse imelik või ebamugav. Me ei ole küll sõbrad, aga samas ei jäänud meie vahele ka mingisugust vimma või lahtiseid otsi või midagi. Või kui ma põrkaks kokku veel ammustemate “eksidega”, siis ma ütleks lihtsalt tere ja ei mõtleks sellele rohkem.

Aga vot see tüüp, kes mul enne Kardot oli ja kes on siin blogis enne välja toodud kui “see douche vend”, sellega on teine lugu. Ja ma isegi ei saa aru, miks. Meil polnud ju isegi suhet, kui sellist. Aga ma mäletan täpselt, et kui ma teda esimest korda pärast “lahkuminekut” nägin, siis ma mõtlesin, et ma suren jalapealt maha. Mu süda hakkas taguma, ma tahtsin minema joosta ja nuttes looteasendis duši all lamada. Miks, seda teab vaid taevaisa, sest sellel ajal olin ma juba Mari saanud ja Kardoga kihlatud, seega ei saa ka öelda, et ma poleks temast üle saanud või midagi. Aga ometi ma ei suutnud lihtsalt tuimaks jääda ja talle tere öelda, vaid tahtsin ära põgeneda. Miks? Lihtsalt ei tea.

Rääkisime Kikuga siin sellest, et kas eksidega on võimalik sõbraks jääda. Mina arvasin, et enamasti vist ikka ei saa, aga ma räägin vist ainult enda kogemustest. Lihtsalt peale lahkuminekut on kõik nii teine. See inimene, kellega sa oled kallistanud ja musitanud ja kes on näinud sind kõhugripis ja masendusest nutmas ja kellega sa oled tülitsenud nii, et seinad värisevad. See inimene ei saa kunagi minu jaoks olla taandatud mingile sõbrastaatusele, kellega arutada näiteks oma uue suhte probleeme ja kellega ma saaks ennast uuesti nii vabaks lasta, sest minu meelest on nagu kaks vaba olekut. Üks on selline sõprade vaheline vaba olek ja teine on selline “langen tagasi sellesse aega, kui me koos olime ja ennast vabalt tundsime”. Ma vist ei oska hästi seletada, aga ma kardan, et ma ei oskaks nii sõber olla.

Umbes nagu lepid kokku, et okei, oleme sõbrad ja siis saate kokku, joote veini, naerate mingi vana nalja üle ja äkki tuleb sulle meelde, kuidas ta tavatses sind kutsuda oma armuvareseks ja kuidas sulle meeldis, kui ta huultega su kaela puudutas ja äkki hakkad sa mõtlema, et oota, miks me lahku läksime?

Ma tean seda omast kogemusest, sest oma eksiga läksin ma oma mäletamst mööda kaks korda lahku ja kaks korda otsustasime me sõpradeks jääda proovida ja kaks korda lõpetasime me uuesti koos, et siis lõpuks lahku minna.

Enam ma muidugi ei karda seda, et kui ma nüüd oma eksiga suhtleksin, et ma Kardo maha jätaksin ja temaga uuesti koos hakkaks olema, oh ei. Nüüd on nii palju aega ka möödas, et ma kardan, et me isegi ei teagi enam teineteist, et üldse sõbrad olla. Ma ei tea, kas me oskaks üldse sõbrad olla. Aga nagu ma Kikule ütlesin, et kui ma kunagi teaks, et mu ekspeikal oleks abi vaja, siis ma aitaksin teda silmagi pilgutamata.

Aga selle douche’iga ma küll sõber olla ei tahaks, raha eest ka mitte :D Mul pole nii troppe sõpru vaja.

Mis teie arvate, kas eksidega saab sõbraks jääda?