varajane päkapikk

Kuigi on alles novembri algus ja piparkookide küpsetamine kuulub rohkem detsembrikuusse, ostsin ma sellegipoolest laari apelsinimaitselist piparkoogitaigent ja kahte glasuuri. Ma nimelt eeldasin, et kuna Mari meil selline kunstilemb on, siis on see järjekordne viis, kuidas kunsti teha ja värvida. Ma ei eksinud, talle tõepoolest meeldis väga. Mis siis, et suures kaunistamistuhinas avastati ühel hetkel, et see kraam ka söödav on ja siis käis glasuurikott rohkem suu poole kui piparkoogi peale. Aga noh, lapse asi, las pullib kui tahab.

Issikene vedeleb diivanil ja magab, tema peal, teise kihina, magab Lendjootin. Mari imeb õhtusöögiks piparkoogiglasuurikotti ja mina blogin. Varsti ajan Kardole kargu alla ja saadan ta poodi, sest minul on täna plaanis kalli külalise saabudes teha spagette lihapallide ja enda valmistatud tomatikastmega Jamie Oliveri retsepti järele. Siis paneme me kaminas tule põlema, puhume Kikuga maast ja ilmast juttu ja võib-olla luban ma endale lonksukese hõõgveinigi, kui meie Rimis juhtumisi seda head ja odavat Karoliinat müüakse, mis on ainus hõõgvein, mis mulle mekib.

Ilusad on need nädalavahetused ja ilus on see eluke. Täiuslikust elust on küll puudu veel see, et mu vasemas nibus ei oleks lihtsalt auk sees, mis kuidagi ära ei taha paraneda ja mulle haiget teeb. Aga no kõike ei saa siin elus ka tahta ja no eks ma võin selle puuduoleva jupita nibuga elamisega ka ära harjuda.

Mulle vist isegi meeldib praegu talv!