enne ja nüüd

Ma lugesin kokku, et mul on selle vahepealse mölutamise ja lapse saamise ja muu jutuga asjad nii kokku jooksnud, et kui ma täna asjad kirja panin, sain kokku 14(!!!) ideed postitustest, mis ma valmis vorpima pean. Kuna aga need nõuavad kõik seda, et ma pilte teeks ja…aaaah, ma ei hakka isegi siin halama ja soiguma, vaid…nüüd peaks vist tulema see koht, kus ma vähemalt ühe valmis teen, aga ma enne tahtsin hoopis enda juttu ajada, et see blogi siin puhta kataloogiks ei läheks. Nimelt tuli mulle hoopis pähe kirjutada erinevustest esimese ja teise lapse vahel.

RASEDUS:

Mariga oli algus raskem, lõpp kergem. Lendega vastupidi. Mari ajal öökisin 20da nädalani, edasi oli juba täitsa okei. Lendega nautisin elu vähemalt kuni 30da rasedusnädalani, mil sain ma korraga kaela vist pea kõik rasedushädad, mis olemas on. Kõik, peale nende paganama hemmorroidide, või mis iganes asjad, mis su perssest välja kukkuda võivad. Need oleksid küll olnud “kirsiks tordil”, aga õnneks taevaisa halastas ja nendest ma pääsesin.

SÜNNITUS:

Oli kergem tänu mu enda mõtestatud hingamisele ja lõdvestumisele nii hästi-halvasti kui see antud olukorras võimalik oli. Mari ajast mäletasin, et pressid olid kukepea, seekord oli vastupidi, et valud olid ülehingatavad, aga pressida oli hirmus. Sarnasus oli see, et mõlemad sünnitused olid paaritunnised ja kiired.

SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD:

Vigastused olid samad – mina ei tea, mis need mokad mul seal teel koperdavad, aga esimesel sünnitusel kaotasin vasema moka, seekord läks pool paremast. Ah, kergelt tulnud, kergelt läinud…Samas peale Mari sündi olid tissid valusad ja kohutavad emaka kokkutõmbed, seekord taastub alakorrus kuidagi vaevalisemalt. Õnneks emaka kokkutõmbeid seekord ei olnud. Ma Mari aega ei mäleta, aga hetkel on Lende 12 päevane ja paremast tissist saab juba lebolt toita. Vasemast on ikka ebamugav. Alakorrus on… noh, elada laseb. Aga seekord on vist ikka hullem kui esimene kord.

Mari ajal ei tundnud ma ka absoluutselt mingit baby bluesi, aga nüüd avastasin ma ennast üks õhtu last toites kõva häälega nutta röökimast, sest mulle tundus, et ma olen selles kahe lapse emanduses lihtsalt nii väärtusetu sitt ja üldse mega mõttetu jorss. Eks ma ise saan aru küll, et tegemist on lihtsalt hormoonidega, aga no ei olnud midagi paremat, kui Kardo lohutavasse kaissu ronida ja maha rahuneda. Loodan, et see möödub peatselt.

BEEBI:

Lende on täpselt nagu Mari, ainult kolm korda tugevamate häälepaeltega. Kui Marikene ainult nuuksatas korra, kui süüa tahtis, siis Lende paneb ikka pasunad tööle, et enda pettumusest teada anda. Aga magatakse kenasti 2-3 tunni kaupa, süüakse kõht täis, vahepeal piilutakse maailma ja siis pannakse jälle silm kinni. Ideaalne beebi. Eks ikka öösel tuleb ärgata, et süüa anda, aga see on 2x öö jooksul, asi see siis korraks silm lahti teha on, beebi tissile panna ja uuesti magama jääda.

Järelduseks ütlen ma seda, et ma tõesti usun, et mul on päris imeline keha, mis oskab rasedaks jääda, lapsed valmis küpsetada, nad kiiresti välja saada, toota kuhjaga piima ja takkatipuks meisterdada veel selline laps, kellega koos eksisteerida on puhas puhkus ja pillerkaar. Tänks, keha!

Mina ise olen ka muidugi hoopis teistsugune, kui Mari ajal. Ma põen palju rohkem. Ma kardan kõike. Kui ma Mari ajal naersin nende üle, kes ei suuda vannivee temperatuurigi ilma termomeetrita määrata, siis nüüd mõõdan ma seda väga hoolega ja kui on isegi kraad rohkem, siis ootan kenasti, et kõik ikka ÕIGE oleks!

Tunnen mingit survet kogu aeg ideaalne olla ja kõik teha kõige paremini kõikide jaoks, aga vahepeal jookseb kokku, et ma nagu ei oska ja ei saa enam olla niisugune yolotar, nagu Mari ajal. Nii lihtne oli siis kuidagi. Ah, mis välja minek – lähmeee! Pokaal veini? Vabaaaalt! Nüüd ma hoian peast kinni, et no… appiii. Ma ei suuda isegi õue minnes välja mõelda, mida lapsele selga panna, et tal maksimaalselt hea oleks, rääkimata sellest, et ma kuskile temata läheks või, veel hullem, veini jooks. Kuidas ma saan?! Ma ei saa ju talle pudelit anda. Ma ei taha ta imemisvõtet ära rikkuda. Ma ei taha MIDAGI ära rikkuda!

Vanasti ma naersin endasuguste pussyde üle, nüüd olen ise üks neist. Elu.