väiksed rõõmud ja nututuju ja niisama elu

Ma ei tea, mis toimub, aga kõik ajab mind viimastel päevadel nutma. Iga reklaam, iga pilt, iga uudis. Isegi iga pisem mõte paneb mul pisarad voolama. Esiteks on mul kogu aeg mingi kabuhirm, et esiteks äkki midagi juhtub?! Inimestel juhtub ju kogu aeg jubedaid asju, kuidas saaks olla võimalik, et minul kõik nii hästi on? Ei saa ju olla? Raudselt läheb midagi valesti ja juhtub midagi KOHUTAVAT! Nii ma käingi 90x päevas kontrollimas, et kas Lende hingab, lähen paanikasse, kui tal midagi vähegi viga on (eile avastasin, et tal rinna all mingi turse- appppiiii!!!), öösel ärkan ja kontrollin, et kas hingamismonitor ikka töötab ja muud sellised dramaatilised mõtted. Lisaks see, et kas ta ikka piisavalt süüa saab ja äkki on tal külm või kuidagi halb.

Ja Marist on nii kahju, sest ma kogu aeg proovin meelega mitte talle öelda, et emme ei saa või ala, et ära vehi tita juures vms, et talle ei tekiks tunne, et beebi temast kuidagi olulisem on. Aga no samas ma EI saa temaga ringi joosta, kui ma beebile süüa annan ja ma tegelikult ka ei taha, et ta vehiks asjadega Lende näo ees, sest ma ju kardan nii hirmsasti, et midagi juhtub!

Ma olen vist segaseks läinud. Kardan midagi… halba. Ja siis nutan selle pärast nagu mingi loll. Õnneks need hulluhood tulevad ja lähevad. Süüdistan hormoone. Muud varianti ei ole, sest muidu olen ma lihtsalt hulluks läinud. Näiteks eile tõstsin elutuba ümber  (ok, Kardo tõstis minu juhendamisel), et nautida seda, et külm aeg on tulnud ja saab lõpuks oma biokaminat kasutama hakata. Kraamisin siis toa ära ja hakkasin nutma, sest tuba oli nii korras. Siis nutsin selle pärast, et kui Mari lasteaiast tuleb, siis ta ajab selle nii ruttu sassi. Ja siis nutsin selle pärast, et ma oma vaesest lapsest nii kehvasti mõtlen.

Aga hala lõpetuseks hunnik pilte ja väike video meie elukesest.

Siia istun mina oma tagumendiga iga päev lohku sisse.

Lende harilik “kulm kortsus” nägu.

Kaminanurgake päevasel ajal

Kardo “nurk”. Arvestades, et minu mähkmevahetusi saab ühe käe sõrmedel lugeda, on see täieõiguslikult Kardo nurgake!

Kui keegi lapsevanem mõtleb, et kas osta kiik või mitte, siis meie kiidame!

Vähe see ei ole maailma lahedaim laud, eks?!

Osalen ka kraanivee joomise projektis!

See tugitool on vist küll elu parim ost – nii mugav!

Ja lõpetuseks panin ma kokku väikse video meie viimaste päevade killukestega, mis me siin-seal filminud oleme.