minu teine kord ja Mari sünna

Kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimest korrast (siin), aga nüüd on minu teine kord emaks saada ja päris üks ühele see beebindus paraku ei ole, kuigi sünnitus umbes sinna rada läks. Maril ei olnud üldse komme väga nutta, ta pigem natukene tihkus, sõi ära ja magas edasi. Lende seevastu esimesel ebameeldivustunde tekkimisel kukub täiest jõust kisama, mis käib luust ja lihast läbi. Mida ta tahab? Tissi tahab. Ja magada tahab ka, aga enamasti samal ajal tissi imedes või niisama ennast tissi vastu pressides.

Eile öösel magas ta kella kolmest-kuueni, seega oleks vast patt nuriseda, aga seda nalja, nagu Mariga, seda ei ole. Mari ju lihtsalt sõi ja magas, umbes 2-3 tunniste vahedega. Lende magab küll vahepeal paar tunnikest, aga ikkagi valdava enamuse ajast tahab ta mu küljes olla. Seega ma mõtlesin, et kui mu tissid valutamise ära lõpetavad, siis proovin oma kotti ja lina, ehk talle meeldib mu küljes rippuda. Õnneks Kardo sobib ka, aga mul on aina enam tunne, et kiik on hädavajalik. Vaatan, ehk õnnestub täna kiirelt kuskilt soetada.

Praegu vedelevad nad siin niimoodi.

Täna öösel oli vahepeal küll selline tunne, et issver-sussver. Ühes toas tihkus Mari, siis hakkas Lende konkreetselt läbilõikavalt kraaksuma, meie mõlemad Kardoga olime sellised poolloojas ja tegutsesime nagu masinad. Kardo oli tegelikult sada korda väsinum kui mina, sest üllataval kombel äratab üks korralik tissivalu imetamise ajal inimese päris kenasti üles. Reaalselt on mul iga imetamise ajal tunne, et keegi lõikab väikse žiletiga õhukese viilu mu nibust maha. Kardo ütles, et ma ei teinud sünnitusel ka selliseid valuhäälitsusi, kui praegu imetamise ajal. See on üsna ebameeldiv, aga sama teema oli Mari ajal ka. Lihtsalt piima veel ei ole, aga kohemaid kui ta tuleb, kavatsen ma Lendekese nii kõriauguni täis sööta, et ta õndsamat und magada tahaks. Mitte nagu täna öösel, mil ta sõi kell 1, 2, 3, 5, 6 :D Ja oleks, et ärkaks siis niisama ja kenasti koputaks õlale, et vabandage emake, süüa tahaks. Oh ei, ta teeb silmakese pilukile ja kukub kriiskama. Ja siis iga kord mu hing karjub “eiiiiiiiii!!!”, sest ma tean, et ma pean oma maailma kõige valusama tissi talle imeda andma.

Ma kohe üldse ei mäleta, millal see valu kaob? Nädalaga? Oli ehk midagi sellist? Sest praegu liigun ma kodus ringi oma lodeva palja kõhuga ja valutavate paljaste tissidega, mistõttu pole veel lootust näha pilti minust Lendega – ma ei ole praegu kuigi fotogeeniline. Pigem üks häda ajab teist taga: köha, nohu, nina alla tuli ohatis, tissid valuvad, alakeha valutab, emakas valutab, kõht valutab. Nagu öeldakse – paha siga, mitu viga. Ma vist olen eriti paha siga olnud :D Vähemalt on mul beebi!

Aga täna on ju Mari sünna ka! Tema kolmas kord! Meil oli suur plaan teda äratada ja üllatada õhupallide ja kingitustega, aga tegelikult hakkas kuue paiku Lendeke kraaksuma, Mari tuli segaduses moega meie tuppa vaatama, et mis jama me siin korraldame ja üllatus läks vähe nihu. Te oleks pidanud Mari nägu nägema, kui ta magamistuppa astudes avastas, et see imelik titt, kelle me eile majja tõime, on IKKA siin. Mari nimelt ei arva sellest suurt midagi, et see beebi siin emme-issi süles on ja eelistaks, et ta minema läheks. Eile tõi mulle mitu korda beebikombe ja küsis “kuku?”, ehk siis uuris, et kustkandist ta need tita papud leida võiks, et saaks inimese kenasti ukseni saata :D

Pai ei taha ta igatahes teha ja isegi lähedale istuda ta ei soovi, sest ta ei pea veel Lendekesest suurt miskit. Pole vast hullu, küll ta harjub, kaua temagi vingus näoga “mkmmmm!” korrutada viitsib.

Aga ega kingid ja pallid ära ei jäänud, tulime alla ja siis sai Mari oma kraami kätte! Lelunurgast suure autoraja (sellise), õhupalle, uue veega värvmise raamatu ja ühe kaasaskantava nukumaja. Kõigega jõudis ta hommikul juba natukene mängida ka ja üldse ma räägin kinkidest ja Mari sünnast homme, kui ta täna õhtal on oma peo ära pidanud :)