aidake mul mu elu elada pliis

Ma ei saa aru, mis minuga toimub, aga mu keha sureb. Ma arvasin, et asi on ehk palavikus, aga vot palavikku ei olegi. Pea valutab ja isegi nii jõuetu on olla, et ma üritasin pissihäda võimalikult kaua tagasi hoida, et ma ei peaks tõusma ja vetsu minema, sest ma lihtsalt ei jõuaaaaa.

Googeldasin väsimust ja sain teada, et olen arvatavasti suremas. Kuradi google.

Mari pani ka hullu, käis üleval laineriga enda peale joonistamas (jumal tänatud, et mitte seintele, ma oleks vist infarki saanud) ja loopis seal kõik laiali. Igal muul ajal oleksin ma selle korda teinud, aga nüüd hüüdsin ma lihtsalt alt, et palun ole inimene ja tule emme juuurde ja ma ei taha isegi vaatama minna, et mida ta seal üleval laiali lammutas. Ma enne käisin korra üleval ja lamasin poole trepi peal pikali maha, et puhata. Siis eemaldasingi ma ka kõik asjad, milllega saaks veel seinu täis sodida, sest mingit seinapesu… uuuh, ma vist surekski maha.

Eriti feil on see, et mul on nii suur uni, kuigi ma magasin täna ikka mega kaua ja ma olen liikumisvõimetu ja ainukene viis Mari lõbustada on talle lihtsalt telefon kätte anda. Raamatud on kõik sada korda läbi vaadatud, kõik ussid ja majad ja kiisud joonistatud ja värvitud, plasteliiniga plätserdatud ja rohkem tegevusi, kus ma ennast liigutama ei peaks, ma välja mõelda ei suutnud. Ja kell on alles 11!

Ema pakkus, et ta võib Mari enda juurde võtta, kui mul nad olla on, aga noh, nüüd on jälle see, et ma ei EI RAATSI. Ma nagu eelistaks, et ta siin minu kaisus vedeleks, mis siis, et ta ainult seda lolli ekraani vahib ja kuulab mingit “daddy finger” laulu. Loogilisem oleks ta ju anda mu emale, sest mu ema läheks äkki õue temaga ja varsti tuleb mu vend koju ja mängiks ja kargaks ja jookseks Mariga. Aga mina küsisin Marilt, et kas ta tahaks vanaema juurde minna ja ta ütles pead raputades “mkmmmm!”. Okei, ta ütleb seda kõige peale, ka siis, kui ma küsin, et kas ta kommi tahab. Aga mul oleks nii kahju nutvat Mari emale anda, sest ta nagunii hakkaks nutma. Ja ma ei kujuta ette, kust ma selle jõu võtaks, et Mari üldse õikale saada.

Mida ometi teha? Ma ei tea mis toimub, aga mul tuleb lausa pisar silma, nii kurb on, et ma nii abitu väärtusetu sitt olen :(

EDIT: Andsin Mari ikkagi emale, sõin riiulilt kõiki vitamiine, mis kätte jäid ja üritan võidelda tungiga tellida endale kuskilt üks üüratult suur verine steik ja see üksi ära süüa. Lisaks valasin paar pisarat, sest Kardo ei võtnud mu kõnet vastu. Mul oli plaanis vinguda, et ilmselgelt ta mind ei armasta, sest ta eile ka ei helistanud ega saatnud ühtegi smsi, aga no kurat, kuidas ma vingun, kui ta mind lausa nii vähe armastab, et isegi minu kõnedele vastata ei kõlba.

Nii üksik on olla :(

MIS MUL VIGA ON? MIKS MA SELLINE EIT OLEN?!