appi, ma olen rase!

Ma ei ole väga tundnud survet selle raseduse ajal millegi üle vinguda, sest kuigi on mõned ebameeldivad sümptomid, siis enamuse ajast on mul väga hea olla olnud ja ma olen väga tänulik, et ma üldse rase olla saan. Ma ei jõua ära oodata, millal ma ükskord Lempsi näha saan, aga nüüd, kui homme terendab ees 33. rasedusnädal, on olukord hakanud võtma juba kriitilisemaid mõõtmeid.

Juba eile õhtust saati ei ole ma ennast kuigi hästi tundnud ja voodisse kebides oli mul tõesti surm silme ees. Ma ei saa hingata. Lihtsalt EI SAA hingata, nagu mingi suur troll istuks rinnakorvil ja suruks mu kopsud kokku. Paraku on see “troll” hoopis Lemps ja rinnal ta ka ei istu, kõigest minu sees. Aga see tunne on nii paanikat tekitav, lihtsalt nagu õhku ei mahu mulle sisse, ma hakkan hingeldama, see ajab pea ringi käima ja kõik kohad mu sisemuses tunduvad sassis olevat.

Sellele ei aidanud kaasa ka see, et ma terve eilse päeva olen tundnud imelikku surumistunnet oma vaagnale. Ma ei taha siin üldse ebasündsana kõlada, aga kui ma ringi kõndisin, siis oli mul kohati tunne, et mul kukub keegi kuskilt august välja. Kummast, selles ma kindel ei olnud, aga reaalselt mul on tunne, et ma tunnetan seda suurt ja kõva pead iga sammuga alla vajumas. Iga kord kaasneb selle “vajumisega” ka rõvedalt tuim valusööst.

Nii ma siis lamasin seal voodis, ähkides ja puhkides ja vähegi normaalset asendit otsides, et saaks sõba silmale, aga ei saa olla kuidagi. Ei saa olla selili, ei saa olla külili ja mul on selline rämeda vaala tunne, kellel on organite vahele mingi mitmekilone kott tsementi pandud, mis mind nüüd vaikselt tapab.

Lõpuks rullisin ennast tagurpidi, nii et pea oli jalutsis, jalad Kardo näos. Siis sain kuidagi silma looja lastud. Et… hommikul ärgata kuue tunni pärast ja avastada, et mul on rõve nohu ja köha. Mul on uni, ma ei saa hingata ja takkatipuks sügeleb teve mu keha niiiiii rämedalt, et ma päriselt arvan, et ma suren ära.

Tobe on niimoodi vinguda, ma tean. Aga niiiiii niru on. Nii niru :( Pildil mul nii niru olla polnud, meenutagem siis häid aegu, mitte praegust momenti, kus ma tahaks täiega magada, aga lamada ei saa ja istuda ei saa ja kodus pole midagi, mida ma süüa tahaks ja kõrvetised tahavad ninaaugust välja ronida ja Rennied on üleval ja mul on vist palavik, aga kraadiklaasi otsida ei viitsi.

Lähipäevil peaks ma ühe doulaga ka kokku saama, sest mõte sünnitusest ajab mind korraga nutma ja oksele. MA EI TAHA, aga samas ma ei jaksa enam kaua ka rase olla.

Võeh. Okei. Ma luban, et ma järgmises postituses halan vähem. Kui ma üldse elus olen.