mossitan ja puhin

Imelik rahutus. Ühest küljest on nagu kergendus, et see pulmatrall tehtud sai, sest ma olen tõesti nagu vanamutt, kes ei suuda normaalselt eladagi, ilma, et iga hingetõmme väsitaks ja uniseks teeks. Samas on ikka selline tunne, et nii palju asju on veel vaja teha.

Näiteks hakkasin siin ükspäev mõtlema, et magamistoa värvimise asemel võiks üldse selle ära teha, et vahetaks meie toa ja Mari toa ära. Siis oleks lastel kahepeale megasuur mängu- ja magamistuba. Meil oleks siis väike magamistuba, aga no ega meie seal magamistoas väga niisama ju ei tsilligi, kui ainult lähme magama. Samas kaasneks sellega KAHE toa remont ja see nõuaks omakorda ka seda, et me uue voodi ostaks, sest meie 2×2 suuruses voodi sinna teise tuppa ei mahuks. Oleks vaja mingisugust 180×200 suuruses isendit.

Ja muidugi ei taha ma seda teha KUNAGI tulevikus, paari aasta pärast, vaid ma tahaks seda teha kohemaid ja praegu. Aga olles aus, siis ega ma ei jõua enne oktoobrit sellist suurt kemplemist ära teha ja Kätu käest nõu küsides arvas temagi, et me peaks ootama, sest beebi on nagunii ju meie toas ja kui meil terve tuba voodit täis on, siis on meil seal lõpuks jube kitsas olla. Ja lisaks kaasneks sellega veel see, et Mari tuleks harjutada üldse teise tuppa magama. Arvestades seda, kui suur jamamine teda ainuüksi meie voodi kõrval asuvasse voodisse magama harjutada oli, siis tundub see lausa utoopiline.

Samas kui näiteks aasta-kahe pärast seda remondivärki tegema hakata, siis ei ole mõtet praegu üldse seda magamistuba ju tuunida, sest paari aasta pärast saab sellest ju lastetuba ja siis raudselt ma tahan sinna hoopis teistsuguseid värve kui veinipunane. Seega ei saagi ma praegu mitte midagi teha!

Mis teoorias ongi täpselt see, mida ma tahaks kõik päevad otsa teha – mitte kui midagi. Aga näed, vinguda on ikka vaja.

Vingumisest rääkides ajab mind mu blogi teema ka ahastusse. Nagu te ehk aeg-ajalt näete, siis mul jookseb leht tihti kokku ja kuna mu blogiga tegelevad hetkel kaks erinevat inimest, kellest kumbki ei suuda ära otsustada, et milles TÄPSELT on probleem, siis jõuab asi alati lõpuks selleni, et mu blogi külastatavus on nii suur, et ei talu ära olemast mingi ostetud wordpressi template’iga isend, vaid vaja on nullist ehitada uus lehekülg, mis kõiki pilte ja faile ja külastajaid ja mida kõike veel, ära kannataks. Kogu see nali maksab aga mitu tonni ja arvestades seda, et me hetkel arutleme siin Kardoga, et kas teeme selle vundamendisoenduse dekreedirahade eest ära ja siis võib-olla oleme talvel ühel hetkel olukorras, kus meil on lihtsalt raha otsas, või siis paneme dekreedirahad nn kõrvale ja kogume uueks suveks nii palju kui võimalik, et selles valguses tunduks vähe imelik paar tonni mu blogi alla paigutada. Sest noh, idee poolest see paar tonni oleks mul siis olemas, kui ma dekreedirahad saan, aga no suht imelik oleks, et ah lapsed, külmetage veel paar talve, emme tahab töötavat blogi!

Seega jah, see ajab mind närvi, sest ma olen lihtsalt üks inimene, kes tahab blogida ja tahab, et ta blogi näeks ilus välja ja ei jookseks kokku ja et ma saaks sinna pilte panna ja et inimesed saaksid seda rahumeeli lugeda, mitte iga kord pöidlaid pihus hoida, et no ÄKKI mu blogi täna veab välja.

Kui ma Facebookis selle teema üle virisesin, siis pakkusid mõned lugejad välja, et arvestades, et mul on blogi lehel umbes 31 000 fänni, siis umbes mõnekümne sendiga igaühe käest, saaksin ma sellise lehe, et hoia ja keela. Noh, okei, mõneti õigus kah, sest kui nendest inimestest kasvõi 1/4dik tahaks mu blogi arenduseks euri anda, siis oleks mul pappi nii palju, et saaksin endale majale juurdeehitise ehitada ja selle otsast lõpuni rahaga täita. Ok, ok, päris nii ka mitte, aga see võiks fungata küll. Aga noh, ega ma tegelikult täpseid hinnapakkumisi ja asju üldse ei tea. Ainult seda tean, et arendustööd maksavad 35€/h+KM.  Lisaks uurisin ma kunagi, et palju maksab selline nn “brändi loomine”, kus on siis uus logo ja FBi lehe ilus disain ja uus header jne, aga sellegi hinnaks oli mingi 700-800€ ja no… Ma siis parem olen bränditu edasi.

Ma muidugi saan aru, et sellised tööd ongi kallid ja jumal teab, et mina neist küll ise midagi teha ei oska ja no üheti oleks nagu imelik öelda, et jou lugejad, andke paar tonni (oleks siis vähemalt kuskil Portugaliski lõksus või midagi!) aga no teine variant on lihtsalt elada selle logu blogiga ja taluda seda, et see vahepeal pildi kotti viskab ja mõnda aega ei tööta jne. Mind ennast frustreerib see kõvasti, aga no võib-olla teid see üldse ei huvita ega häri, sellisel juhul unustage mu viimased neli lõiku üldse ära :D.

Ah, eks näis, mis selle värgiga saab. Enne kui ma ei saa mingeid konkreetseid hinnapakkumisi ja konkreetseid nimekirju asjadest, mis selle raha eest saab, siis ma seda teemat enam isegi mitte ei puuduta. Lihtsalt tahtsin oma masendust välja elada, kuidas üks selline väike asi, nagu blogi maha jooksmine, mind nii endast välja viia saab. Krt, nagu rase oleks või midagi!

Mis veel..Kui ma juba siin niisama jutustan ja halan, siis ma jätkan samal lainel ja räägin natukene sellest ka, et mul sai täna täis 32. rasedusnädal, mis tähendab, et lõpuni on vaid KAHEKSA NÄDALAT! Teate ma nii eredalt mäletan seda tunnet vahetult peale Mari sündi, kus ma iga päev endale ütlesin, et jumal tänatud, et see sünnitamise osa läbi on. Esiteks see hirm, et MIS SAAB painas mind juba ammu enne sünnitust ja pani mind kogu seda protsessi pelgama. Ja nüüd kui ma umbes tean küll, mis saab, siis ma tahaks nuttes mööda seinu üles ronida ja annaks pool oma maist vara, et ma saaks lihtsalt kooma langeda ja ärgates avastada, et issand, ma olen lapse saanud. Noh, nagu filmides.

Seega olen mina jälle see “vaene rase eit” keda ma vastsündinud Mariga ringi patseerides vaatasin ja mõtlesin, et issand jumal, vaesed inimesed, neil on veel nii õudne päev ees. JA NÜÜD ON MUL SEE PÄEV EES. Ma luban teile, kuradima viimane kord noh! Kunagi ühe lapse võtame veel kasutatuna ja ega meil neid lapsi nii palju ka vaja pole, et muudkui käi ja sünnita.

Rasedusega olen ka seal maal, et vaikselt tüürin sinna “jeesus, ma ei jõua enam!”. Näiteks täna tahtsin maast midagi üles võtta ja ühel hetkel avastasin, et ma lõin endale põlvega kõhtu, sest ma ei taibanud, et mu kõhu ja jalgade vahele ei jää piisavalt ruumi, et mu vatsa mahutada. Seega ei mingit kummardamist, normaalses asendis magamist, kõrvetisteta elamist. Raske on…Nagu…Üleeelatav, aga mitte kõige meeldivam siin elus. Kuidagi sürr on mõelda, et üks laps elab minu sees ja lihtsalt küpseb.

Ma olen talle mitu korda sisendada püüdnud, et kui tal tekib tunne, et peaks välja tulema, siis võiks ta proovida nii teha, et ajab käed üle pea sirgu ja jalad ka hästi sirgu ja kõht tõmmaku sisse ja proovigu lihtsalt võimalikult pulgakujuliselt välja kukkuda. Eks ma oktoobris annan teada, kas ta kuulas mu palveid või mitte.

Kardan sellegipoolest.

Ah, mis ma siin ikka halan, tegelikult elan ma kõik üle. Kõik katkised blogid ja sünnitused ja ootele jäänud remondiajad. Lihtsalt vahepeal tuleb tuju natukene kurta, halastage! Vähemalt Mari pissis täna jälle potti ja mul on šokolaadi, nii et elus on ka palju ilusat :D