jälle nimedest

Ma olen teile vist juba ammu närvidele hakanud käima selle nimejutuga, aga ma ei suuda ise muust mõelda. Eile ajasin Kardo kell 1 öösel üles ja küsisin: “Mida sa arvad nimest Anna Loviis?”. “Normaalne,” mõmises ta vastu. NORMAALNE. No kuidas selline tagasiside peaks mul aitama siin ilmas mingisuguseid otsuseid teha, ah?!

Kardo ütleb ka kogu aeg, et aega on, aga ma tahan ju ideaalselt nime, kas on seda siis palju palutud? Kas on?! Ma ei taha, et tal vaesekesel läheks nagu minul. Mariann on normaalne nimi küll, aga ma pole iial tundnud, et see oleks nagu minu… õige nimi. Ma kõlan vist vähe segasena, aga kuidagi nagu vale tundub see nimi mulle. Kes siis teab, miks…

Ühel hetkel olen ma kindel, et peab olema kaks nime, siis mõtlen, et…no kas ikka peab? Nimi peab hakkama M-tähega! Aga kas ikka peab? Ma ei tea enam mitte midagi! Ma olen isegi sellelt rajalt eksinud, et suure suuga kuulutasin, et mingeid välismaiseid nimesid minu laps ei saa, aga ühel hetkel hakkas peas painama nimi Kelly.

Mis nimed mulle hetkel meeldivad?

Mila Loviis Treimann

Anna Loviis Treimann

Marta Loviisa Treimann

Madiken Treimann

Kelly Treimann

Madli Ann Treimann

Laura Loviis Treimann

Raudselt neid nimesid on veel, aga noh, need mul peas hetkel mõlguvad. Nagu näha, siis see Loviis teise nimena on nagu kuidagi rohkem paigas, aga mis ta eesnimeks saab? Mis ometi? Imelik on kogu aeg öelda: “Oh, Kardo, tule katsu, kuidas su… teine laps liigutab!”