16+2

Mulle ei mahu pähe, et see aeg nii ruttu lendab. Alles oli seitsmes rasedusnädal ja mina põdesin enne arstile minekut, et kas ma ikka beebikese südamelööke näen, kui teda ultraheliga piilutakse. Täna olen ma seal maal, et mul läks kõht esimest korda kõvaks. Ma ei tea, misasi see on. Toonus? Emakakramp? Kes teab, igatahes nii naljakas oli näha, kuidas kõht kohe naksti täitsa palli kuju võttis ja oma elu elas.

Eelmisel nädalal ärkasin ma keset ööd sellise tunde peale üles, et ma suren. Paari sekundiga taipasin ma, et tagasi on imeline raseduse sümptom nagu kõrvetised. Mul ei ole elus kuangi kõrvetisi muul ajal olnud, kui ainult rasedana ja ma ütlen ausalt, seda ma küll ei igatsenud. Õnneks on leiutatud selline imeline vahend nagu Rennie ja nüüd see vedeleb ustavalt mu voodi kõrval, kui teda vaja minema peaks.

Tegelikult kurta pole midagi. See pidev unisus hakkab taanduma, süda pole enam ammu paha, emotsioonid enam nii väga ei kee ja polegi eriti raseda tunnet, kui mitte vaadata mu kasvavat punu. Naljakas on see, et eelmine nädal oli kõht jumala väike ja nüüd ühe nädalaga on ta ikka tunduvalt suuremaks läinud. Aga eks see ole vast aja küsimus, millal ta ette kargab. Loomulikult on mul selle üle hea meel, sest mida suurem on kõht, seda rohkem rasedana ma ennast tunnen. Ja mida rasedamana ma ennast tunnen, seda kaunimana ma ennast tunnen.

Ma ei ole kunagi aru saanud nendest, kes ütlevad, et “oh ma võiks sada last sünnitada, aga vot rase enam olla ei tahaks!”. Jah, viimane raseduskuu on küll selline, mis venib vist sama aeglaselt kui algskuud. Lisaks on kõht lõpuks jube ees ja jääb konkreetselt igale poole ette, ma isegi ei aja tagasi, et ma ise ka täitsa lõpus ohkisin ja halasin. Aga ma tundsin ennast kogu aeg nii ilusa ja mõnusana, et tagasi vaadates oli see üleni tore aeg.

Siis kaasnes rasedusega ka selline põnevus ja ootusärevus. Okei, see on praegu ka, aga ikka vähe teistsugune, sest üldplaanis on mul mu täitsa aimu, milline see eluke meil olema hakkab beebiga. Küll aga pole mul aimu, millline näeb elu välja ühe kolmeaastase ja beebiga, aga eks elu siis meid omal ajal õpetab. Ja rauuuu-uudselt on uus laps täitsa teistsugune ja röögib mulle ööd-päevad läbi näkku ja siis ma saan heldinult meenutada aega, mil Mari õndsat und magas ja maa oli täis rahu ja vaikust.

Kolm aastat tagasi maikuu alguses oli mul juba päris võimas kõht ees (vaata siia). Pealtvaates on muidugi kõht nagunii suurem, tundub suurem. Eest/küljelt vaates pilti ma leida ei suutnud. Küll aga avastasin, et 6.mail tundsin ma esimest korda Mari liigutusi. Ehk isegi varem, aga siis ei osanud ma neid ära tunda. Nüüd olen ma juba paar nädalat vahepeal sees selliseid õrnu müksatusi tundnud. Noh, nagu keegi hästi väike ja hästi kondine elaks mu sees.

Aeg-ajalt ma isegi kuulen ta liigutusi. Siis kui ma doppleriga tema väikest südant kuulan, siis vahepeal kostab sealt põks ja põks. Kuna mu mulisev sisemus teeb teistsugust häält (jah, ma olen juba ekspert sellel ajal, et mis häält mu sisemus teeb), siis ma tean hästi, et see on hoopis see väike kondikubu, kes ringi vehib. Eriti naljakas on see, et kui ma doppleriga kohu peal askeldan, siis Mari pressib seda häält tegevat osa enda kõrva äärde nagu telefoni ja kui ma enda kallal ära lõpetan toimetamise, siis ma pean kindlasti korra Mari kõhu ka üle kontrollima. See muliseb tavaliselt niisama, aga Marile ikka meeldib seda kuulata. Kes olen siis mina, et teda takistada.