blogimisest, blogilugejatest, kommentaaridest

Eile sattusin kommentaariumis vestlema ühe kommentaatoriga, kes minu jaoks on muidu täitsa võõras inimene. Lausa nii võõras, et ma ei tea isegi mitte tema pärisnime, aga kuna ta kogu aeg on sama nime alt sõna võtnud, siis siiski nagu tuttav kuju. Ja kuidagi läks teema sellele, et kui ta omal ajal mu blogis kommentaariumis sõna võttis, siis tegi ta seda vaid juhul, kui midagi ei meeldinud. Siis kui midagi meeldis, siis oli vait nagu sukk. Seega jäigi mulle mulje, et ega ma sellele inimesele väga vist ei meeldi, sest noh, kuidagi olid silma jäänud need mõrudamaitselised kommentaarid.

Ühel hetkel aga märkasin, et sama inimese kommentaarid olid sõbralikud ja toredad. Ma isegi korraks arvasin, et äkki on tegu kellegagi, kes endale sama hüüdnime võtnud on, aga tegelikult selgus, et see on sama inimene, aga ta otsustas lihtsalt, et läheneb elule positiivsemalt, kui ta varasemalt teinud oli. Selle üle oli mul vaid hea meel, sest otseloomulikult eelistan ma sõbralikke kommentaare kui neid, mis mu vigadele ja puudujääkidele osutavad. Ma usun, et see on igaühel nii, mitte ainult minul.

Mul on endal ka nii olnud, aga mitte kommenteerimisega, vaid blogimisega. Et ma jumala tihti võtsin sõna siis, kui mulle midagi ei meeldinud vs need korrad, kus meeldis. Sest tundus kuidagi tarbetu öelda, et midagi meeldib, sest palju põnevam on kirjutada millesti mitte nii positiivsest.

Ma teadlikult tegelikult mingit sellist otsust vastu pole võtnud, et kas ma nüüd olen kuidagi jube palju positiivsem või mitte, aga ajaga on mingisugused muutused siin blogimises muidugi olnud. Mitte muidugi 100%, sest ma ikka aeg ajalt võitlen enda kärsitusega ja sellega, et ma peaksin mõtlema, enne kui ütlen. Aga no kui ma vaatan oma blogi kasvõi paar aastat tagasi, siis ma vahepeal avastan küll mingeid asju, mille kohta mõtlen praegu, et issand jumal, päriselt ka olen niimoodi kirjutanud või.

Kui ma seda küsimused-vastused videot tegin, siis tuli mulle seal üks küsimus, et kas ma mõnikord kahetsen neid asju, mida ma kirja olen pannud. Vastuseks sellele, siis jah, kindlasti olen. Samas ma ei arva, et ma ehk oleks pidanud alati kirjutamata jätma, aga sõnastus ja toon oleks võinud ehk teised olla. Kirjutades on üldse raske sellist asja nagu “toon” selgeks teha, sest igaüks loeb iga teksti täpselt nii, nagu ta hoiak minu suhtes on. Seega võin ma kirjutada: “Püha jumal, mul oli eile selline tunne, et ma teibin Marile riided selga, või jooksen kodust ära, sest ma ei jõudnud neid kordi isegi kokku lugeda, mil Mari oma riided a) ära võttis ja ära peitis, b) märjaks tegi, c) millegiga kokku määris.” See muuseas juhtus päriselt, aga ma olen kindel, et kuigi enamik loevadki sellest välja, et Mari oli eile üsna jonnakas meeleolus, siis loeb mõni ikka välja, et ma olen lapsevihkaja, kes tahab talle riideid selga teipida või oma perekonna hüljata.

Aga eks ma OLEN ka positiivsem kui mõndadel teistel hetkedel. Pole vist raske arvata, miks. Reaalselt kui keegi küsiks, et mis mul õnnest puudu on, siis … ma tahtsin praegu kirjutada suure hurraaga, et mul ei tule mitte midagi pähe, aga siis meenus, et meil on ikka uut väravat vaja, maja ära soojustada ja pikas perspektiivis tahaksin ma teisele korrusele rõdu ka. Aga no see on unistamine juba, õnnelik olen ma ka nendeta. ERITI õnnelik oleksin ma siis, kui need asjad olemas oleks. Olles reaalsed, siis ma elame siin majas veel miljoneid aastaid, seega on meil tegelikult aega maa ja ilm see maja ja aed ja VÄRAV üles tuunida. Kõike siin ilmas ei saa kohe, kuigi ma tahaks. Tüüpiline naine – tahan! Kohe!

Kuna lihtsalt praegu ei saa, siis ma tunnen rõõmu asjadest, mida ma saan. Näiteks ma sain Marile mängumaja, kus on kiik ja liumägi ja kahekorruseline maja ja… See on ju nii lahe! Ja lisaks on tal liivakast ja batuut, kus peal hüpata ja karata. Ja kuigi need asjad on Marile, siis ma olen ju ta ema, mistõttu kõik, mis teda rõõmsaks teeb, teeb ka mind õnnelikuks. Ja no muidugi teeb mind õnnelikuks värvimine ja just seda ma selle majaga teha plaaningi.

Ma ei hakka mainimagi, kui õnnelikuks ja rahulolevaks teeb mind see fakt, et ma olen juba 16. nädalat rase (JUBAA!) ja see, et Mari iga päevaga aina rohkem tublim ja tragim on. Näiteks eile pressisin ma talle ühte pusa selga, mis isegi üle pea ei tahtnud minna ja siis ta röögatas seal pusasügavustes lõksus olles: “VÄIKE!”. Jah, tõepoolest oli väike, aga ise ta lagastas kõik oma parajad riided täis…Aga ta ÜTLES seda ja see on lahe!

Mul on muidugi hetki, kus ma olen mossis ja pahane ja tahan kohe kurjasti öelda. Seega kallid kommentaatorid, kes te mulle teinekord kurjusest nõretavaid kommentaare jätate, ma mõistan teid! Ma muidugi suudan ennast tagasi hoida, sest mul on üldiselt väga hea elu ja ma olen endale päris hästi selgeks teinud, et ma olen täiskasvanud inimene, kelle enesetunne ei lähe paremaks siis, kui kellegi teise oma kehvemaks läheb. Aga noh, idee poolest ma saan aru, sest ma olen seda tunnet tundnud küll, kus ma loen midagi ja mõtlen, et appi, ta on ikka SELLINE tropp ja mees on tal kole nagu öö ja ise on ta ka paras malakas ja oiii kus ma alles ütleksin talle seda, küll tal oleks siis kehva olla! Aga noh, miks? Vaevalt, et ta selle peale mehe välja vahetab või endale uue näo siirdada laseb. Ja võib-olla ta ise arvab, et nii ta enda nägu kui ka mees on imeilusad ja tegelikult ei ole mulle ju keegi andnud jeesusetiitlit, et minu sõna ja arvamus kellelgi ilust/koledusest/nõmedusest üldse midagi maksab.

Ma olen endale selgeks teinud, et mida külvad, seda lõikad. Seega kui mul sellised mõtted pähe tulevad, peletan ma nad kohe ära. ISEGI kui ma loen kuskilt titemammade grupist midagi naeruväärset, siis ma surun alla selle tungi seda teiega jagada ja üheskoos naerda, sest inimene pole iial süüdi, et ta nõnda rumal on. Ja ISEGI kui ma saan nii lollakaid kirju, millele ma tahaks vastata, et APPI JEESUS KÜLL, MA EI OLE GOOGLE, PANE PÕLEMA ENNAST! Siis ma ei tee seda, vaid olengi ajutiselt google ja vastan talle. Sest…ma proovin olla hea inimene.

Üldiselt on blogida ikka lahe ja mu elus pole vist ühtegi asja, mida ma teeksin samasuguse kirega. Ma olen täheldanud lausa seda, et kui ma vanasti päriselus muudkui lobisesin ja sädistasin, siis nüüd saan ma oma arutamised ja jutustamised ja kaeblemised blogis ära teha ja blogilugejatelt juba piisavalt nõu ja abi, mistõttu ma olen nüüd reaalselt palju vaiksem inimene. Seda oli naljakas aru saada, aga kunagi ükskord üks juuksur ütles mulle, et “Sa oled muidu selline vaiksem inimene eks?”. Omast arust ei olnud, aga järele mõeldes, siis olen nagu läinud jah. See võib muidugi sellest ka tulla, et ma olen vanemaks saanud ja ei viitsi enam nii palju suud lahti teha, või olgem ausad – midagi ei viitsi niiväga teha.

Mul on üks lemmikutest sõbrannadest, kes mitte kunagi mind kuskile ei kutsu, mitte midagi mul teha ei palu ja lisaks ei tunne ta ka mulle külla tulles paanilist vajadust minuga tühja juttu ajada. Teate kui normaalne on omada sõbrannat, kellega saab haudvaikuses istuda ja omi asju teha.