see või teine

Eile Kaiga rääkides tuli jutuks erinevad võrdlused. Esiteks see, et kas ma oleks pigem kurt või pime. Mõtlemata arvasin, et pigem oleksin ma ikka kurt, sest siis ma saaks ju viipekeeles rääkida ja teksti lugeda, pimedana ma seda teha ei saaks. Lisaks tundub mulle pime ikka väga hirmus olla, sest….siis ei näe midagi *captain obvious*. Kõige jubedam oleks selle juures vist see, et ma ei saaks enam kunagi Mari präänikunäokest näha.

Üldse kui ma loetlen kõiki hirmsaid asju, mis juhtuda võiks, siis pimedaks jäämine oleks mu “valikutest” viimane. Kai arvas, et ta pigem oleks pime, kui näiteks ratastoolis. Tal on muidugi see eelis, et ta vast on harjunud pimedaks olemisega, ma ei tea ausalt! Ma valiks ikka ratastoolis olemise, sest selle häda miinus ongi ju käimisvõime kaotamine, aga ratastooliga saab ringi rulluda ikka. Kui ma mõtlen nüüd, siis tõesti, kõik teised olukorrad tunduvad kuidagi lahendatavad, va pimedus. No, et kui kaotad jäseme, siis saad panna näiteks proteesi. Samas pimedaid inimesi on nii palju ja nad saavad vabalt eluga hakkama ja isegi blogivad ja tsillivad arvutis jne, seega ei saaks ju öelda, et neil midagi tegemata jääks.

Seega tuleks vist lihtsalt õnnelik olla, et me ei pea keegi selliseid valikuid siin ilmas tegema, aga kui te peaksite, siis mille te valiks? Mis oleks kõige viimane asi valikus?

Mis on veel ülihaiged valikud, on minu meelest need erinevad variandid, kuidas surra. Ma olen kuulnud, et uppumissurm olla kõige ilusam. Ma muidugi ei tea, kuidas keegi seda öelda saaks, sest kes peale surma ikka lobiseks. Vanadusse surra pole vist ka jube hea, sest mingi 90 aastasena vireleda ja valutada ja siis ühel hetkel ära surra, olles 10 aastat piinelnud, ei tundu just eriti mõnna.

Vingumürgitusse läbi une surra oleks vist normaalne? Või üldse läbi une, suva millesse. No näiteks infarkti või miskit. Suremisest kõige hullem oleks vist konkreetselt sisse põleda kuskile, aga ka sellisel juhul sa vast sureksid enne vingumürgitusse, kui päris põletushaavadesse? Seega on KÕIGE hullem ikka elusalt maetud saada, arvan ma!

Mul pole õrna aimugi, et miks ma kell 9 hommikul mõtlen pimedaks jäämisele ja elusalt majja sisse põlemisele, aga noh. Eks see mõistus rändab ikka imelisi teid pidi