armastus käib kõhu kaudu #2

Tsau väike beebi!

Mul tuli selline tahtmine sulle täna kirjutada, sest mulle tundub, et ma olen sulle nime välja mõelnud! Mul on peas sada mõtet läbi käinud, aga kuna ma täna ütlesin su armsale isale, et kuule, minu meelest see niimoodi nüüd on ja jääb ja tema minuga nõustus, siis võibki nagu öelda, et sa ei pea nüüd olema Beebi#2 vaid ma võin sind hellitavalt kutsuma hakata näiteks Lulu’ks.

Kui ma Lulu välja kirjutan hüüdnimena, siis see tundub natsake imelik, aga see kuidas ma seda ütlen, on väga armas ja ma arvan, et sa hindad seda hüüdnime ja nime lõpuks väga. Igatahes su õde on küll oma nimega väga rahul ja ei ole mitte kunagi verbaalselt väljendanud vastumeelsust oma nime suhtes, seega võiks eeldada, et me oleme su isaga ühed väga head nimemõtlejad, kes igale tüdruklapsele imelise nime panna oskavad.

Naljakal kombel ei olegi sulle valitud nimi üldsegi olemas selles esialgses nimekirjas, mis me koostasime. Nimelt olin ma vahepeal surmkindel, et su nimeks saab Marta, aga siis mulle tuli meelde, et mul oli Pärnus üks naabritüdruk, kelle nimi oli Marta ja ma kaklesin temaga kogu aeg ja kõigele lisaks kutsus ta mu vanaema vetsupotiks! Seega kohe kui mulle see meenus, kustutasin ma Marta nimekirjast maha. Ei mingit Martat!

Ma iga hommik vedelen natukene voodis ja hoian käsi kõhu peal ja mõtlen, et huvitav, mida sa seal sees teed. Mitte, et sul oleks jube palju erinevaid asju, mida seal sees üldse teha, peale looteveega lobistamise ja platsenta surkimise ja nabanööri näppimisele. Kuigi palju toredam oleks mõelda, kuidas sa seal sees raamatuid sirvid ja iseendaga kabet mängid. Hehe…

Paar korda nädalas on mul kinnitust vaja, et sa mu sees ikka elutsed, sest sa oled veel nii väike ja väeti, et mul pole õrna aimugi, et kas sina keerutad seal sees, või on need lihtsalt…gaasid. Seega kahman ma välja oma ustava doppleri ja no sa ei kujuta ette, kui mõnus ja rahustav on kuulda su väikse südame tsuhh-tsuhh-tsuhh-tsuhh helisid. Eile olid need lausa eriti kiired, ma arvan, et ma tabasin su poole rüselemise pealt, sest natukene sain ma neid südamelööke kuulata, kui sa äkki “põks” kuskile vastu lõid ja minema ujusid. Ju siis oli sul kiire.

Aga ühesõnaga, ma võiks sinuga siia “lobisema” jäädagi, aga tegelikult ei ole mul üldse aega, sest ma pean ennast pesema ja tööd tegema minema ja koristama ja siis veel külalist võõrustama, seega pean ma otsad kokku tõmbama. Aga ma ju tegelikult tulingi sulle vaid seda ütlema, et sa ei ole enam üldse nimetu, vaid meie väike Lulukene.

Tsau, be cool*

*Sa oktoobris saad teada, et mul on ülihaige komme kõik oma telefonikõned lõpeada sõnadega “be cool”. Mul pole õrna aimugi miks, sest ma tean, et see kõlab nagu ma oleks 12-aastane, aga mis seal ikka.