niru lugu

Täna öösel ärkasime me kõik selle peale üles, et Marile oli palavik tõusnud ja kehv enesetunne ta une ära viis. Ta ei nutnud ega miskit, aga oli nii tulikuum ja magama jääda ta enam ei soovinud. Nõnda olimegi me kõik umbes kahest kolmeni üleval, kuigi rohkem rahmeldas Kardo ja mina üritasin lihtsalt Mari kaissu haarata ja talle unemeeleolu tekitada. Mingi hetk see ka õnnestus ja saime edasi põõnata.

Kuna loomulikult sellises olekus last lasteaeda viima ei hakanud, saime täna rõõmsalt Mariga kahekesti kodus olla. Vahepeal käis küll vanaema Mari vaatamas, sest ma jooksin korra poodi ja tegin Lottega tiiru ja hiljem käis läbi ka minu kasuisa korralisi remonditöid tegemas. Nimelt, kui siin majas midagi katki läheb, siis ootame lihtsalt My’d. Mis sa hädaga ära teed, kui Kardo suurem asi ehitaja ja parandaja ei ole. Vähemalt on nüüd Lotte läbinäritud lambijuhe vahetatud ja üks ohtlik pistikupesa välja vahetatud.

Maril oli terve päeva püsivalt palavik üleval, kuigi ma andsin talle siirupit. Imelik asi on aga laste puhul see, et kui mul oleks 39 palavik, siis ma vist nutaks teki all ja lubaks maha surra, aga Mari pani siin vapralt koos minuga Masha ja karu puslet kokku ja tuias vahepeal isegi vähe ringi. Enamuse ajast saime me siiski üsna vaimuvaeselt diivanil istuda ja kaisutada, sest kõige parem tundus Maril ikkagi niimoodi olevat.

Õhtul tegin meile burksi ja nüüd Mari magab ja Kardo mängib oma telekamängu. Mina pean ER maratoni, sest see on nagu oldschool grei anatoomia. KÕIK maailma näitlejad on vist sellest sarjast läbi käinud, tundub mulle.

Igatahes ma loodan, et Marikesel on homme parem