esimene vs teine rasedus

Andke andeks, et ma nüüd muust rääkida ei oska, kui rasedusest ja beebidest ja muust säärasest. Ma olen tegelikult nii ammu seda teha tahtnud, nii et nüüd tuleb see titejutt kõik paisu tagant valla. Ühesõnaga jäin ma juurdlema selle erinevuse üle, mis mina olen täheldanud esimese ja teise raseduse vahel. Kindlasti võiksin ma samasisulise postituse teha ka poole aasta pärast, sest pikk maa on ju veel minna, aga hetkel tundub mulle just nii see eluke olevat.

Öeldakse ju, et esimese rasedusega naine jubedalt muretseb ja ostab asju kokku ja et üldse esimese lapsega ollakse jube kanaema, kuid teise raseduse ja lapsega võetakse palju lebomalt. Minule tundub, et mul on see värk kuidagi vahetusse läinud. Kui Mari oodates ma kindlasti mingil määral kartsin, siis nüüd on mul selline tunne, et mine osta või endale ise ultrahelimasin, et saaks rahulikult iga kell kontrollida, et kas ma ikka olen rase. Ma ei jõua ära oodata, et tuleks juba see 14. nädal, et ma saaks lootedopplerit kasutada. Loomulikult tunnen ma, et seda on 100% vaja, kuigi Mariga ma ei tulnud selle pealegi.

Lisaks teadsin ma juba Mari oodates, et selline imemees nagu dr. Šois on olemas, aga kui keegi oleks mulle siis öelnud, et ma maksan 185 eurot selle eest, et tema juures ÜKS ULTRAHELI teha, oleks ma ta välja naernud. Seekord panin ma endale selle hingehinnaga UH aja juba kolm-neli nädalat tagasi. No nii igaks juhuks.

Mari sündides võtsin ma enamjaolt kasutusele need riided, mis Kardo ema mulle andis. No Kardo noorem vend sai ju enne lapse ja üks naabrinaine siin Männikul andis oma beebiasjad neile.  Need, mis neil üle jäid, jäid siia ja said lõpuks mulle. Muidugi olid mul mõned üksikud uued asjad ka, aga enamasti oli mul siiski suva, mis Maril seljas on. Peaasi, et ikka üldse midagi on. Nüüd ma mõtlen, et ma kavatsen valida lapsele selga vaid KÕIGE ILUSAMAD riided maailmas, et tema esimeste kuude piltidel ei peaks ta välja nägema nagu väike kodutu beebi