minevikumallu

Päris tihti küsitakse minu käest, et kas mu vana blogi ka kuskil lugeda saab. Alati pean ma inimestele eitavalt vastama, sest mul on alati nii piinlik seda isegi lugeda, rääkimata siis sellest, et teistel lugeda laseksin. Siis aga hakkasin mõtlema, et mis seal ikka varjata. Kui on piinlikud postitused, siis on. See on minu minevik ja vähemalt on hea näha, et ma NATUKENEGI arenenud olen, eksole. Ühesõnaga kui te vaatate blogi paremal küljel arhiivi, siis nüüdsest ei lõppe see mitte 2012. aastaga, vaid 2005. aastaga.

Näiteks 2007. aasta postitus SIIN:

pmst eile tuli seesama naljanina siia. Ta laulis maikel tsäksonit NIIIIIII naljakalt ou mai gaaaaad. Me magasime kino ka muidu maha ja läksime mäkki ja sõime lasteeinet. siis ostsime komme ja kokat ja tulime siia tagasi. oh jeeesuseeeejssusujejejsklhf

BLABLA

lähen täna pärnusse, soovige mulle edu, ,ma ei tea miks

papal oli sünna ka.

Kas pole mitte sisukas blogipostitus, onju. See blogi võiks ka praegu selline olla, on see vast klikimagnet.

Igatahes ma arvan, et minu minevikus sobrades peaksid kõik aru saama, et ükskõik kui kehva on ühe inimese kirjalik väljendusoskus, võib temast ka kunagi (peaaegu) inimene saada. Endale on ka uskumatu, et inimene, kes kirjutab vabal ajal SELLISEID postitusi, saab ühel päeval olla Mallukas. Ja mitte mingi “aaa, see on see retarded tüdruk, kes blogi peab” vaid ikka Saagimi poolt “staarblogijaks” tituleeritud