vastus lugejakirjale

Eile utsitasin teid hindama iga päeva ja olema tänulik nende asjade eest, mis sul olemas on. Selle peale sain ühelt lugejalt sellise kirja, mis mind mõtlema ja muretsema pani. Kuna naine ise on lubanud kirja avaldada, siis teen seda siin, lihtsalt selle pärast, et ehk sai ka keegi teine sellest postitusest sama moodi aru ja nõnda saan  ma kõigile korraga oma mõtteid seletada.

***

Anna andeks, et ma sulle postkasti kirjutan, aga avalikult kommenteerida ei tahtnud. Ma saan aru, et su postitus oli mõeldud inimestele positiivse sõnumiga, aga mina tundsin ennast sellest solvatuna. Sul on muidugi hea öelda, et hinnake oma elu, aga mul ei ole küll nüüd mitte ühtegi nendest asjadest, mida sina oma elus väärtustad ja olen päris ausalt mõelnud oma elu lõpetamise peale. Mul lihtsalt ei ole mitte midagi, mille nimel elada ja sinu artikkel meenutas seda mulle lihtsalt uuesti.

Mul ei ole kedagi, kes mind armastaks. Olen juba 27 aastane ja mul pole ikkagi meest. Kunagi noorena on paar kutti olnud, aga need ei olnud midagi tõsist ja viimased kuus aastat ei ole ma üheski suhtes olnud. Asi pole selles et minul huvi poleks, aga ma ei tea, kus teised nende elu armastustega tutvuvad? Minul igatahes see õnnestunud ei ole ja nõnda olengi ma pidevalt üksi. Jah ma ei ole ka kõige ilusam naine. Vaatan kadedusega pidevalt tuttavate pilte ja ka blogides, kuidas kõik naised on ilusad ja sätitud. Minul on suur nina, väiksed silmad ja lisaks veel mitmeid kilosid ülekaalu. Ma ei imesta, et ükski mees mind ei tahagi. Ja meest ei ole, siis loomulikult pole mul ka lapsi kuigi tahaksin neid väga saada. Sugulased kogu aeg küsivad, et millal minusgune vanatüdruk mehe võtab ja lapsed saab, mis mul neile vastata olekski. Keegi ei taha mind, selle pärast ei olegi.

Sõpru pole mul ka palju. Põhikoolis tutvusin enda parima sõbrannaga, aga tema elab nüüd Soomes ja kohtume harva. Tööl suhtlen mõne kolleegiga, aga päris sõpradeks ma neid ei kutsuks, kellel näiteks külas käia ja külla kutsuda. Alles tegin kodus remonti ja mõtlesin et oleks vahva teha soolaleivapidu. Aga kellele ei tea? Sellised mõtted ajavad mind lihtsalt veel rohkem masendusse.

Poes käies ei oska ma endale kunagi midagi valida, mingit maitset mul pole. Vaatan kuidas teie blogijad alati nii supper stiilsed olete ja ise näen peeglist dressides nõia-ellat. Kes siis sellist sõbraks või naiseks tahaks saada? Mitte keegi, selles asi ongi. Niimoodi need deprekamõtted pähe tulevad ja nagu ütlesin ka enesetapumõtted. Kes mind ikka igatsema jääks, ema ja isa on juba vanad, tegelevad rohkem mu vennalastega ja nemad saaksid kindlasti üle. Ülemus leiaks ka minu asemel kiirelt kellegi uue ja ongi kõik.

Siis kirjutad sina, et jah hullult hinnake oma elu ja iga päeva. Mida ma sellest hindama peaksin, oma üksindust või koledust? Ma rohkem loengi sinu jutust välja et kui sul neid asju elus pole, siis võikski ennast kohe maha kanda või? Mu kirjale võid sa mitte vastata või seda kasutada, aga palun ära mu nime kuskil maini sest mul pole vaja, et sinu kanakari ja jüngrid mind mõnitama hakkaksid nagu nad kõiki mõnitavad. 

***

Esiteks ma mainin kohe ära, et muidugi ei olnud minu postituse eesmärk kedagi solvata või maha teha, ma arvan, et kui oleksid natukene rohkem selle sisusse süvenenenud, oleks sa pidanud mõistma, et viimane asi, mis selle postituse eesmärk oli, oli kellelegi haiget teha või solvanguid loopida.

Jah, mina loetlesin seal asju, mida mina peaksin väärtustama ja hindama, mille hulgas oli ka armastav abikaasa ja minu tütar, ühesõnaga minu perekond ja sõbrad. Minust oleks väga tänamatu neid mitte mainida, sest nemad on minu tugi, igapäevaelu ja põhjus, miks ma sunnin ennast tegema asju, mida võib-olla nii väga teha ei tahaks. Kindlasti ei mõelnud ma selle all seda, et kellel neid ei ole, ei oleks midagi väärt!

Sinu kirjast loen ma välja, et sul on vanemad, perekond, vend, vennalaps, sugulased. Kas sa tead, kui paljudel ei ole ühte või mõlemat vanemat? Minul näiteks ei ole kunagi olnud isa. Okei, kunagi on, aga ta suri, kui ma olin nii väike ja ma ei mäleta teda üldse. Väiksemana unistasin ma alati, et kui ma kõvasti soovin oma isale midagi, et see saab siis täide, sest ilmselgelt on mu isa taevas, kus neid va soovivärke täidetakse. Ma nüüd muidugi ei mäleta, kas need täide läksid või mitte, aga väga tihti unistasin ma, et mul oleks päris elus isa, kes mul koolis järgi käiks ja neile kere peale annaks, kes mulle kuidagi liiga tegid. Isa, kes mind kaitseks ja armastaks. Ja sul on lausa mõlemad vanemad, see on päriselt suur õnn ja rõõm, et oled saanud koos nendega kasvada.

Kuna su vennal on laps, eeldan ma, et teil ei ole suur vanusevahe, mis tähendab seda, et te kasvasite koos ja sul oli omaenda püsiv mängukaaslane ja sõber alati olemas. Nii paljud lapsed sooviksid seda, mis sul oli. Ja muidugi on sul vend ka praegu ja tulevikus, kes sind alati armastab, olen selles kindel.

Mis siis, et sul pole lapsi, armastada võib ka vennalast! Kui sulle lapsed meeldivad, siis saad sa ju tegeleda vennalapsega ja olla talle parim tädi maailmas, nii kauaks kuni sa endale oma mudilase saad. Jah, sul ei pruugi praegu olla meest, kellega seda last saada, aga sa oled ju alles 27! Ma ei usu iialgi, et sa elu lõpuni üksinda jääd, mis siis, et sulle võib praegu niimoodi tunduda. Ka mina olen elus nii tundnud ja hulka nooremana kui sina, tobe on see igal juhul.

Ei ole kedagi soolaleivale kutsuda? Ometi on sul kodu, kus elada! Ehk isegi OMA kodu? Paljud annaksid selle jaoks hinge tagant kõik ära, et saaksid öelda, et neil on oma kodu, oma pesake.

Väidad, et sul on kole välimus? Samas ei ütle, et sul midagi tervisel häda oleks. Sa peaksidki õnnelik olema, et sa oled terve naine. Kui paljudel meist on mingi tervisehäda, millega raske elada ja mida ei ole võimalik parandada. Klassikaliselt ilus näolapp ei tee kedagi õnnelikumaks ja tervemaks inimeseks. Lisaks, kas oled kuulnud väljendit, et ilu on vaataja silmades? Inimesed on enda suhtes kõige kriitilisemad ja nõnda tundub mulle, et sa hindad ennast sootuks koledamaks, kui sa tegelikult oled. Ütlen ausalt, need kaks pilti, mis sul Facebookis avalikud olid, nende tundud sa mulle väga kena naine! Ei ütleks ma su pilte vaadates kunagi, et sul stiili poleks, mis loll jutt see on? Ja mis see stiil üldse on, mida sa teiste piltidel ja blogides näed? Moodsad riided? Uudsed lõiked? Ma ei tea, minul näiteks pole ka mingit stiili ja kannan hetkel näiteks seda, mis selga läheb :D!

Tead miks ei ole mõtet kadestada ka pilte, mis jõuavad blogidesse/internetti? Sest keegi ei riputa endast koledaid pilte üles! Vaata näiteks seda postitust (link), kus ma panin pildi meigiga ja meigita. Tundu ju sootuks nagu kaks erinevat inimest, eksole? Vahe on vaid selles, mis näo me endale fotol ette maname, mis poosis oleme, mis riided selga paneme ja kui palju meiki kasutame. Sa ju tead seda ise ka! Näiteks võin sulle tuua ühel samal päeval tehtud pildid. Vaata nendest esimest:

Pilti aitas töödelda Laas Valkonen

Minul on ka kohe mitu-setu ülekilo, aga tasub vaid kobe poos sisse võtta, ennast meikida, lokid pähe keerata ja võiks lausa ju arvata pilti vaadates, et minul küll kuskil mingit üleliigset kilo ei leia. Ma võiks terve interneti sääraseid pilte üles laadida, kuulata kommentaare, et ooo Mallukas, sa oled nii ilus ja see on ikka nii kaunis pilt ja kus ma olen alles imeliselt fotogeeniline ja sale naisterahvas. Aga tegelikult?

Ainult sinu nimel praegu panen selle pildi siia, kus mu selja/külje peal elab armee volte, kes kõik teineteist oma suurusega ära lämmatada üritavad, mille krooniks on mõnusalt priske käsivarrekene. Nagu öeldud ennegi, ma tegelen sellega, et seda voldiarmeed vähendada, aga see ei muuda seda olematuks, et ma seda fotodel ei näita.

Väga paljud töötlevad ennast piltidel üsna kõvasti. Noh, näiteks sünnimärke ära ja pihta saledamaks ja nina väiksemaks ja silmi suuremaks. Mina ei tee seda ainult sellel põhjusel, et ma noh, esiteks ei oska ja teiseks oleks üsna niru ka, kui ma terve blogi ilusaid feikpilte üles laon ja siis kui keegi mind päriselus juhtuks nägema, siis ta saaks südari, et issand jumal, mingi paks on Mallu nahka pannud ja kannab tema nägu linna peal maskina