2020 juuli - "The hate u give" Angie Thomas

[Tallinna Raamatukogud]

Juulikuus loeme hoopis inglise keeles! Seekord võtame ette Angie Thomase debüütromaani "The hate u give" mis viib meid vägagi kriminaalsesse ja tõsisesse maailma.
PS! Raamat on saadaval ka OverDrive'is: https://keskraamatukogu.overdrive.com...

Sixteen-year-old Starr Carter moves between two worlds: the poor neighborhood where she lives and the fancy suburban prep school she attends. The uneasy balance between these worlds is shattered when Starr witnesses the fatal shooting of her childhood best friend Khalil at the hands of a police officer. Khalil was unarmed.

Soon afterward, his death is a national headline. Some are calling him a thug, maybe even a drug dealer and a gangbanger. Protesters are taking to the streets in Khalil's name. Some cops and the local drug lord try to intimidate Starr and her family. What everyone wants to know is: what really went down that night? And the only person alive who can answer that is Starr.

But what Starr does—or does not—say could upend her community. It could also endanger her life.

[M]

Mina löön see kuu küll kaasa! Täpselt selline raamat, mida ammu tahtnud lugeda, aga kunagi pole jõudnud. Natuke pelgan, et äkki läheb väga masendavaks kätte, aga samas tihti need on just sellised raamatud, mis jäävad hinge ja meelde.

Mina seekord liitun hoopis kuulates audioraamatut, aga tiiba võin hilineda, sest eelmist veel paar tundi kuulata.

Kes veel liitumas on? :)

[Tiina]

Mina olen seda raamatut juba lugenud ja see valmistas mõnes mõttes üsna suure pettumuse, nii et teist korda lugeda ei kavatse. See raamat on pidevalt Black Lives Matter nimekirjade soovitusnimekirjas ja iga kord, kui ma seda seal näen, mõtlen, kas ma sain raamatust kuidagi valesti aru. Igatahes jäi see minu jaoks üheks täiesti keskpäraseks raamatuks.

Mulle ei jäänud sellest raamatust muljet nagu oleks maailm must-valge. Et jah, vägivaldseid politseinike on olemas, aga nad ei ole ainult mustad või ainult valged.(view spoiler)[ Samuti meeldis mulle see, et autor tõi välja ka selle, et sageli takistavad mustad ise üksteisel edasi, parema elu poole püüdlemast ja saavutamast, justkui reedaks edasiliikuja sedasi kogu oma päritolu. Ja et on ka valgeid politseinike, kes on head ja toetavad. (hide spoiler)] Nii et minu jaoks pole teema pigem rassismis, vaid selles, et nende politseisüsteem on tobe. Ja relva laialdane omamine tsiviilisikute seas on minu jaoks ka arusaamatu. Aga Ameerika on Ameerika. Ja samas jäi mulle siiski raamatust üsna selline must vs valge mulje.

Kui ma teismelisena krimiantropoloogiks saada tahtsin ja Ameerikas elada unistasin, laitis mu mõtte esimesena maha üks politseinik. Pärast "The Hate U Give" lugemist võtsin ette vikipeedia ja Riigi Teataja ja võrdlesin natuke neid kahte süsteeme ja üldse ei imesta, miks Ameerikas asjad nii käest ära on. Tundub, et USAs piisab ainult keskharidusest, et politseinikuks saada, aga Eestis on lisaks vaja kutse- või kõrgharidust. Ja juhtivale töökohale saab kandideerida ainult kõrgharidusega politseinik, mis on minu arust päris hea motivatsioon enda edasiseks arendamiseks.

Minu jaoks olid raamatul ka natuke topeltstandardid. Nii palju kohti oli, kus sõna "white" võiks asendada sõnaga "black" ja selleks tehtaks suur draama, sest rassistlik ja mida veel. Samas sõnaga "white" on see siis okei? Päris paljud kohad olid sellised, et oleks värvi võinud üldse mängust välja jätta. Mina ei näinud selles eesmärki, sest elan üldiselt selle põhimõtte järgi, et "Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks."

Starr toob välja ka selle, kuidas musti lapsi õpetatakse käituma siis, kui politsei neid kinni peab. Ma olen ilmselt üks väheseid, kellele seda ka õpetati. Jää rahulikuks, alaealisena palu helistada oma lapsevanemale, ära tee äkilisi liigutusi ja ole aus.

Mulle ei meeldinud, kuidas raamat ei pakkunud tegelikult ühtegi lahendust. Politsei kui instituudi laialisaatmine ei ole ju ka lahendus, sest siis langeks maailm üsna suure tõenäosusega kaosesse. Lihtsalt rääkimisest ka ei aita ju.

See on keeruline teema, aga minu meelest selles raamatus ei õnnestunud sellest rääkimine eriti hästi. Samas on see aga õnneks nii USA-keskne teema (eelkõige siis white privilege ja suur rassismi teema). Eesti puhul tahaksin ma näiteks välja tuua selle, et teist nahavärvi inimeste hulk ei ole nii suur, et õigustaks alati näiteks poes olevate kaupade valikut, sest kauplejatel on ikkagi sihtgrupp ja ühe-kahe inimese vajadused ei tasu ennast üldiselt ära. Kui sama juhtuks USAs mingis linnas, kus on musti ja valgeid umbes võrdselt, siis võiks seda privileegiks nimetada küll, kui ühed ei saa kõige tavalisemast poest omale sobivaid juuksehooldusvahendeid või oma rahvustoitudele sobivaid toiduained, kuigi poodi külastab üldiselt mõlemaid võrdne hulk.

Jaapanis elades ei leia ma üldiselt väga lihtsalt musta leiba või normaalset majoneesi, sest need ei ole lihtsalt kohaliku kultuuri osa. Ja see on täiesti OK! Kuigi oma kohaliku toidupoe kiituseks pean ütlema, et nende rahvusvaheliste kaupade valik laienes väga kiiresti, kui nad said aru, et nende välismaalastest klientide hulk suurenes hüppeliselt (umbes kümme inimest tuli korraga juurde).

Vahel ma mõtlen, et USAs loobitakse termineid "rassism" ja "valge privileeg" liiga kergelt. Aga ma ei saa kunagi teada, kuidas seal asjad päriselt on, sest see üksteise süüdistamine ja nende terminite pidev kasutamine on võtnud ära igasuguse huvi seal elada.

[M]

Teist korda lugema ei peagi, hea kui saab ju ka niimoodi raamatu üle arutleda :)

Ma olen alles üsna alguses. 6nda peatüki juures. Mind pani mõtlema hoopis see kui shokeerivalt võõras oli minu jaoks kuulda mitte valget narraatorit. Okei ühekorra varem olen ka kuulnud, aga see ei olnud noortekas. Ja jäingi mõtlema, et kas tegu on minu ignorantsusega, et ma ei ole sattunud lugema rohkem POC raamatuid või ongi nende valik väike ja nad ei jõua poppide raamatute sekka? Mõlemal juhul kurb värk. Mitte just rassismi pärast, vaid see tõttu et iga üks tahaks ju kuulda raamatus oma häält ja endale sarnaseid eripärasid. Kõik rassid, rahvused, murrakud jne ja kurb kui see valik on piiratud.

Ma hetkel ei oska väga palju raamatu teemal kaasa rääkida su arvamusega. eks ma hakkan nägema, kuidas see läheb. Hirmutav on lugeda nendest elutingimustest, kus ümber käibki tulistamine ja narkotrall, aga ma mõistan, et sama hästi võiks see olla ka valge ringkond. On ju ka eestis neid piirkondi, kus asjad on retsimad ja kust väljarabelemine raskem ja see ei sõltu värvist. See arvamus ei tähenda, et ma väidaks, et rassismi pole.

Ameerika õigussüsteem on tõesti hirmutav. Seda nägime ju ka näiteks "Kuutõusu" lugedes. Minu jaoks eestlasena on ka kummastav ja hirmutav näha kui suur roll on kohtus otsustamisel suvalisel inimesel tänavalt. Mõnes mõttes ma saan aru, miks see "jury" tekkinud on ja ehk ka vabadust ja demokraatiat sümboliseeriv, aga see tundub, et see on see põhjus, miks ameerika kohtujuhtumid on rohkem teatrietendused, sest on vaja manipuleerida tavainimese mõistusega, et mõjutada tema otsust enda poolt soovitud suunas. Minu jaoks on see kuidagi nii hirmus.

Ja muidugi see relvavabadus. Uhh, õudne. Aga eks see jällegi ole vast kultuuri osa. Nendel on relvakandmise õigus nii tugevalt seotud vabaduse mõistega, et raske on neid eraldada, aga samas see ei pruugi olla õigustus. Mõne kultuuri jaoks on naine ka ju kui ese, aga me ei õigusta seda faktiga, et ah nende kultuuri osa.

See juuksehooldusvahendite teema on tegelikult väga hea point, sellele ma üldse ei ole mõelnud kui raske võib Eestist olla selliseid asju leida. Aga samas on meie turumajandus on vaba nii et pole midagi parata kui ostjaid pole piisavalt.

See on nii lahe, et su jaapani kohalik pood oma vlaikut laiendas lähtuvalt klientuuri muutusest! Eks seeäriliselt ka tark, aga kuidagi inimlikult nii armas.

Need terminid "rassism" ja ja ka privileeg üldiselt on sellised, mida kasutatakse minu arust mõlemat pidi. Kohati liiga kergelt, aga samas jälle kohati liiga vähe! Loobitakse õhku ja vehitakse tühja õhu kohal, aga samas seal kus reaalne probleem on, seal ollakse vait.

Aga eks näis, mis raamat mulle veel head õpetab :)

[M]

Ma ei saa aru, kuidas ma olen unustanud siin oma arvamust avaldada. Nüüd on kõik ju meelest läinud :D.

Igaljuhul. Ma arvan, et see oli väga oluline teema ja see, et peaaegu üksühele just sellised sündmused parajasti aset leidsid/leiavad näitab kui asjakohane see teos on. See on vajalik teos j aon tore näha erinevaid perspektiive. Minu jaoks raamatu kõig eolulisem tegelane oli peategelase boyfriend. Ta oli ainuke, kes näitas asja veidike teisest küljest, näidates mida teised võivad näha ja kuidas inimene võib kõigest hingest mitte olla rassism ja tahta kõigile head, kuid võib ikkagi käituda rassistlikult ja tahtmatult teha haiget ning solvata.

Aga üldiselt ... raamat oli tegelikult šokeerivalt igav. Ega seal ju palju ei juhtunud. Selle kohapealt oli veidi pettumust tekitav.

[Tiina]

Mirjam wrote: "Ma ei saa aru, kuidas ma olen unustanud siin oma arvamust avaldada. Nüüd on kõik ju meelest läinud :D.

Igaljuhul. Ma arvan, et see oli väga oluline teema ja see, et peaaegu üksühele just sellised..."

Ma mõtlesin väga pikka aega, miks mulle ei meeldi sellised raamatud, kus peategelased on mustanahalised. Aga siis ma avastasin Rivers of London raamatusarja, mille peategelane Peter Grant on ka tumedanahaline (ema Sierra Leonest ja isa vist kusagilt Aafrikast). Ja selles raamatus on ka juttu rassismi kohta, aga Peter Grant ei võta sellega seoses ohvrirolli ega asu ka ründavale positsioonile: ta hindab situatsiooni ja lähtub sellest. Näiteks ühe koha puhul sarja teises raamatus kohtub ta inimesega, kes on silmnähtavalt häiritud tema nahavärvist, ning Peter otsustab vaadata, kuidas asi kulgeb. Kuna mees ei tõmbu füüsiliselt eemale, kui Peter tahab tema kätt suruda, siis järelikult harjub mees tema nahavärviga ühel hetkel arvatavasti ära ja neil pole mingeid probleeme koos töötamisel.

Ja siis käis minu peast läbi, et vot SELLISEID tumedanahalisi peategelasi võiks kirjanduses rohkem olla. Tegelasi, kes on tõepoolest inspireerivad ja kes suudavad lähtuda ka rohkem mõistusest, mitte ei ole pidevalt emotsionaalselt kallutatud. The Hate U Give puhul oligi minu jaoks lõpuks üsna eemaletõukav see emotsionaalne kallutatus. Ja noh, igav oli ta ka. Aga samas ma saan aru, et selliseid teoseid on ka vaja, eriti just Ameerikas ja ameeriklastele. Minu maitse see ei olnud, aga ehk meeldib see kellelegi teisele. Igaühele oma.

[M]

Tõesti, tugev kallutatus tal oli ja kohati ka üleolev suhtumine jätmata lahti seletamata, miks mingi asi ei ole okei (a la kui bf ütles midagi j akõik vaatasid teda kõõrdi). Aga no loodame, et tuleb teoseid, kus tõesti peategelane on rohkem mõistusest lähtuv. Aga samas eks päris elus ka neil tegelastel võib olla rõhutuse tõttu raskem mõistusest lähtuda, sest sellise surve alla panduna kipuvadki emotsioonid rohkem võitu saama?