Ene Sepp's Blog, page 28

Kuidas Greeleys õnnelik olla ehk tagasi trenni

Kui tekkis võimalus, et ma veedan terve suve Greeleys, oli vaja välja mõelda kuidas see talutavaks teha. Minu senised kogemused Greeleyga ei olnud just kõige meeldivamad. “Kui ma peaksin Greeleys elama, siis ma ei koliks USAsse,” olen ma mitmel korral Bryanile öelnud ja see võtab päris hästi kokku, mida ma sellest linnast arvan. Pisut mõtlemist ning panime paika kolm asja, mis ehk aitavad mul Greeleyga ära leppida:

Liikumisvabadus – mul on auto! Olgu, mitte päris minu nimel, aga siiski minu...

50 asja, millest kirjanik võiks blogida: 28-38

Kui ma seda väljakutset alustasin, ei osanud ma arvata, et “50 asja, millest kirjanik võiks blogida” sedavõrd kaua aega võtab. Mõtlesin et kuu ajaga saab kindlasti valmis. Nüüd olen aga otsaga juba suvesse jõudnud. Mis seal ikka – tasa ja targu edasi.

28. Näita, kuidas su tegelased on aja jooksul arenenud (too välja mingid kindlad momendid)

Huvitav kas siin on mõeldud ühe tegelase arengulugu või siis erinevate tegelaste arengut? Ühe tegelase arengut on keerulisem välja tuua, sest hetkel on mu...

Lugu sellest, kuidas ma täiesti vastu tahtmist USAs uue arvuti pidin ostma

Tuhamäel töötades oli mul võimalus näha seda, kuidas sülearvuti ventilaatorist suitsu tuli. Väga graatsiline suitsujuga aga mul oli paanika lahti, sest sülearvutist ei tohiks kohe kindlasti suitsu tulla. Ma olin raudkindel, et nüüd on kõik ja seda just kõige kiiremal töisel ajal. Õnneks selgus et kui kärsakas minema hajus ja arvuti veits toibuda sai, töötas ta probleemideta edasi. Hingasin kergendatult.

Järgmine rabandus oli mõned päevad enne seda, kui Austriasse läksin. Tõstsin arvutit ja jä...

Kas aasta jooksul 17 lendu on palju või vähe?

Selle postituse kirjutamist olen tükk aega edasi lükanud, sest kardan mõjuda kuidagi ninatargalt või üleolevalt. Niisiis alustan täiesti algusest ehk esimesest lennureisist. Esimest korda lendasin Eestist Saksamaale, et seal aasta aega vabatahtlikuna tööd teha. Pakkimisnimekirja tegin peaaegu kaks nädalat enne reisi, nädal enne minekut ka proovipakkimise. Ka Austriasse kolides oli pikk plaanimine ja põhjalik pakkimine. Uus-Meremaale minnes sama lugu – korralik nimekiri, proovipakkimine jm.

[image error]

20...

Hay festival 3: kes mida rääkis ja kust ma minema kõndisin

See on nüüd viimane Hay festivali postitus. Kuigi ma ei olnud varem sellest festivalist kuulnud, on see selgelt mu enda viga, sest esinejad olid tõesti maailmanimed. Esimesed kolm, kes meelde tulevad on Margaret Atwood (“Teenijanna lugu” on vist enamikele teada), Benedict Cumberbatch (taaskord – enamikele vist teada) ning Rose McGowan (näitlejanna, kes praegu on kõige rohkem olnud seotud #metoo liikumisega). Ühtegi nendest nimedest ma kahjuks kuulama ei jõudnud. Esiteks ei olnud nad minule so...

Hay festival 2: piilume telgitagustesse

Üks postitus tuleb veel esinejatest, keda ma kuulama jõudsin aga siin postituses on juttu sellest, kuidas oli ise see esineja olla. Ma ei ole osalenud teistel sellistel festivalidel, et Hay’d nendega võrrelda aga ma ei usu, et Hay millegi poolest häbenema peaks. Lühidalt võiksin öelda, et kõik läks õlitatult. Kes aga telgitagustest rohkem on huvitatud, siis ega ma kade ei ole ning jagan hea meelega oma kogemust.

Transport

Aitäh, aitäh ja veel kord aitäh Briti Nõukogule, kes tagas selle, et ma...

Hay festival 1: rongijuhita rongisõit

Müncheni lennujaamas kogetu (magada ei saanud, pistikupesasid ei leidnud, turvakontroll avati hilinemisega jne) kahvatub selle kõrval, mis põhjusega terve rongitäis rahvast Oxfordi jõudes rongist välja kupatati. Nii totrat selgitustei ole kunagi kuulnud ei mina ega teised, kellega räägitud sai.

Heathrow lennujaamast sai üsna probleemivabalt Paddingtoni ja sealt edasi rongi peale. Süüa ma ei ostnud, sest kartsin et magan platvormi määramise maha ja eeldasin, et rongis on mingi kohvikuke vm ole...

Mu esimene armastus

Uus-Meremaal on pohutukawa ja kauri puud, seal on vulkaani peal suusatamine ning soolases ookeanivees ujumine. USAs on võimsad Kaljumäed, põdrad suusanõlvadel jooksmas ning kallis abikaasa. Aga Austria… Austria on nagu esimene armastus. Iga kord kui kohtud, hakkab süda taguma ja mõtled, et aga mis siis kui…

Teine kord kui ma välismaale kolisin, kolisin ma just Austria läänepoolseimasse regiooni Vorarlbergi. See koht leidis hetkega tee mu südamesse ning välja pole veel pääsenud. Sedakorda Aust...

Häbematu enesereklaam – jah? Ei? Miks ja kuidas?

Ma olen varemgi kirjutanud sellest, kas ma saan ennast kirjanikuks nimetada ning kui raskelt selle aktsepteerimine on tulnud. Samm-sammult aga asi areneb ja järgmine teema, millesse ma olen tõsisemalt hakanud suhtuma, on iseenda reklaamimine. Muidugi võib küsida, et kas seda üldse on vaja? Kas raamatud mitte ei peaks minu eest rääkima ning ise ennast reklaamima? Muidugi, ma võin sellele lootma jääda aga kui vähegi asja üle järele mõelda, siis ega ei suuda küll.

Maailmas on nii palju raamatuid...

Uutmoodi massaažikogemus

Võib-olla on hea kui massaaži minnes jõuad minna nii närvi kui vähegi võimalik ja see vabandab välja, miks paar päeva tagasi massaaži minnes ma ei leidnud ega leidnud õiget kohta üles. Sisehoovis on näha A ja B, kaardi peal ka C aga salapärast D’d ei ole kuskil. Kui minna majja A sisse, siis näeb joonise pealt, et peaks justkui seal teisel korrusel olema. Ei olnud ei teisel, kolmandal ega ka neljandal. Aeg aga tiksus halastamatult edasi ning ma jõudsin lõpuks ringiga tagasi sisehoovi ja sedak...