Urmas Vadi

“Paljud ei suuda üksi olla ja enesega hakkama saada. See on tegelikult haigus. Sõltuvus. Nagu narkomaanid otsivad järjekordset doosi, nii on inimesi, kes ei suuda olla ilma teisteta. Alguses on muidugi tore, saadakse kokku, kõik on uus ja huvitav, aga mida need inimesed, kes üksi ei suuda olla, tegelikult mõtlevad ja ootavad? Nad on veendunud, et see teine inimene suudab talle anda kõik, mida ta ise ei ole, ja katta kinni tema ebatäiuslikkuse, alaväärsuse, hirmud, kõik luupainajad. Kuid ühel hetkel me saame aru, et see teine inimene on samasugune katkine ja hirmul ja ootab sinult seda sama, mida sina temalt, aga te kumbki ei suuda neid ootusi täita. Seda on ikka liiga palju tahetud! Viimaks minnakse laiali lootuses, et ehk on kusagil see inimene, kes meid terveks teeks. Kõige lõpus tuleb aga ikkagi iseendale otsa vaadata, näha oma sisimat mina, see on võib-olla kõige raskem asi üldse, ja aru saada, et me oleme alati üksi.”
― Urmas Vadi, Kuu teine pool