mul olid kõrged ootused selle raamatu suhtes, sest Rebankside pere idüllilist taluelu olen Twitteri ja pereisa raamatute kaudu juba aastaid jälginud. ja vaadake seda kaanepilti, kas ei tõota uskumatut hubasust?
tegelikult lajatas siit vastu kohutav kogus keskealise koduperenaise frustratsiooni. eelkõige, väidab ta ise, selle üle, kuidas inimesed ei mõista tema valikut olla kodune nelja lapse ema ja farmeri abikaasa, sest nad ei saa üldse aru, KUI raske ja tänamatu see roll tegelikult on.
honey... you've got it wrong. me ei mõista su valikut just sellepärast, et me saame selgelt aru, et see on raske ja tänamatu. ja mina igatahes ei leia siit raamatust piisavalt seda teist poolt, et mis selles siis toredat ja head on, et see kogu pingutust ikkagi väärib.
formaat on üsna hüplik - raamjutustus oleks nagu üks (seejuures tõesti idülliline) päev Heleni olevikus, kus lapsed on kõik enamvähem kaela kandma kasvatatud, maja valmis ehitatud ja farm jätkusuutlikul ja keskkonnasõbralikul moel tööle saadud. (muidu ilus, aga täpselt samas formaadis oli üles ehitatud üks James Rebanksi raamat. vb nad pididki teineteist peegeldama - et mehe raamatus nägime, kuidas veedab päeva taluperemees, ja naise omas, kuidas seda toetab ja võimaldab taluperenaine? aga minu jaoks tundus natuke nagu plagiaat.)
palju pikemalt ja põhjalikumalt kirjeldatakse aga pildikesi Heleni minevikust - lapsepõlv ja kõik sealt kaasa saadud traumad, katsed elada linnaelu, kõigi laste sünnid ja loendamatute kodude ülesehitamised (see pere on täiesti obsessiivselt iga kord, kui maja valmis sai, selle maha müünud ja uue ostnud, mida nullist remontima hakata. vähemalt neli korda!)... ja sinna taustale tohutul hulgal söögitegemist. ikka hästi detailselt, no ikka lehekülgede kaupa kirjeldatakse meile, kuidas ta kuskil 1990ndatel aastatel mingit kooki küpsetas või suppi segas.
komandaks kihiks on teksti sees (ja pärast lõpus) olevad retseptid. ei saa salata, mitut neist retseptidest plaanin ise ka katsetada, sest tunduvad üsna lihtsad ja mõnusad. lõpus on ka nimekiri sellest, misasjad peaks inimesel sahvris ja külmikus varuks olema, ja see on samamoodi väga lihtne ja mõistlik kõik.
aga see frustratsioon ikkagi. see kuidagi... ei lahendu kuhugi :( järjest loeme lugusid sellest, kuidas Helenile ei meeldinud ükski pidu, kus ta noorena käis, ja kui raske oli hakkama saada esimese lapsega, samal ajal kodu remontides... ja siis teise lapsega, samal ajal alailma mehega tülis olles... ja kui ma jõudsin selle mälestuseni, kuidas ta 10 päeva pärast kolmanda lapse sünnitamist (mis toimus suure verekaotusega) kangelaslikult oma pere mingile jõulupeole tassib ja teeb eelnevalt kaasa mitte ühe, vaid KAKS magustoitu (jällegi, kaheksa lehekülge saame lugeda sellest, kuidas seda kihilist tarretist täpselt tehti, vahepeal beebit imetades, kaht maimikut peoriietesse surudes, nõusid pestes, lõunasööki serveerides, pesu kuivama riputades, kuurist puid tuues jne) ja siis seal peol kempsus nutab, sest kuulis pealt kellegi lõõpi, et ta sai kolmanda lapse, et ei peaks päris tööle minema... oh issand, see on kõik üheaegselt nii kurb, aga ka nii vihaleajav! miks sa teed seda endale? miks sa ajad taga mingit perfektsust, millest ei hooli keegi peale su enda, miks sa ajad end surnuks lihtsalt selle nimel, et kõigile näidata ja tõestada, et sa saad hakkama küll, miks sa, jumala eest, abi ei küsi ja vastu ei võta?
aa, ja siis on raamatus veel moraliseerimiskiht: saame kuulda mitut loengut sellest, kuidas tuleb ikkagi kõik toidud teha ise ja nullist ja värskest kohalikust toorainest (oh, ja see tema häbi ja läbikukkumistunne, kui ta läheb beebi ja kahe väikelapsega tipptunnil poodi ja lapsed nõuavad ja saavad ka maiustusi, sest ta ei jaksa nendega võidelda seal), sest esiteks muidu su lapsed surevad umbes ära ja teiseks sureb ära tema perekond, sest me ajame farmerid pankrotti, kui me poest imporditud toitu otsime. mitte et ma temaga sisuliselt väga vaielda tahaks, see ideaal pole ju vale, aga kui ma samal ajal näen, kui raskeks ta omaenda elu elab selle poole püüeldes (ja ikkagi "libastudes")... ausalt, see inimene vajab abi. loodetavasti tal vähemalt sai parem, kui ta kõik selle endast välja kirjutatud sai.