Goethe’s masterpiece and perhaps the greatest work in German literature, Faust has made the legendary German alchemist one of the central myths of the Western world. Here indeed is a monumental Faust, an audacious man boldly wagering with the devil, Mephistopheles, that no magic, sensuality, experience, or knowledge can lead him to a moment he would wish to last forever. Here, in Faust, Part I, the tremendous versatility of Goethe’s genius creates some of the most beautiful passages in literature. Here too we experience Goethe’s characteristic humor, the excitement and eroticism of the witches’ Walpurgis Night, and the moving emotion of Gretchen’s tragic fate.
This authoritative edition, which offers Peter Salm’s wonderfully readable translation as well as the original German on facing pages, brings us Faust in a vital, rhythmic American idiom that carefully preserves the grandeur, integrity, and poetic immediacy of Goethe’s words.
A master of poetry, drama, and the novel, German writer and scientist Johann Wolfgang von Goethe spent 50 years on his two-part dramatic poem Faust, published in 1808 and 1832, also conducted scientific research in various fields, notably botany, and held several governmental positions.
George Eliot called him "Germany's greatest man of letters... and the last true polymath to walk the earth." Works span the fields of literature, theology, and humanism. People laud this magnum opus as one of the peaks of world literature. Other well-known literary works include his numerous poems, the Bildungsroman Wilhelm Meister's Apprenticeship and the epistolary novel The Sorrows of Young Werther.
With this key figure of German literature, the movement of Weimar classicism in the late 18th and early 19th centuries coincided with Enlightenment, sentimentality (Empfindsamkeit), Sturm und Drang, and Romanticism. The author of the scientific text Theory of Colours, he influenced Darwin with his focus on plant morphology. He also long served as the privy councilor ("Geheimrat") of the duchy of Weimar.
Goethe took great interest in the literatures of England, France, Italy, classical Greece, Persia, and Arabia and originated the concept of Weltliteratur ("world literature"). Despite his major, virtually immeasurable influence on German philosophy especially on the generation of Georg Wilhelm Friedrich Hegel and Friedrich Wilhelm Joseph von Schelling, he expressly and decidedly refrained from practicing philosophy in the rarefied sense.
Influence spread across Europe, and for the next century, his works inspired much music, drama, poetry and philosophy. Many persons consider Goethe the most important writer in the German language and one of the most important thinkers in western culture as well. Early in his career, however, he wondered about painting, perhaps his true vocation; late in his life, he expressed the expectation that people ultimately would remember his work in optics.
Esimesed 90 lehekülge sain ma umbes aru millest ma loen. Edasi pole mul õrna aimugi. Paljudest sõnadest ega väljenditest ei saanud ka aru (see sõnaseletus raamatu lõpus ei aidanud😄)
“Kui joogi võim sind valdab ülemeelik, näib Helenana iga seelik.”
Nii vastakaid tundeid tekitavat raamatut pole küll ammu lugenud. Esiteks, palun lõpetage raamatute ülemüstifitseerimine. Ei ole väga meeldiv minna raamatule vastu nii, et sellele viidatakse kui mingile salapärasele teosele, mis on tavainimese jaoks kindlasti hoomamatu. Las ma loen, avastan ja teen vajadusel ise selle järelduse. Mul ei ole vaja lähtepunktiks teadmist, et ma olen niikuinii “Fausti” mõistmiseks liiga loll. See märkus käib siis eelkõige eessõna autori ja teatud õpetaja pihta. Teiseks, raamatu struktuur pani mind kohutavalt pelgama, et see võib sarnaneda Dante “Jumalikule komöödiale”, mis — nagu aimata võib — mulle eriti ei istunud (lööge mind risti kui tarvis). Ja “Fausti” algus ainult võimendas seda kartust. Miks on vaja nii keerukaid ja tobedaid riime meisterdada, kui teos toimiks suurepäraselt ka proosatekstina?! Ma oleksingi selle eksiarvamuse küüsi jäänud, kui mulle mitte kätte poleks juhtunud “Fausti” vanem tõlge. Nimelt selgus, et vanemas tõlkes on suudetud mõte arusaadavate sõnade kaudu edasi anda, selmet panna suvalises järjekorras ritta väljamõeldud sõnu. Niisiis soovitan Ants Orase tõlkest hoiduda ja selle tohuvabohu asemel mõnda varasemasse trükki süübida. Kolmandaks, “Faust” oli tegelikult … huvitav! Kui esimesest paarikümnest leheküljest end läbi närida, siis jõuab kohale arusaamine, kui põneva sündmustikuga tegu on. “Faustis” on vist ikkagi mingi iva peidus:)
2.5 tähte Peale kümne kokkuvõtte ja raamatu enda lugemist veidi võib-olla koitis, millet see rääkis.
Samal ajal kui väga suur inimesi elab oma elu ära, ise mõtlemata oma elu põhjuste ja eesmärgi üle, oli see Fausti põhiline probleem. Ta ei leia, et tema tegevusest oleks kellelegi mingit õiget kasu olnud, kuigi ta on väga tuntud teadlane ja tal on palju õpilasi. Pärast sellele järeldusele jõudmist otsustab ta oma ülejäänud elu pühendada selle mõtte otsingule. Tema teadmata on aga Jumal ja Saatan (nimega Mefistoteles) sõlminud taevas kihlveo. Saatan leiab, et inimene on õnnetu, armetu ja loodudki kannatama, sest tal on mõistus. Jumal, vastupidi aga, ülistab mõistust ja tõepüüdlusi. Tõe väljaselgitamiseks lähebki Mefistoteles maa peale, et üritada Fausti headuse ja tarkuse teelt kõrvale kallutada…
Faust leiab, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning inimesed ei suuda näha oma väikestest probleemidest kaugemale ning jõuab tõdemuseni, et olulisem kui mõte, sõna või jõud, on tegu.
Raamatu tagamõte mulle meeldib, aga see värsivorm teeb selle sisust arusaamise praktiliselt võimatuks, seega sellisel kujul lugemine 21. sajandi inimesele minu arust ei sobi. Hakkasin mõtlema, et kui tahame, et koolis loetaks klassikalisi teoseid vanast ajast võiks need äkki olla ümber kirjutatud lihtsamasse keelde nagu "Kalevipoegki".
“ Et aastad lapsikuks veel muuda meest, meis säilib laps ka siis, kui pea on läinud halliks. ”
“ Vaid ahvide ja laste ees, kui sulle piisab, tark ja sügav näida. Kui süda sul ei sütti sees, sa teiste südameid ei läida. ”
“ Sa kardad sedagi, mis iial sind ei taba, sa leinad, mida eal ei ole kaotanud. ”
“ Sa oled ikka see, mis oled. Sa lase parukasse miljon lokki panna või küünrakõrgusi koturne kanna - jääd ikka selleks, mis sa oled. ”
“ Vaid kulla poole kipub, vaid kulla küljes ripbu kõik ilmas. Oh me vaesed! ”
“ Oh ära karda, lao see pilk, see käepigistus las ütleb sulle, mis võimatu on öelda sõnadega nii ainult anduda ja tunda suurt õndsust - igavest, jah, igavest, sest lõpp - lõpp oleks meeleheide. Ei mingit lõppu: mingit lõppu! ”
“ Sa aeg! Mida kõike teab see mees, on näinud palju võõraid maid. Täis häbi seisan tema ees ja kõike kaasa kiidan vaid. Ma olen vaene rumalpea, mis minus ta küll leiab, ei tea. ”
“ Kui poleks kuradit, siis tast ei kõneldaksnii palju. ”
“ Mu sünnihetk, ole neetud! ”
“ Nean ennekõike narri kõrkust, mis ringi veab meid rahuta, nean inimese meelte nõrkust, mis valet tõest ei lajuta, […] ”
“ Kas teie huultelt kuuldavale, ei ole pääsenud veel ükski vale? ”
Ma ei tea, kas mul on midagi tõesti viga või on see raamatu probleem, aga ma ei tajunud MITTE midagi… Mu pea lihtsalt otsustas seda raamatut mitte vastu võtta, et ma piinleks segaduses. Nagu ma saan aru, mis tegevus seal VAHEST toimub, aga miks ja kuidas ja kust see tuli? I have no clue. Anyway, ma ei soovita vabal ajal sellist raamatut väga lugeda..😓
Kes ütlesid, et see pole ühe päeva lugemine eksisid korralikult, sest just seda ma tegin. Tegelikult üks pikk arusaamatus, ent vaikselt nagu isegi midagi koidab. Tegelt tekkis huvi lõpuni lugeda ilma, et just üleliia süvenemata.
Panin ühe tärni, sest see ei meeldinud mulle eriti, sest ma ei mõistnud seda. Kuigi olen ka teisi teosed värsivormis lugenud, oli sellest eriti keeruline aru saada. Praegu, kui ma seda 2022. aasta lõpus kirjutan (lugesin 2021 oktoobris läbi), ei ole ma ikka veel sellest teosest sotti saanud. Kui eesti keele õpetaja tunnis küsis, mis teos meile kohustuslikust kirjandusest kõige segasemaks on jäänud, oli see mu kindel vastus, nii et tundub, et "Faustist" ma lõpukirjandisse näiteid ei saa tuua. Kuna ma ei ole sellest väga aru saanud, on mul raske teose teisi aspekte hinnata:/