What do you think?
Hap and Leonard #4
Bad Chili
Soyez blanc, sympa, hétéro, sans vrai boulot ni caisse de retraite et vivez au Texas, royaume du port d’armes! Hap Collins attire les ennuis. Sa nonchalance agace. À peine remis d’une aventure et le voilà mordu en plein champ par un écureuil enragé. Une mort ignoble le guette. L’hôpital va le saigner à blanc et, pour ne rien arranger, Leonard a disparu. Impossible de rester sous perfusion avec son meilleur ami dans la mouise! Homosexuel black cognant comme un bûcheron, ce dernier est accusé de meurtre. La police adore. Hap non. Debout pour que justice se fasse, il ne se contentera pas de contourner la loi, il va la piétiner...
329 pages, Paperback
First published January 1, 1997
About the author
Joe R. Lansdale
823 books4,030 followersChampion Mojo Storyteller Joe R. Lansdale is the author of over forty novels and numerous short stories. His work has appeared in national anthologies, magazines, and collections, as well as numerous foreign publications. He has written for comics, television, film, newspapers, and Internet sites. His work has been collected in more than two dozen short-story collections, and he has edited or co-edited over a dozen anthologies. He has received the Edgar Award, eight Bram Stoker Awards, the Horror Writers Association Lifetime Achievement Award, the British Fantasy Award, the Grinzani Cavour Prize for Literature, the Herodotus Historical Fiction Award, the Inkpot Award for Contributions to Science Fiction and Fantasy, and many others. His novella Bubba Ho-Tep was adapted to film by Don Coscarelli, starring Bruce Campbell and Ossie Davis. His story "Incident On and Off a Mountain Road" was adapted to film for Showtime's "Masters of Horror," and he adapted his short story "Christmas with the Dead" to film hisownself. The film adaptation of his novel Cold in July was nominated for the Grand Jury Prize at the Sundance Film Festival, and the Sundance Channel has adapted his Hap & Leonard novels for television.
He is currently co-producing several films, among them The Bottoms, based on his Edgar Award-winning novel, with Bill Paxton and Brad Wyman, and The Drive-In, with Greg Nicotero. He is Writer In Residence at Stephen F. Austin State University, and is the founder of the martial arts system Shen Chuan: Martial Science and its affiliate, Shen Chuan Family System. He is a member of both the United States and International Martial Arts Halls of Fame. He lives in Nacogdoches, Texas with his wife, dog, and two cats.
He is currently co-producing several films, among them The Bottoms, based on his Edgar Award-winning novel, with Bill Paxton and Brad Wyman, and The Drive-In, with Greg Nicotero. He is Writer In Residence at Stephen F. Austin State University, and is the founder of the martial arts system Shen Chuan: Martial Science and its affiliate, Shen Chuan Family System. He is a member of both the United States and International Martial Arts Halls of Fame. He lives in Nacogdoches, Texas with his wife, dog, and two cats.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 1 of 1 review
December 26, 2021
"Kehv tšilli" on sarja neljas raamat.
Stiililt on tegu Ameerika lõunaosariikide (Texas) karmi krimiga, mis toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Siin on nii keerulisi inimsuhteid, kui väga jõhkraid kuritegusid, aga kokku ei mõju see kõik nii, nagu nordic noir, põhjamaine tume krimka. Eks Lansdale kirjutab kohati humoorikalt, ning kui ka ta tegelased on vahepeal elu hammasrataste vahel, siis see kõik ei mõju masendavalt. Mulle täitsa meeldiks, kui kas Lansdale'i raamatuid tõlgitaks ka eesti keelde, eriti vahelduseks põhjamaade invasioonile, mis loetud põhjal on jätnud mõnevõrra sarnase ja üheülbalise mulje. Lansdale'i ongi eesti keelde tõlgitud vist vaid korra, "Shanidar" kogumikus on üks ta lühiromaan.
Pealegi on Hap ja Leonardi sari väga mõnus sõprade-raamat, mingis mõttes ka meestekas, kus karuse teksti ja koredate karakterite tagant tulevad välja needsamad tavalised inimsuhted, kus päeva lõpuks soovitakse pai ja kalli saada, hoida armsal hingel ümbert kinni ning koos uinuda. Rääkimata Hapi ja Leonardi sõbrasuhtest, mis on kohati lähedasem ja intiimsemgi, kui nii mõnigi (hetero) kooselu.
Raamat algabki kohe peale mõnusal, just sellele autorile omasel noodil ja toonil. Leonard on järjekordsest Raulist lahkuminemisest masenduses ning mis oleks parem meelelahutus, kui Texase stiilis märkilaskmine. Mehed paugutavadki revolvreid plekkpurkide pihta ning ühel hetkel tormab metsast välja hullunud orav. Edasine toimub kiirelt, mehed põgenevad looma eest, paugutavad relvi aga tulutult. Orav kargab Hapile kätte kinni, Hap küll tulistab elukat lähedalt relvast, laseb pool oravat minema, aga teine pool koos elujõuga jääb alles. Peale pikemat raputamist lendab orav kus kurat, maandub Leonardi Rambleri ees ning Leonard sõidabki oravast autorattaga üle. Korduvalt. Aga loom sisiseb ikka raevukalt, peale mida Leonard lõpuks lõpetab vaese hullunud eluka piinad kepi ja saapakannaga. Teel arsti juurde, kus Hap auto verd täis tilgutab, uurib Leonard: "Kuule, Hap. Ma siin jäin mõtlema, et kas sa tundsid seda oravat? Kui jah, siis kas sa ütlesid talle midagi sellist, mis teda ärritas, mh-ah?"
Mu ümberjutustus pole suurem asi, aga no selliseid jaburaid olukordi on terve see sari täis, kus ühtepidi on kas kurb või piinlik, teistpidi lihtsalt möirgad lugemise ajal naerda. Näiteks kuidas politseinik Charlie räägib algul Hapile oma kurvast kodusest elust, kus abikaasaga on suhted külmad. Samal ajal arutab, et näe, Hapil ja Leonardil on sõbrasuhe väga hea, umbes nagu abielu aga ilma seksita. Ning siis jõuab tõdemusele, et nojah, midagi samasugust nagu tal endal kodus naisega. Seksita. Ainult, et ka head sõbrasuhet pole.
Kui rääkida teistest tegelastest, siis siin raamatus tutvub Hap haiglas olles õde Brettiga, ning nagu see kipub minema, siis armub temasse. Tunded on vastastikused ning me saamegi lähemalt Brettiga ka lugejatena tuttavaks. Äärmiselt meeldiv ja sümpaatne inimene, kes on nii õrn kui julge, seisab enda eest, ei löö kusagil risti ette ja kaitseb nõrgemaid. Sõnakas, otsekohene... ma ausalt üteldes ei mäletagi, kuidas Lansdale ta väljanägemist kirjeldas, kuna see oli mu jaoks kogu Bretti võluva isiksuse juures täiesti ebaoluline. Täitsa naljakas mõtelda, et ma ütlen seda väljamõeldud raamatutegelase suhtes, aga sellist inimest tahaks ise tunda. No tegelikult ka, Brett on mu silmis niiii äge!
Sisust ma ei olegi seni rääkinud. Kas ongi vaja? Sest mingis mõttes on see ikkagi žanrikirjanduse-maiguline, kus üks sõpradest satub paraja supi sisse ning selle harutamine on omakorda raske tee läbi tule, vee ja vasktorude. Ei ole siin midagi erilist või uut sisulises mõttes, pigem suitsevad revolvrid Texases teistmoodi kui näiteks Rootsis ning üldse on Lansdale lähenemisviis mulle märksa sümpaatsem, kui ma seda siitkandi krimikirjandusest olen leidnud. Eks Kepler ja Larsson olid ka täitsa head - aga Lansdale on parem.
Sarja raamatuid saab mu arvates lugeda ka ühekaupa. Eks vahel viidatakse ka toimunud tegevusele, aga siin pole kõige tihedat omavahel läbipõimimist, kus pool raamatut on arusaamatu, kui tausta ei tea. Samas KUI hakata lugema, siis ma soovitaks alustada ikka algusest, "Savage season" ning liikuda huvi korral edasi. Sest just sõprade suhe ja liin saab järjest, kiht kihilt detaile ja värve juurde ning see on lummav, lummav lugemine.
Ma isegi ei tea, kas mul on raamatust midagi enamat rääkidagi. Järjekordne vägev lugemine, paraja pikkusega. Mõnusa lõmpsuga, kohati tõsine, verine, kohati mõtlemapanev raamat, kus põnevust jagub viimase hetkeni. Täpselt paraja pikkusega ka, autor ei lobise viitsadat lehekülge täis, vaid piirdub paarisajaga. Mida sa hing enamat ikka tahad?
Stiililt on tegu Ameerika lõunaosariikide (Texas) karmi krimiga, mis toimub eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus. Siin on nii keerulisi inimsuhteid, kui väga jõhkraid kuritegusid, aga kokku ei mõju see kõik nii, nagu nordic noir, põhjamaine tume krimka. Eks Lansdale kirjutab kohati humoorikalt, ning kui ka ta tegelased on vahepeal elu hammasrataste vahel, siis see kõik ei mõju masendavalt. Mulle täitsa meeldiks, kui kas Lansdale'i raamatuid tõlgitaks ka eesti keelde, eriti vahelduseks põhjamaade invasioonile, mis loetud põhjal on jätnud mõnevõrra sarnase ja üheülbalise mulje. Lansdale'i ongi eesti keelde tõlgitud vist vaid korra, "Shanidar" kogumikus on üks ta lühiromaan.
Pealegi on Hap ja Leonardi sari väga mõnus sõprade-raamat, mingis mõttes ka meestekas, kus karuse teksti ja koredate karakterite tagant tulevad välja needsamad tavalised inimsuhted, kus päeva lõpuks soovitakse pai ja kalli saada, hoida armsal hingel ümbert kinni ning koos uinuda. Rääkimata Hapi ja Leonardi sõbrasuhtest, mis on kohati lähedasem ja intiimsemgi, kui nii mõnigi (hetero) kooselu.
Raamat algabki kohe peale mõnusal, just sellele autorile omasel noodil ja toonil. Leonard on järjekordsest Raulist lahkuminemisest masenduses ning mis oleks parem meelelahutus, kui Texase stiilis märkilaskmine. Mehed paugutavadki revolvreid plekkpurkide pihta ning ühel hetkel tormab metsast välja hullunud orav. Edasine toimub kiirelt, mehed põgenevad looma eest, paugutavad relvi aga tulutult. Orav kargab Hapile kätte kinni, Hap küll tulistab elukat lähedalt relvast, laseb pool oravat minema, aga teine pool koos elujõuga jääb alles. Peale pikemat raputamist lendab orav kus kurat, maandub Leonardi Rambleri ees ning Leonard sõidabki oravast autorattaga üle. Korduvalt. Aga loom sisiseb ikka raevukalt, peale mida Leonard lõpuks lõpetab vaese hullunud eluka piinad kepi ja saapakannaga. Teel arsti juurde, kus Hap auto verd täis tilgutab, uurib Leonard: "Kuule, Hap. Ma siin jäin mõtlema, et kas sa tundsid seda oravat? Kui jah, siis kas sa ütlesid talle midagi sellist, mis teda ärritas, mh-ah?"
Mu ümberjutustus pole suurem asi, aga no selliseid jaburaid olukordi on terve see sari täis, kus ühtepidi on kas kurb või piinlik, teistpidi lihtsalt möirgad lugemise ajal naerda. Näiteks kuidas politseinik Charlie räägib algul Hapile oma kurvast kodusest elust, kus abikaasaga on suhted külmad. Samal ajal arutab, et näe, Hapil ja Leonardil on sõbrasuhe väga hea, umbes nagu abielu aga ilma seksita. Ning siis jõuab tõdemusele, et nojah, midagi samasugust nagu tal endal kodus naisega. Seksita. Ainult, et ka head sõbrasuhet pole.
Kui rääkida teistest tegelastest, siis siin raamatus tutvub Hap haiglas olles õde Brettiga, ning nagu see kipub minema, siis armub temasse. Tunded on vastastikused ning me saamegi lähemalt Brettiga ka lugejatena tuttavaks. Äärmiselt meeldiv ja sümpaatne inimene, kes on nii õrn kui julge, seisab enda eest, ei löö kusagil risti ette ja kaitseb nõrgemaid. Sõnakas, otsekohene... ma ausalt üteldes ei mäletagi, kuidas Lansdale ta väljanägemist kirjeldas, kuna see oli mu jaoks kogu Bretti võluva isiksuse juures täiesti ebaoluline. Täitsa naljakas mõtelda, et ma ütlen seda väljamõeldud raamatutegelase suhtes, aga sellist inimest tahaks ise tunda. No tegelikult ka, Brett on mu silmis niiii äge!
Sisust ma ei olegi seni rääkinud. Kas ongi vaja? Sest mingis mõttes on see ikkagi žanrikirjanduse-maiguline, kus üks sõpradest satub paraja supi sisse ning selle harutamine on omakorda raske tee läbi tule, vee ja vasktorude. Ei ole siin midagi erilist või uut sisulises mõttes, pigem suitsevad revolvrid Texases teistmoodi kui näiteks Rootsis ning üldse on Lansdale lähenemisviis mulle märksa sümpaatsem, kui ma seda siitkandi krimikirjandusest olen leidnud. Eks Kepler ja Larsson olid ka täitsa head - aga Lansdale on parem.
Sarja raamatuid saab mu arvates lugeda ka ühekaupa. Eks vahel viidatakse ka toimunud tegevusele, aga siin pole kõige tihedat omavahel läbipõimimist, kus pool raamatut on arusaamatu, kui tausta ei tea. Samas KUI hakata lugema, siis ma soovitaks alustada ikka algusest, "Savage season" ning liikuda huvi korral edasi. Sest just sõprade suhe ja liin saab järjest, kiht kihilt detaile ja värve juurde ning see on lummav, lummav lugemine.
Ma isegi ei tea, kas mul on raamatust midagi enamat rääkidagi. Järjekordne vägev lugemine, paraja pikkusega. Mõnusa lõmpsuga, kohati tõsine, verine, kohati mõtlemapanev raamat, kus põnevust jagub viimase hetkeni. Täpselt paraja pikkusega ka, autor ei lobise viitsadat lehekülge täis, vaid piirdub paarisajaga. Mida sa hing enamat ikka tahad?
Displaying 1 - 1 of 1 review