Der Räuber Hotzenplotz ist wieder da! Und versetzt Kasperl, Seppel, Großmutter und Wachtmeister Dimpfelmoser in helle Aufregung. Zwar will er seinen Räuberhut an den Nagel hängen, aber auch ein ehemaliger Räuber muss schließlich von etwas leben ...
Otfried Preußler (sometimes spelled as Otfried Preussler) was a German children's books author. His best-known works are The Robber Hotzenplotz and The Satanic Mill (Krabat).
He won the Deutscher Jugendliteraturpreis in 1972 for Krabat. He has sold roughly 50 million copies worldwide.
He was born in Liberec (German: Reichenberg), Czechoslovakia. His forefathers had lived in this area since the 15th century, working in the glass industry. His parents were teachers. After he graduated school in 1942, in the midst of World War II, he was drafted into the Wehrmacht Heer. Although he survived the military action on the Eastern Front, he was taken prisoner as a 21-year-old lieutenant in 1944. He spent the next five years in various POW camps in the Tatar Republic.
After his release in June 1949, he was lucky to find his displaced relatives and his fiancée, Annelies Kind in the Bavarian town of Rosenheim. They celebrated their wedding that same year.
Between 1953 and 1970 he was initially a primary school teacher, then a school principal in Rosenheim. There his talents as a storyteller and illustrator were put to good use, and often the stories he told the children would later be written down and published.
Preußler died on February 18, 2013 in Prien, Chiemsee.
Con questo terzo volume si concludono le disavventure del brigante furfante Ozziplozzi, il terrore del circondario, che dopo esser stato arrestato per l'ennesima volta, cercherà... I nostri protagonisti avranno ancora a che fare col brigante, solo che questa volta qualcosa è cambiato, anzi Ozziplozzi stesso vorrebbe cambiare, ma cosa succederà, gli crederanno? Mi spiace aver concluso la saga di Ozziplozzi, ormai mi ero affezionato a tutti, specialmente a Basti: il bassottino/coccodrillo, ma anche tutti gli altri. Una storia in tre puntate, con personaggi uno più bizzarro dell'altro, che alla fine ti lascia un sorriso stampato in faccia e con la mente leggera. Ogni tanto fa bene scrogiolarsi nell'ottimismo e la positività, anche se la quotidianità crudele ed egoista ci deprime, altrimenti bruceremmo nelle fiamme dell'inferno dell'avidità di potere e nell'odio sconfinato!
Zu vielen Punkten habe ich bereits etwas bei den vorigen Büchern geschrieben. Hier wird alles zu einem runden und absolut würdigen Abschluss gebracht. Ich bin nach wie vor von der Reihe begeistert und hätte am liebsten noch hunderte weitere Bücher gelesen! Große, große Liebe!
Tore lasteraamat, kahju et seda minu lapsepõlve ajal polnud veel eesti keelde tõlgitud. Võtsin lugeda lihtsalt autori pärast, sest tema teised raamatud "Väike nõid" ja "Krabat" olid ühed mu lemmikutest. Kuigi ma siis ei osanud tähele panna, et neil sama autor, vaid avastasin selle fakti suure üllatusega alles mõned aastad tagasi. "Röövel Hotzenplotz" on neist pigem esimese moodi, kuigi nõidumist vähem. Nimed on kole keerulised, keel läheb sõlme, lastele ette lugedes saab nalja kui palju. Ja eriti äge aja määratlus: "Seinakell võttis löömiseks hoogu."
Kodanik Hotzenplotz valis endale röövli ameti ja suhtus sellesse ääretult kohusetundlikult: veetis päevi varitsuses ja röövis linnakodanikelt kõike, mis talle meele järele oli. Raamatu esimeses osas hakkas talle meeldima vanaema kohviveski. Vanaema oli sellisest asjade käigust sedavõrd nördinud, et sõbrad Kasperl ja Seppel jäid ilma oma iganädalasest lemmiklõunast vanaema juures. Mis peale nördisid poisid ning otsustasid aidata ülemvahtmeister Dempfelmoseril kurikael kinni nabida. Sõbrad elavad läbi nii mõndagi, muu hulgas võidavad kurja võluri ja päästavad heatahtliku haldja ning lõpuks, loomulikult, nabivad röövli kinni. Teises osas röövel põgeneb, pistab järjekordselt nahka Kasperli ja Seppeli lemmiklõuna ning kohviveski asemel varastab seekord vanaema. Kasperl ja Seppel nördivad jälle, röövel nõuab lunaraha ja algab pöörane pantvangidraama. Nüüd on aeg särada ülemvahtmeister Dimpfelmoseril, kes, võttes appi selgeltnägija proua Schlotterbecki krokodilli nimega Wasti (kes tegelikult on mägrakoer – ega proua Schlotterberg poleks tema eest muidu koeramaksu maksnud), leiab röövliurka ja päästab nii vanaema kui poisid. Röövel läheb otseteed vangi, kust ta raamatu kolmandas osas ennetähtaegselt vabaneb hea käitumise eest ning juba hoopis uue inimesena. Ta nimelt otsustab jätta röövli ameti kus seda ja teist ja hakata korralikuks inimeseks. Kuid ega see kerge ei ole. Nimelt linnakodanikud ei usu, et röövel Hotzenplotz muutuda võiks. Appi tõttavad jälle sõbrad Kasperl ja Seppel, kes aitavad röövlil, vabandust, nüüd juba kodanik Hotzenplotzil leida talle meelepärane töö ja tõestada kõigile, et … vist, et hea tahtmise korral ja sõprade abiga ... Kui mitte arvestada seda, et ettelugemise eel on keerukate nimede tõttu mõistlik mõned näolihaste soojendusharjutused teha (kindlasti mõjuvad ka kortsude vastu), on lugu põnev ja väga lõbus. Tegelased on värvikad, meeldejäävad ja väga erinevad. Nalja saab palju ja naerdakse eranditult kõigi üle. Kurja röövli üle naermist ma justkui eeldataks, aga oma osa saab ka nt igati nunnu vanaema ning kõige karikatuursem tegelane kogu raamatus on üldse politseiülemvahtmeister härra Dimpfelmoser. Ja muidugi on see lugu õpetlik, sõprusest, perekonnast, kinnipidamisasutusest vabanenute adapteerumisest ühiskonda (eee .. ) ja kuidagi üldiselt, heast ja halvast, aga seda kõike pehmelt ja maitsekalt, moraaliseerimata. Lugesin koos oma 9aastasega, korda mööda üksteisele ette ja lugesime kahte erinevat trükki korraga. Mina lugesin ette 1995. aastal ilmunud kogust, mis on Franz Josef Trippi imeliste mustvalgete illustratsioonidega. Lapsele meeldis rohkem lugeda 2018 – 2019 aastal kolmes jaos ilmunud ja sama kunstniku värvilisi illustratsioone sisaldavaid raamatud. Viimati ilmunud "Röövel Hotzenplotz ja kuurakett" (1995. aasta kogus seda osa ei ole) rääkiv lugu on meil veel lugemata, kuid raamat juba ootab riiulis. Lugu meeldis mõlemale, nii lapsele kui mulle. Aitäh soovitajale, ma kahjuks ei mäleta, kes see oli. Üks tekstinäide ka: „Suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann konutas tusaselt oma võlulossi köögis ja kooris kartuleid. Ta oli küll suur võlur, kes suutis hõlpsasti inimesi ükskõik milliseks loomaks moondada ja sõnnikust kulda teha, aga kõigist pingutustest hoolimata polnud tal seni õnnestunud kartulitelt koori maha võluda. Nõnda siis, kui ta ei tahtnud ikka ja alati ainult nuudleid ja kruupe süüa, tuli tal tahes tahtmata aeg-ajalt köögipõll ette siduda ja kartulikoorimise tüütu töö endal ette võtta.“ Preussler, O. 1995. Röövel Hotzenplotz, Eesti Raamat, lk 37.
Eine richtig schöne Geschichte, die - im Gegensatz zur schwarz-weiss / gut-böse Literatur a la Enid Blyton oder TKKG - Kindern zeigt, dass jeder Mensch gute wie nicht so gute Seiten hat.
Ein würdiger Abschluss der Reihe!
Außerdem ist Hotzenplotz einfach ein feiner Kerl und Dimpfelmoser der dümmste Obrigkeitsdiener, den man sich vorstellen kann ;)
Labai gerai susukta istorija, pateikianti gerų siužeto posūkių, smagių situacijų ir puikiai užbaigianti Hocenploco seriją. Aštuonmetei labai patiko, vyresnėliui prieš ją irgi, o aš taip pat rekomenduoju. Net nėra ką daugiau rašyti, tiesiog - labai gera knyga ir labai gera serija.
Die Räuber-Hotzenplotz-Reihe diente mir schon in meiner Kindheit als spaßige Gute-Nacht-Geschichte, der ich gerne gelauscht habe. Anlässlich des neuen Bandes, der die ursprüngliche dreiteilige Reihe durch eine kürzere Erzählung ergänzt, habe ich in einem Anflug von Nostalgie nochmal die gesamte Reihe gelesen.
Zu den Abenteuern eins bis drei möchte ich keine ausführliche Rezension schreiben, da es sich mittlerweile um Klassiker im Kinderbuchuniversum handelt. Otfried Preußler hat drei kurze, aber fantasievolle und unterhaltsame Abenteuer geschrieben, in der alle Figuren auftauchen, die in eine klassische Kasperlgeschichte gehören: der rotbemützte Kasperl, sein bester Freund Seppel mit dem grünen Seppelhut, seine Großmutter, die den beiden Jungen traditionell bayrische Leibspeisen kocht, der liebenswerte aber leicht inkompetente Wachtmeister Dimpfelmoser, der böse Zauberer Petrosilius Zwackelmann und natürlich der Räuber, dem der Autor den schlesischen Namen Hotzenplotz verpasst hat.
Genau wie in anderen Klassikern des Autors ("Die kleine Hexe", "Der kleine Wassermann", "Das kleine Gespenst", "Krabat" und viele mehr - ich besitze ein ganzes Regalbrett voll von seinen Büchern) ist die Handlung von "Der Räuber Hotzenplotz" in eine alltäglich erscheinende Welt eingebettet, in der das Übernatürliche und das Reale miteinander verwoben ist. Außerdem lesen wir auch hier von einer schrulligen Außenseiterfigur, die die Auseinandersetzung mit universellen Themen wie Gut und Böse, Freundschaft, Mut und Selbstbestimmung ermöglicht und moralische und ethische Werte auf leicht verständliche Weise transportiert. Damit sind Preußlers Bücher für mich zeitlos wertvoll und durch ihren spielerischen Humor immer wieder ein Lesevergnügen!
"Der Räuber Hotzenplotz und die Mondrakete" ist nun eine neue Geschichte, die Preußlers Tochter Susanne Preußler-Bitsch auf der Grundlage eines Theaterstücks ihres Vaters aus dem Jahr 1967 verfasste. Zeitlich zwischen Band 2 und Band 3 angesiedelt ist die 64seitige Kurzgeschichte eine sehr schöne Ergänzung zur Kinderbuch-Klassiker-Reihe! Der Erzählstil, die Illustrationen und Figuren können problemlos an den Charme der drei alten Bände anknüpfen. Allerdings empfand ich die Handlung als deutlich einfacher gestrickt - während Kasperl und Seppel sich in Band 1-3 einen gewitzten Plan nach dem anderen ausdenken und mit vielen Herausforderungen umgehen mussten, geht ihnen der Räuber Hotzenplotz in diesem neuen Abenteuer doch recht einfach auf den Leim...
Fazit: Eine humorvolle und lehrreiche Kinderbuchreihe über Gut und Böse, Freundschaft, Mut, Selbstbestimmung und die Vor- und Nachteile des Räuberlebens...
This is the last series of the "Robber Hotzenplotz". And as I said in 2nd series the starting of the book is very simular. And as I read a lots of Otfried's book I understood that he like to use a same senes a lots of time. which I don't know if he's too lazy to do so or not but I really enjoy the way he do this. Although its simular to it, small details, vocabulary that he changes make the story more rich compared to the other series. Maybe it's because it's the last book of the "Robber Hotzenplotz". Compared to the 2 previous book the only similarity that it had were the beginning. And the rest it was new. Which I thought it was interesting because all the book that the author published he had simular ending, simular theme. And he broke that in this series which I found it very intresting.
A pesar de que no conocía esta trilogía y que compré la edición en físico más encantadora y con los dibujos más bellos, fue fascinante adentrarme en la maravillosa, mágica y tierna historia alemana del bandido Saltodemata
Muy creativa en los nombres de los personajes, ademas de ser variopintos y bien característicos. El uso de términos gastronómicos, casi a niveles fantasiosos, sazonaron las aventuras de dichos personajes
En fin, me encantó esta lectura corta, pero muy entretenida. Básicamente, me lo devoré 💋
Ääretult tore, vaimukas ja põnev raamat "Krabati" ja "Väikese nõia" autorit, mida üks 8-aastase ema koos lapsega võiks lugeda. F. J. Trippi pilte uurisime mõnuga!