Alternate cover for ISBN 9780425190371 (currently here).
The Owens sisters confront the challenges of life and love in this bewitching novel from New York Times bestselling author Alice Hoffman.
For more than two hundred years, the Owens women have been blamed for everything that has gone wrong in their Massachusetts town. Gillian and Sally have endured that fate as well: as children, the sisters were forever outsiders, taunted, talked about, pointed at. Their elderly aunts almost seemed to encourage the whispers of witchery, with their musty house and their exotic concoctions and their crowd of black cats. But all Gillian and Sally wanted was to escape.
One will do so by marrying, the other by running away. But the bonds they share will bring them back—almost as if by magic...
Alice Hoffman is the author of more than thirty works of fiction, including The World That We Knew; The Marriage of Opposites; The Red Garden; The Museum of Extraordinary Things; The Dovekeepers; Here on Earth, an Oprah’s Book Club selection; and the Practical Magic series, including Practical Magic; Magic Lessons; The Rules of Magic, a selection of Reese’s Book Club; and The Book of Magic. She lives near Boston.
See on minu augustiraamat. Mitte päris igal aastal, aga iga paari aasta järel augustis loen üle. Ikka veel meeldib. Ikka veel leian keeleilus seda tunnet, seda kõikehaaravat tunnet, et tegelikult on maailm just selline. Et tegelikult ei ole maagia eest pääsu, sest see on elu. Jah, muidugi, ka raamatu üks peategelastest teab: "... ta ei usu, et saabuvat õnnestust on võimalik ette ennustada, sest kunagi pole teaduslikult tõestatud, et ettenägemine kui niisugune on olemas. Aga kui ta poodi läheb, kahmab ta tosin sidurnit ja enne kui ta end talitseda suudab, hakkab ta nutma, otse juurviljaoskakonnas."
Aga ometi, aga ometi ...
Kui lühidalt kokku võtta, on see lugu kahe põlvkonna naistest põigetega minevikku ja vanemate põlvkondade juurde, õepaaridest, kes omamoodi maagilised ja ometi täiesti tavalised. Maagia on ju osa elust? Vähemalt selliste inimeste omast ikka?
Kaua aega - aastakümneid - arvasin ma, et inimesed ongi sellised nagu seal raamatus. Mina ju olen ka. Sellised inimesed ongi. Alles aegamööda olen olnud sunnitud õppima, et tegelikult mitte. Nii palju tunda, nii intensiivselt tunda suudavad vähesed. Ma ei ütleks, et oleme õnnelik vähemus - samas teatud moel siiski. Sest nii tugevalt elada, kogu aeg gaas põhjas, kogu aeg kõik tunded pingul, paistab ilmselt kõrvaltvaatajale väga vinge ja põnev. Omal moel ongi. Gillianid ja Sallyd, Brianid ja Kyle'id, Antoninad ja tädid tunduvad mulle omased, nad on hõim, kellesarnaseid ma elus üha otsinud olen ning iga kord, kui mõne leian, rõõmustan nagu lumekuningas. Selles raamatus on kõik tegelased tugevate tunnetega. Viimane kui üks. Ka Jimmy.
Kui ma oli n nii 20-24 aastat vana, hoidsin suviti aknalaual münte. Sest:
Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad kärbsed püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et suvi on läbi, kui roosid vajuvad longu ja tähed muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui linnud enam hommikuti ei laula ja õhtuid jagavad omavahel võrdselt kuldne valgus ja mustad pilved. Kaljukindel ja ebamäärane võivad vahetada kohad, kuni küsimuse või kahtluse alla võib sattuda kõik, mida sa tead.
Seda raamatut peeatakse "naistekaks". Ma ei ole kindel, et naistekate-sorti kirjanduse lugejad saavad "Igapäevasest nõiakunstist" päris seda, mida tahavad. Arvan pigem, et need, kes otsivad kirjandusest muud kui ettearvatavuse naudingut, saavad vähemalt osakese seda, mida otsivad. Sest see raamat ei hellita. Valu on valus. Nauding on ebamaiselt hea. Üles ja alla nagu ameerika mägede nimelisel lõbustuspargi atraktsioonil.
Maagiline realism pole tavaliselt minu teema, aga see raamat oli küll tore. See oli ühest küljest õõvastav, aga samas ka uskumatult armas. Mulle sellised armastuslood muidu meeldivad ning ka võlukunsti oli piisavalt. Nipsakad teismelised ja ka täiskasvanud said oma vitsad kätte ja õppisid vigadest.
Tore oli lugeda ka sellest, kuidas õed omavahel suhtlevad. Kõik raamatud seda adekvaatselt ei kujuta, aga siin oli nii mõnigi äratundmishetk. Vastab tõele, et õdede vahel tuleb ka õelust ette ;-).
Soovitan, peale paari kergelt kummastava koha on raamat üleüldiselt väga mõnus lugemine. Kirjutasin päris mitu tsitaati välja ka. Filmist on romaan küll erinev, nii et päris samasugust kogemust oodata ei tasu. Ausalt öeldes ei teagi, kumb mulle rohkem meeldis. Film oli kõvasti Hollywoodilikum, aga mõlemal olid omad plussid ja miinused. Kindlasti ei saa öelda, et üks oleks teisest kindlalt nõrgem (nt Gaimani Stardusti ja Quicki Silverlinings Playbooki puhul on filmid raamatutest palju paremad).
Avastasin täna, et mul on veel 16 väljakutse teemat lugemata, aga aasta lõpuni ei ole enam palju jäänud. Seega üritan nüüd järjest ette võtta väljakutse tarbeks riiulisse kogutud teosed ning järgmisena sai loetud 11. teema, raamat, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Valisin selleks Alice Hoffmani romaani "Igapäevane nõiakunst", mille esmatrükk nägi valgust 1995.
Suvi, New Yorgi osariik. Alati kui väikeses Massachusettsi linnakeses midagi halvasti läheb, on selge, et süü lasub Owensi perekonnal. Kui orbudest õed Gillian ja Sally oma tädide juurde kolivad, saavad ka nemad keelepeksust ja kiusust osa. Suguvõsa tugeva intuitsiooni ja iseloomuga naisi peetakse nimelt nõidadeks. Naabrid kardavad neid ning lähevad teisele poole teed, kui mõnda tulemas näevad. Videvikus on aga teine lugu, sest siis hiilivad tublid linnakodanikud tihti Owensite tagauksele, sest loodavad saada armujooki või muud nõu. Täiskasvanud Gillian ja Sally tahavad teistsugust elu. Ohjeldamatu Gillian põgenes juba noorena kodust ning rändab püsimatuna ringi. Vaoshoitud Sally otsis endale ning oma tütardele kodu kandis, kus neile ei lange halvakspanevaid pilke. Elu on ilusti rööpais, kuni saabub Gillian, kes vanemalt õelt abi otsib. Nimelt on tal kaasas surnud mees, kellega ta midagi peale ei oska hakata.
Kui on nii palav juunikuu, kui taevas on nii tintmust ja paks, siis koputus võrkuksele isegi ei kaja. See langeb sinu unenägudesse nagu kivike ojja, nii et sa ärkad äkitselt üles, süda liiga kiiresti puperdamas, pulss hullumas, uppudes su enda paanikasse.
Raamatu tekst oli lendlev ning tegevus liikus kiiresti edasi. Peatükke romaanis polnud, vaid see oli jagatud lihtsalt neljaks osaks. Mulle meeldis väga, kui mänguline autor kirjeldustega oli. Loodud kujutluspildid olid elavad ning panid muigama, kui näiteks armastus muutus nii kuumaks, et või külmkapis ära sulas. Rikka keelekasutuse kõrval ei olnud lugu ise just kõige sisukam.
Mulle meeldis, kuidas autor kujutas suhteid perekonnas. Hästi olid kujutatud kolme põlvkonna naised: Sally ja Gillian, nende tädid ja Sally tütred. Õed küll nääklesid omavahel, aga lõpuks pöördusid ikka üksteise poole, kui oli vaja tuge. Armastus mehe ja naise vahel oli aga pigem abstraktne, kui reaalne. Meeste õhkamine Owensi naiste järgi oli suisa koomiline. Ja ega naised meeste järgi õhkamisel väga palju alla ei jäänud.
Ta on sedasorti naine, kes lõikab kantaluupi hakkides sõrme, viiakse siis haiglasse, kus arst, kes ta sõrme kokku õmbleb, armub temasse kõrvuni veel enne, kui ta üldse kokku on lapitud.
Alice Hoffman on ameerika kirjanik. Ta sündis New Yorgis ning kasvas seal ka üles. Lapsepõlves luges ta palju ning raamatutega käis alati käsikäes maagia. Lugusid vestis tüdrukule ka tema venelannast vanaema. Kirjanikuna on Hoffman olnud viljakas. Tema esimene lühijutt avaldati, kui naine oli 21. Sellele järgnes peagi esimene romaan ning tänaseks on populaarsel autoril teoseid juba üle kolmekümne. Neist uusim on muide järg, õigemini eellugu raamatule "Igapäevane nõiakunst". See kannab nime "The Rules of Magic" ja räägib Gilliani ja Sally tädidest, kes kasvasid koos vennaga 1960te New Yorgis kui avastasid, et neil on maagilised võimed.
"Igapäevane nõiakunst" on olemas ka filmina, kus Gilliani ja Sallyt mängivad Sandra Bullock ja Nicole Kidman. Ma ei ole seda veel näinud, kuid lugesin, et see erineb romaanist väga. Igatahes tundub see hea naistekana, mida sõbrannadega vaadata.
Muide, romaani kaanekujundus meenutab mulle hallitusseeni, mida hiljuti mikroskoobi alla vaatasin.
"Igapäevane nõiakunst" näitab, kuidas nõidus ja armastus ikka käsikäes käivad. Romaan kubiseb küll ülepeakaela armumistest, kuid see on kirjutatud sellises võtmes, et oli nauditav ja muhe. Parimaks küljeks oli kindlati autori stiil ja mänguline keelekasutus. Soovitan kergemaks meelelahutuseks!
Plussid: - maagiline realism on endiselt mu lemmik, eriti sellisel kujul, nagu ta ka selles raamatus üldjoontes oli, st maagia ja reaalsus on tegelikult eristamatud, - ilus keel, mis võimendab atmosfääritunnetust (nii et ma vist saan aru küll, miks see Triinu jaoks augustiraamat on), - tegelased, kes tunnetavad elu nõnda, et seda ei ole vaja alati sõnadesse tõlkida.
Miinused: - vale aeg ja meeleseisund lugemiseks, helges meeleolus oleks see raamat minuga ilmselt teistmoodi kõnelenud, - sisuliselt on see ikkagi muinasjutt, - ma ikkagi tahaksin, et mõnigi raamat pakuks äratundmisrõõmu demi- ja/või sapioseksuaalile. Aga ei, ikka on ülima romantilisuse kvintessents mingi silmapilkne äratundmine ja jalustrabav kirg elus esimest korda kohatud inimesega.
Huvi raamatu vastu on mul olnud alates sellel põhineva filmi esmakordsest nägemisest juba enam kui kümme aastat tagasi, aga õige aeg selle lugemiseks tekkis alles nüüd. Raske on panna sõnadesse raamatu sisu, mis oli kirja pandud nii lummavalt, et oleks tahtnud sõnadesse lihtsalt ära sulada. See rääkis perekonnast ja armastusest, sidemetest, mis heal juhul saadavad meid kogu elu.
Raamat erines filmist nii mõnelgi moel, millest ehk isegi kõige olulisem—nõiakunst seisnes lihtsuses: puudus selline loitsimine, mis filmi huvitavaks teeb. See oli igapäevane, loomulik; asi, mille olemasolusse ma isegi mõni hetk uskuda julgeks. Mõnele oleks see ehk igav lugeda, aga mulle meeldis.
Ja kui raamat läbi sai, siis tuli tahtmine uuesti filmi vaadata. Ja seda ma ka tegin.
See on lugu kahest õest, keda kasvatavad pärast nende vanemate surma kaks tädi. Tädide maailm on aga pisut tavatu ning nende poole pöördutakse tihti nii armujoogi saamiseks kui ka hädas abi leidmiseks. Mõlemad õed püüavad sealt pääseda, üks põgeneb kodust, teine abiellub, kuid lõpuks on mõlemad sunnitud tunnistama, et just selles imelise ja tavalise, maagilise ja igapäevase ühendamises peitubki nende perekonna naiste tugevus.
Minu kommentaar: Omalaadne raamat, mitte päris minu stiil, aga vahepealsed absurdilaadsed seigad olid päris toredad lugeda.