What do you think?
Rate this book
Sharp Objects
Fresh from a brief stay at a psych hospital, reporter Camille Preaker faces a troubling assignment: she must return to her tiny hometown to cover the unsolved murder of a preteen girl and the disappearance of another. For years, Camille has hardly spoken to her neurotic, hypochondriac mother or to the half-sister she barely knows: a beautiful thirteen-year-old with an eerie grip on the town. Now, installed in her old bedroom in her family's Victorian mansion, Camille finds herself identifying with the young victims—a bit too strongly. Dogged by her own demons, she must unravel the psychological puzzle of her own past if she wants to get the story—and survive this homecoming.
Librarian's Note: this is an alternate cover edition - ISBN 10: 0307341550 (ISBN 13: 9780307341556)
Librarian's Note: this is an alternate cover edition - ISBN 10: 0307341550 (ISBN 13: 9780307341556)
254 pages, Paperback
First published September 26, 2006
About the author
Gillian Flynn
25 books97.7k followersGillian Flynn is an American author and television critic for Entertainment Weekly. She has so far written three novels, Sharp Objects, for which she won the 2007 Ian Fleming Steel Dagger for the best thriller; Dark Places; and her best-selling third novel Gone Girl.
Her book has received wide praise, including from authors such as Stephen King. The dark plot revolves around a serial killer in a Missouri town, and the reporter who has returned from Chicago to cover the event. Themes include dysfunctional families,violence and self-harm.
In 2007 the novel was shortlisted for the Mystery Writers of America Edgar for Best First Novel by an American Writer, Crime Writers' Association Duncan Lawrie, CWA New Blood and Ian Fleming Steel Daggers, winning in the last two categories.
Flynn, who lives in Chicago, grew up in Kansas City, Missouri. She graduated at the University of Kansas, and qualified for a Master's degree from Northwestern University.
Review Quotes:
"Gillian Flynn is the real deal, a sharp, acerbic, and compelling storyteller with a knack for the macabre."
–Stephen King
Her book has received wide praise, including from authors such as Stephen King. The dark plot revolves around a serial killer in a Missouri town, and the reporter who has returned from Chicago to cover the event. Themes include dysfunctional families,violence and self-harm.
In 2007 the novel was shortlisted for the Mystery Writers of America Edgar for Best First Novel by an American Writer, Crime Writers' Association Duncan Lawrie, CWA New Blood and Ian Fleming Steel Daggers, winning in the last two categories.
Flynn, who lives in Chicago, grew up in Kansas City, Missouri. She graduated at the University of Kansas, and qualified for a Master's degree from Northwestern University.
Review Quotes:
"Gillian Flynn is the real deal, a sharp, acerbic, and compelling storyteller with a knack for the macabre."
–Stephen King
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
February 18, 2019
See on nagu väga softcore versioon Skandinaavia vägivaldsetest ja depressiivsetest noir'idest. Iseenesest üpris huvitav, kuigi juba 30. leheküljelt oli mul tekkinud 100% veendumus, et tean, kes seisab mõrvade taga. Kuigi lõpus ootas pisike plot twisti laadne moodustis, ei olnud see üldse üllatav ega muutnud minu jaoks suurt midagi. Lugu ja tegelased olid huvitavalt kirjutatud, tahtsin teada saada, mis täpselt kirjanikul varuks on ja seetõttu läks lugemine kiiresti, aga ometigi oli puudu mingisugune täieliku müstika element - kahtlased (kõrval)tegelased, kummalised asjaolud, närvekõditav atmosfäär või miski, mis ühesõnaga rõhutaks lugeja teadmatust ja tekitaks hirmu/põnevust. Nagu loeks krimkat, kus mõrvar tehakse alguses teatavaks, ja alles siis seletatakse hirmsa teo tagamaid. Ei teagi kohe.
Natuke häiris laste üleseksualiseerimine, aga eks see vasta kohati ka reaalsusele. Natuke häiris ka see, et enamikul tegelastest puudus inimlikkuse faktor. Nad olid lihtsalt Kurjad, Pealiskaudsed või mõlemat. Raske on niimoodi lugeda mingist hetkest. Õelus või "halvad teod" ei ole kuidagi eriti põhjendatud. Saan aru, kui selline on üks tegelane või vähemus, aga tavalist linnakest kirjeldades muutub see kuidagi õõnsaks. Muudab inimkonna kui sellise justkui lootusetuks, vihaseks ja ebainimlikuks kohaks. Üks asi on tumedus ja depressiivsus, teine aga see lõputu ebainimlikkus ja ükskõiksus. Ega kõik ka siis psühhopaatlike kalduvustega pole :)
Ja siis see veel ka, et... naiste portreteerimine. Saan aru, et autorile ei meeldi stereotüüpne Hoolitsev Naine, kes on loodud emaduseks ja tütarlapselikkuseks, kes on tõeliselt armastav ja lahke ja alluv, istub köögis ja on armas. Okei, nõus. Aga miks peab selle stereotüübi lammutamiseks tegema suht kõik naistegelased sisemiselt õelaks, psühhopaatlikuks ja hoolimatuks?.. Loomulikult esineb ka selliseid, see on oluline point. Aga kas mingit elutervet varianti ei võiks viljeleda, kas või ühe normaalse, elurõõmsa/elujaatava/tervete suhetega tegelase näol? Muidu juhtub täpselt samamoodi mittefeministlik naiste demoniseerimine, et sisimas on naised ikka "kassid", "nõiad", "patused" vms.
A omamoodi originaalne ja huvitav oli ikkagi. Äkki oligi kõik just nii mõeldud.
(Ja ega ma tegelikult ei arvanudki kõike ära, kuigi olin nii enesekindel.)
Natuke häiris laste üleseksualiseerimine, aga eks see vasta kohati ka reaalsusele. Natuke häiris ka see, et enamikul tegelastest puudus inimlikkuse faktor. Nad olid lihtsalt Kurjad, Pealiskaudsed või mõlemat. Raske on niimoodi lugeda mingist hetkest. Õelus või "halvad teod" ei ole kuidagi eriti põhjendatud. Saan aru, kui selline on üks tegelane või vähemus, aga tavalist linnakest kirjeldades muutub see kuidagi õõnsaks. Muudab inimkonna kui sellise justkui lootusetuks, vihaseks ja ebainimlikuks kohaks. Üks asi on tumedus ja depressiivsus, teine aga see lõputu ebainimlikkus ja ükskõiksus. Ega kõik ka siis psühhopaatlike kalduvustega pole :)
Ja siis see veel ka, et... naiste portreteerimine. Saan aru, et autorile ei meeldi stereotüüpne Hoolitsev Naine, kes on loodud emaduseks ja tütarlapselikkuseks, kes on tõeliselt armastav ja lahke ja alluv, istub köögis ja on armas. Okei, nõus. Aga miks peab selle stereotüübi lammutamiseks tegema suht kõik naistegelased sisemiselt õelaks, psühhopaatlikuks ja hoolimatuks?.. Loomulikult esineb ka selliseid, see on oluline point. Aga kas mingit elutervet varianti ei võiks viljeleda, kas või ühe normaalse, elurõõmsa/elujaatava/tervete suhetega tegelase näol? Muidu juhtub täpselt samamoodi mittefeministlik naiste demoniseerimine, et sisimas on naised ikka "kassid", "nõiad", "patused" vms.
A omamoodi originaalne ja huvitav oli ikkagi. Äkki oligi kõik just nii mõeldud.
(Ja ega ma tegelikult ei arvanudki kõike ära, kuigi olin nii enesekindel.)
May 16, 2020
eestikeelne tõlge rikkus päris tugevalt seda õhustikku mida raamat tekitama pidi
July 27, 2024
4 tahte ainult kindla kahe koha parast mis olid vaart seda aga muidu raamat mid ma armastan gillian flynni aga sen tema koige “halvem” raamat mis ma lugenud. Mitte, et see on HALB lihs teised on parem. Ma ikka soovitaks seda lugeda kui selline kindel genre sulle meeldib
April 9, 2022
omgomgomgomgomg???????????
August 20, 2018
Häirib ja kriibib ning tekitab kõhedust
January 5, 2017
Kui poleks lugemisväljakutse raames tarvis olnud, siis ma seda raamatut kätte võtnud ei oleks, sest eeldasin kohata midagi sama naeruväärset nagu "Kadunud". Niisiis sobis teos suurepäraselt täitma väljakutse punkti "raamat, mille suhtes sul on eelarvamused".
Tuleb tunnistada, et täiesti tõeks need ei osutunud, see oopus oli veidi loetavam kui "Kadunud". Mis ei tähenda, et see mulle meeldinud oleks. Keelekasutus oli jaburast dialoogist hoolimata küll talutav, aga mulle ei meeldi, kuidas Flynn oma maailmu ja tegelasi konstrueerib. Selles kõiges on midagi haiglast ja ebaloomulikku. Ma mõtlen - KÕiGES, mitte ainult mõrvades ja väärastunud mõttemaailmaga inimestes. Ja isegi kui see haiglaslikkus kõrvale jätta, siis antagu mulle andeks, see Ameerika väikelinlik kisakoorikultuur ei suuda ka eriti köita. Lisaks on mulle kuskilt meelde jäänud, et Flynn defineerib ennast feministina. Sel juhul ei saa ma küll aru, miks loob ta ainult üleseksualiseeritud naisekujusid, kes defineerivad ennast üksnes seksi või emaduse kaudu ning keda iseloomustavad piiratud vestlusteemad, iluoperatsioonid, seltskondlik klatš, seltskonda kuulumine või sealt väljaheitmine jne. Seda kõike oli ses raamatus liiga palju. Ma arvan, et mulle nüüd Flynnist aitab.
Tuleb tunnistada, et täiesti tõeks need ei osutunud, see oopus oli veidi loetavam kui "Kadunud". Mis ei tähenda, et see mulle meeldinud oleks. Keelekasutus oli jaburast dialoogist hoolimata küll talutav, aga mulle ei meeldi, kuidas Flynn oma maailmu ja tegelasi konstrueerib. Selles kõiges on midagi haiglast ja ebaloomulikku. Ma mõtlen - KÕiGES, mitte ainult mõrvades ja väärastunud mõttemaailmaga inimestes. Ja isegi kui see haiglaslikkus kõrvale jätta, siis antagu mulle andeks, see Ameerika väikelinlik kisakoorikultuur ei suuda ka eriti köita. Lisaks on mulle kuskilt meelde jäänud, et Flynn defineerib ennast feministina. Sel juhul ei saa ma küll aru, miks loob ta ainult üleseksualiseeritud naisekujusid, kes defineerivad ennast üksnes seksi või emaduse kaudu ning keda iseloomustavad piiratud vestlusteemad, iluoperatsioonid, seltskondlik klatš, seltskonda kuulumine või sealt väljaheitmine jne. Seda kõike oli ses raamatus liiga palju. Ma arvan, et mulle nüüd Flynnist aitab.
October 18, 2020
Ma isegi ei tea, miks ma otsustasin selle raamatu läbi lugeda; olin juba selle põhjal tehtud seriaali näinud ja selge oli see, et ilmselt lõpplahendus on neil mõlemal ikkagi sama. Põnevike puhul on tavaliselt ka veel kahjuks nii, et autorite põhirõhk on enamasti ikkagi sellel, et lugejatele võimalikult ootamatuid pöördeid pakkuda, ning huvitavate karakterite ja tegelaste arengu loomine on väga tagaplaanile jäänud, rääkimata siis veel sellest, et seal midagi mõtlemist provotseerivat võib olla. Kui see oleks esimene põnevik, mida ma lugenud olen, oleks võib-olla Camille tegelaskuju mulle rohkem erilisem tundunud; muidugi ma elasin talle ka lugemise ajal mingi ulatuseni kaasa, ma sain aru, miks ta nii katki oli ja mul oli temast sellepärast kahju, aga selles polnud minu jaoks mitte midagi uut, sest sellised vaimsete häiretega, probleemsete toimetulekumehhanismidega ja ehk isegi pisut ebausaldusväärsed (nais)peategelased on selliste raamatute juures vaat et kohustuslik element.
See pööre, mis muidugi lõpuks välja tuli, oli minu meelest üsna geniaalne ja ma isiklikult poleks selle peale osanud tulla ja veel vähem olen ma midagi sellist näinud mõnes teises jutust kasutatavat, kuna aga selle olin ma endale juba tänu telesarjale ära spoilinud spoilinud, siis muidugi raamatus see mulle eriti muljet ei avaldanud. Mis nüüd konkreetselt süüdlasesse puutub, siis see osa nii üllatav ei olnud, sest autor oli minu meelest selle eest hoolitsenud, et kõigil lugejatel see isik kahtlusalusena kasvõi korra peast läbi libiseks ka.
Tõenäoliselt oleks tegemist olnud muidu väga huvitava lugemisega, aga seda siis, kui lõpplahendust ei ole teada, tegelikult annet on igatahes sellel autoril küll.
See pööre, mis muidugi lõpuks välja tuli, oli minu meelest üsna geniaalne ja ma isiklikult poleks selle peale osanud tulla ja veel vähem olen ma midagi sellist näinud mõnes teises jutust kasutatavat, kuna aga selle olin ma endale juba tänu telesarjale ära spoilinud spoilinud, siis muidugi raamatus see mulle eriti muljet ei avaldanud. Mis nüüd konkreetselt süüdlasesse puutub, siis see osa nii üllatav ei olnud, sest autor oli minu meelest selle eest hoolitsenud, et kõigil lugejatel see isik kahtlusalusena kasvõi korra peast läbi libiseks ka.
Tõenäoliselt oleks tegemist olnud muidu väga huvitava lugemisega, aga seda siis, kui lõpplahendust ei ole teada, tegelikult annet on igatahes sellel autoril küll.
August 26, 2019
"Lõikepind" on Gillian Flynni debüütromaan ning see on raamatut lugedes väga tajutav.
Minu jaoks oli tegu teise loetud raamatuga (esimene oli Flynni teine romaan "Paha paik"). On tunda, et "Lõikepinnas" autor alles otsib oma stiili ning teoses on mitmeid häid algeid, aga lõpuni lihvitud see kaugeltki ei ole.
Minu jaoks jäi puudu terviklikkusest (võib-olla oleks siin aidanud ka karmim toimetajakäsi). Lugu oli kaasakiskuv, tegelased huvitavad (või äärmuseni häirivad; see on vist Flynni karakterite puhul kohasem iseloomustus) ning kirjutamisstiil nauditav... Aga mingid otsad jäid minu jaoks siiski kokku sõlmimata. Mitte loo poolest, see oli selge ja midagi õhku ei jäänud, aga just tervikteose kontekstis.
Ei, tegu ei ole kindlasti halva raamatuga. Lugu ise on võrdlemisi põnev ja häirivalt näriv stiil, mis tuleb "Pahas paigas" oluliselt paremini esile, on samuti tajutav. Minu jaoks oli aga loost põnevamgi pilguheit Flynni stiili kujunemisse - kuidas see "Lõikepinnas" kujunema hakkas ja kuhuni "Paha paiga" puhul jõudis. Ja ma usun, et tema järgmised romaanid (kahte uusimat ei ole ma veel lugenud) on veel meisterlikumad.
Seega - kui varem Flynni lugenud ei ole, siis sooviksin algust teha mõne uuema romaaniga ("Paha paika" julgen ise soovitada; teisi veel lugenud ei ole, aga loen kindlasti). Ja kui esmatutvus on tehtud, siis võiks ka "Lõikepinna" kätte haarata.
Minu jaoks oli tegu teise loetud raamatuga (esimene oli Flynni teine romaan "Paha paik"). On tunda, et "Lõikepinnas" autor alles otsib oma stiili ning teoses on mitmeid häid algeid, aga lõpuni lihvitud see kaugeltki ei ole.
Minu jaoks jäi puudu terviklikkusest (võib-olla oleks siin aidanud ka karmim toimetajakäsi). Lugu oli kaasakiskuv, tegelased huvitavad (või äärmuseni häirivad; see on vist Flynni karakterite puhul kohasem iseloomustus) ning kirjutamisstiil nauditav... Aga mingid otsad jäid minu jaoks siiski kokku sõlmimata. Mitte loo poolest, see oli selge ja midagi õhku ei jäänud, aga just tervikteose kontekstis.
Ei, tegu ei ole kindlasti halva raamatuga. Lugu ise on võrdlemisi põnev ja häirivalt näriv stiil, mis tuleb "Pahas paigas" oluliselt paremini esile, on samuti tajutav. Minu jaoks oli aga loost põnevamgi pilguheit Flynni stiili kujunemisse - kuidas see "Lõikepinnas" kujunema hakkas ja kuhuni "Paha paiga" puhul jõudis. Ja ma usun, et tema järgmised romaanid (kahte uusimat ei ole ma veel lugenud) on veel meisterlikumad.
Seega - kui varem Flynni lugenud ei ole, siis sooviksin algust teha mõne uuema romaaniga ("Paha paika" julgen ise soovitada; teisi veel lugenud ei ole, aga loen kindlasti). Ja kui esmatutvus on tehtud, siis võiks ka "Lõikepinna" kätte haarata.
March 14, 2021
Vot see oli HEA raamat. Kuna ma olen seriaali juba näinud, siis mõtlesin, et võib olla on igav lugeda, aga EI olnud. Sama põnev, kuigi ma teadsin, kes süüdi on ja mis värk on, olin ma ikkagi mõnegi asja ära unustanud ja ega raamat täpselt seriaaliga sama ei ole.
Lõpp oli isegi paremini ära seletatud kui seriaal, mis oli hea ja tegelaste kohta sai palju teada.
Need olid tõsiselt hirmsad tegelased. Amma ja nende ema olid väga jubedad.
Hirmus ja hea!
Lõpp oli isegi paremini ära seletatud kui seriaal, mis oli hea ja tegelaste kohta sai palju teada.
Need olid tõsiselt hirmsad tegelased. Amma ja nende ema olid väga jubedad.
Hirmus ja hea!
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 7, 2019
Minu jaoks natuke liiga masendav. Mõistan, et oli raske lapsepõlv neil kõigil ja sellega toime tulla aga minu jaoks oli seda liiga palju. Lisaks oli natuke liialt lohisev ja aeglane. Samas päris lõpp oli minu jaoks üllatav. Arvasin, et olen lõpu ära arvanud aga ei. Lihtne lugemine, väga midagi kaasa mõtlema ei pea.
This entire review has been hidden because of spoilers.
June 1, 2017
Kui Flynni "Paha paik" oli õõvastavalt põnev, siis "Lõikepind" jääb "Kadunud" raamatuga samale keskpärasele tasemele.
March 31, 2019
Ülimalt häiriv ja põnev lugemine!
January 23, 2022
Mulle ei meeldinud see raamat, aga ma sundisin end seda lopuni lugema lol…..
February 10, 2026
idk, väga häiriv ja plot oli ammu teada
December 25, 2015
a mystery or thriller
Ühes väikses linnakeses on aasta jooksul kaks 9-10aastast plikatirtsu kaduma läinud. Chicago suuruselt neljas ajaleht saadab oma reporteri kohale, kuna tahab oma lugejaskonda suurendada. Lisaks on reporteri kodu seal, kus ta on üsna traumeeriva lapsepõlve veetnud. Kahe tüdrukukese surmi uurides liiguvad ta mõtted tahes-tahtmata ka oma noorusaegade juurde. Blaablaablaa...
Paras müsteerium ja thriller. Peategelane oli väga huvitav karakter, aga ma ootasin kuidagi veel süngemaid lapsepõlvesaladusi, seetõttu veidi pettusin. See võttis ka hinde alla, kuidas 30aastane 13aastastega pidutses. Misasja.
Ühes väikses linnakeses on aasta jooksul kaks 9-10aastast plikatirtsu kaduma läinud. Chicago suuruselt neljas ajaleht saadab oma reporteri kohale, kuna tahab oma lugejaskonda suurendada. Lisaks on reporteri kodu seal, kus ta on üsna traumeeriva lapsepõlve veetnud. Kahe tüdrukukese surmi uurides liiguvad ta mõtted tahes-tahtmata ka oma noorusaegade juurde. Blaablaablaa...
Paras müsteerium ja thriller. Peategelane oli väga huvitav karakter, aga ma ootasin kuidagi veel süngemaid lapsepõlvesaladusi, seetõttu veidi pettusin. See võttis ka hinde alla, kuidas 30aastane 13aastastega pidutses. Misasja.
July 19, 2016
Arvustust saab lugeda siit.
Displaying 1 - 16 of 16 reviews