What do you think?
Discworld #36
Making Money
Pratchett takes on the bankers and the financial system in the thirty-sixth Discworld novel.
'Whoever said you can't fool an honest man wasn't one.'
The Royal Bank of Ankh-Morpork is facing a crisis and needs a shake-up in management.
Cue Moist von Lipwig, Postmaster General and former con artist. If anyone can rescue the city's ailing financial institution, it's him. He doesn't really want the job, but the thing is, he doesn't have a choice.
Moist has many problems to solve as part of his new role: the chief cashier is almost certainly a vampire, the chairman needs his daily walkies, there's something strange happening in the cellar, and the Royal Mint is running at a loss.
Moist begins making some ambitious changes . . . and some dangerous enemies.
'Whoever said you can't fool an honest man wasn't one.'
The Royal Bank of Ankh-Morpork is facing a crisis and needs a shake-up in management.
Cue Moist von Lipwig, Postmaster General and former con artist. If anyone can rescue the city's ailing financial institution, it's him. He doesn't really want the job, but the thing is, he doesn't have a choice.
Moist has many problems to solve as part of his new role: the chief cashier is almost certainly a vampire, the chairman needs his daily walkies, there's something strange happening in the cellar, and the Royal Mint is running at a loss.
Moist begins making some ambitious changes . . . and some dangerous enemies.
394 pages, Hardcover
First published September 20, 2007
About the author
Terry Pratchett
698 books47.4k followersSir Terence David John Pratchett was an English author, humorist, and satirist, best known for the Discworld series of 41 comic fantasy novels published between 1983–2015, and for the apocalyptic comedy novel Good Omens (1990), which he co-wrote with Neil Gaiman.
Pratchett's first novel, The Carpet People, was published in 1971. The first Discworld novel, The Colour of Magic, was published in 1983, after which Pratchett wrote an average of two books a year. The final Discworld novel, The Shepherd's Crown, was published in August 2015, five months after his death.
With more than 100 million books sold worldwide in 43 languages, Pratchett was the UK's best-selling author of the 1990s. He was appointed an Officer of the Order of the British Empire (OBE) in 1998 and was knighted for services to literature in the 2009 New Year Honours. In 2001 he won the annual Carnegie Medal for The Amazing Maurice and His Educated Rodents, the first Discworld book marketed for children. He received the World Fantasy Award for Life Achievement in 2010.
In December 2007 Pratchett announced that he had been diagnosed with early-onset Alzheimer's disease. He later made a substantial public donation to the Alzheimer's Research Trust (now Alzheimer's Research UK, ARUK), filmed three television programmes chronicling his experiences with the condition for the BBC, and became a patron of ARUK. Pratchett died on 12 March 2015, at the age of 66.
Pratchett's first novel, The Carpet People, was published in 1971. The first Discworld novel, The Colour of Magic, was published in 1983, after which Pratchett wrote an average of two books a year. The final Discworld novel, The Shepherd's Crown, was published in August 2015, five months after his death.
With more than 100 million books sold worldwide in 43 languages, Pratchett was the UK's best-selling author of the 1990s. He was appointed an Officer of the Order of the British Empire (OBE) in 1998 and was knighted for services to literature in the 2009 New Year Honours. In 2001 he won the annual Carnegie Medal for The Amazing Maurice and His Educated Rodents, the first Discworld book marketed for children. He received the World Fantasy Award for Life Achievement in 2010.
In December 2007 Pratchett announced that he had been diagnosed with early-onset Alzheimer's disease. He later made a substantial public donation to the Alzheimer's Research Trust (now Alzheimer's Research UK, ARUK), filmed three television programmes chronicling his experiences with the condition for the BBC, and became a patron of ARUK. Pratchett died on 12 March 2015, at the age of 66.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
October 30, 2016
Industriaalrevolutsioon ja pangandus ei ole kaugeltki mu lemmikasjad maailma peal, aga Pratchetti jutustuses on neistki lõbus lugeda. Pluss Moist von Lipwig on vahva, kuigi seekord enam mitte nii äge kui esimeses raamatus.
September 27, 2015
Bent kehitas õlgu - väga muljetavaldav manööver nii kõhna inimese puhul. Jäi mulje, nagu ähvardaks triikimislaud end ise lahti lüüa.
"Te meeldite talle, härra Lipwig," tähendas proua Pillav heakskiitvalt. "Kas te oskate arvata, mis tõugu ta on?"
Niiske oli koertega üles kasvanud ja tundis erinevaid tõuge päris hästi, kuid Suterdise juures ei olnud kusagilt alustada. Ta otsustas aususe kasuks. "Kas ma pean kõik need tõud üles lugema?" küsis ta.
Ankh-Morporki elanike suhtumine kirjakirjutamisse oli väga lihtne, selle võib kokku võtta järgmiselt: kui mina saan aru, mida ma mõtlen, siis saavad kõik teised ka. Selle tulemusena oldi postimajas harjutud ümbrikega, millele oli aadressiks kirjutatud "Minu venale Džonnile, pikk, elab silla kõrrval" või "Provva Smithile sialt Dolly Õdededest". Innukad ja kergelt kõhedakstegevad hinged, kes Eksinud Kirjade Toas töötasid, nautisid väljakutset, teepauside ajal mängisid nad mõttes malet.
Ukse juures toimus liikumine ja Biucci Pillav pühkis sisse. Vähemalt üritas ta sisse pühkida, kuid korralik pühkimine nõuab etteplaneerimist ja tõenäoliselt ka harjutanist. Ei saa lihtsalt tulla ja loota, et äkki läheb õnneks. Niimoodi on tulemuseks ainult meeletu tõuklemine.
Kuid Biuccit ennast oli õnnistatud pisikeste kahtlustavate silmadega ja lopsaka ülahuulega mis koos pika kaelaga jättis ausale vaatajale mulje, et tema ees on part, keda mööduv forell on äsja solvanud.
Adora Belle silmad tõmbusid pilukile. Ta ei olnud juba kümme minutit sigaretti saanud.
Härra Lipwig aga suhtus numbritesse, nagu võiks nendega mängida, ja ta ütles, et kuld on lihtsalt tina, millel on puhkepäev!
Surmajärgse suhtlemise teaduskonda täitsid sünged orelihelid. Niiske arvas, et see kõik on vajalik õige õhustiku loomiseks, kuigi vahest oleks saavutatud sobivam meeleolu, kui mängitav teos poleks olnud "Kantaat ja fuuga inimesele, kes ei saa orelipedaalidele pihta".
Biuccist ei teinud keegi välja, ta seisis natuke aega vihast vahutades ja lehvis siis välja. Ja lehvida oskas ta tõesti hästi. Rahvaga ei osanud ta midagi peale hakata ja ta üritas enesehinnangu eneseaustuse tööd tegema panna, aga lehvida oskas see tüdruk paremini kui paks kalkun batuudi peal.
"Te meeldite talle, härra Lipwig," tähendas proua Pillav heakskiitvalt. "Kas te oskate arvata, mis tõugu ta on?"
Niiske oli koertega üles kasvanud ja tundis erinevaid tõuge päris hästi, kuid Suterdise juures ei olnud kusagilt alustada. Ta otsustas aususe kasuks. "Kas ma pean kõik need tõud üles lugema?" küsis ta.
Ankh-Morporki elanike suhtumine kirjakirjutamisse oli väga lihtne, selle võib kokku võtta järgmiselt: kui mina saan aru, mida ma mõtlen, siis saavad kõik teised ka. Selle tulemusena oldi postimajas harjutud ümbrikega, millele oli aadressiks kirjutatud "Minu venale Džonnile, pikk, elab silla kõrrval" või "Provva Smithile sialt Dolly Õdededest". Innukad ja kergelt kõhedakstegevad hinged, kes Eksinud Kirjade Toas töötasid, nautisid väljakutset, teepauside ajal mängisid nad mõttes malet.
Ukse juures toimus liikumine ja Biucci Pillav pühkis sisse. Vähemalt üritas ta sisse pühkida, kuid korralik pühkimine nõuab etteplaneerimist ja tõenäoliselt ka harjutanist. Ei saa lihtsalt tulla ja loota, et äkki läheb õnneks. Niimoodi on tulemuseks ainult meeletu tõuklemine.
Kuid Biuccit ennast oli õnnistatud pisikeste kahtlustavate silmadega ja lopsaka ülahuulega mis koos pika kaelaga jättis ausale vaatajale mulje, et tema ees on part, keda mööduv forell on äsja solvanud.
Adora Belle silmad tõmbusid pilukile. Ta ei olnud juba kümme minutit sigaretti saanud.
Härra Lipwig aga suhtus numbritesse, nagu võiks nendega mängida, ja ta ütles, et kuld on lihtsalt tina, millel on puhkepäev!
Surmajärgse suhtlemise teaduskonda täitsid sünged orelihelid. Niiske arvas, et see kõik on vajalik õige õhustiku loomiseks, kuigi vahest oleks saavutatud sobivam meeleolu, kui mängitav teos poleks olnud "Kantaat ja fuuga inimesele, kes ei saa orelipedaalidele pihta".
Biuccist ei teinud keegi välja, ta seisis natuke aega vihast vahutades ja lehvis siis välja. Ja lehvida oskas ta tõesti hästi. Rahvaga ei osanud ta midagi peale hakata ja ta üritas enesehinnangu eneseaustuse tööd tegema panna, aga lehvida oskas see tüdruk paremini kui paks kalkun batuudi peal.
December 18, 2016
Põnev järg Going Postal raamatule. Aga rutem sai ühele poole ja tundus kuidagi rutakam, see tõttu ei jätnud nii head muljet kui Going Postal.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews