Mõnus, rahuliku kulgemisega spioonikas, võimalik, et veidi kuivem kui „Ajaodüsseia“, kuid eriti ei häirinud. Maailm on suur, inimkond on asustanud Kuu, Marsi ja Veenuse, ma pole kindel, kas veel midagi. Maa kolooniad on ühinenud Föderatsiooniks, mis tahaks nüüd iseseisvust ja üksnes Maal leiduvaid ressursse (raskemetallid jm). Olukord on kriitiline, kardetakse kosmosesõja puhkemist.
Suurem osa tegevusest toimub Kuul, kust, nagu maalased kahtlustavad, lekitatakse infot vaenlasele. Raamatu peategelane on maalane, spioon Sadler, kes saabub raamatupidajaks maskeerunult Kuul asuvasse teaduskeskusesse, et leida info lekitaja. Lugu ise ülemäära põnev ei ole, kulgeb kuidagi muuseas, kusagil tagaplaanilm, intriig minu meelest ei kanna. Hoopis huvitavam on maailm ja inimesed, ka nende omavahelised suhted. Nt on Sadler koguaeg mures oma maale jäänud kaaslase pärast, keda ta suhte aastapäeval koju õnnitlema ei jõua. Kas naine pahandab, või mõistab, või … Hästi on kirjeldatud Sadleri sisse elamist teaduskeskusesse ja teadlaste elu selles. Inimesed on teadupoolest erinevad, igaühel oma motiivid, oma liikumapanev jõud, mured ja rõõmud jne. Eriti hästi on kirjeldatud teadlaste, kellest enamus eelistaks vaikselt oma teadust teha, mõtteid ja tundeid olukorras, kus on selge, et sõja puhkedes jäävad nad kahe tule vahele.
Kuul elamise tehnilised üksikasjad, põhjalikult, detailselt. Väga huvitav on lugeda, kuidas kirjanik seda asja, tuleviku, (vist) kuuekümnendate alguses ette kujutas. Mõeldud on suht kõigele, kirjeldatud on Kuu nõrka atmosfääri, kliimat ja loodust, neis valitsevaid ohte. Inimesed on ehitanud kuule terve linna, mida katab kuppel ning milles jäljendatakse Maal valitsevat ilma, nt sajab perioodiliselt vihma ja on äikest, nii üks kui teine on tehislik, inimesed naudivad neid nagu vabaõhuetendust. Teaduskeskuse töötajad käivad seal vaba aega veetmas või koguni meelt lahutamas. Liiklus ja liiklusvahendid, üldse kogu elukorraldus on huvitav. Kas sa olete mõelnud, kuidas oleks ujuda basseinis, mis asub planeedil, mille gravitatsioon on palju nõrgem, kui me harjunud oleme. Mina ei olnud, aga lugesin vaimustunult. Veidi lõbus on see, et Clarke tulevikus on hirmus palju paberit. Kuul elavad inimesed saadavad Maale paberist kirju ning perfokaarte on kõik kohad täis. Ja palju muud. Uudiseid kuulavad raadiost, jpm.
Raamatu kõige vägevam osa on lahing kahe kosmoselaeva vahel ja hilisem SOS vahejuhtum, mida ma ei hakka ära rääkima. Igatahes, võidab inimlikkus. Raamat on sõjavastane, eelkõige vist sõja mõttetusest ja inimsoo osas jällegi, optimistlik. Mulle ikkagi meeldis, lähen nüüd Goodreadsi ja tõstan hinnet, kolmelt neljale, böö.