Notes from Underground

by Fyodor Dostoevsky, Richard Pevear (Translator), Larissa Volokhonsky (Translator)

In 1864, just prior to the years in which he wrote his greatest novels — Crime and Punishment, The Idiot, The Possessed and The Brothers Karamazov — Fyodor Dostoyevsky (1821–1881) penned the darkly fascinating Notes from the Underground. Its nameless hero is a profoundly alienated individual in whose brooding self-analysis there is a search for the true and the good in a world of relative values and few absolutes. Moreover, the novel introduces themes — moral, religious, political and social — that dominated Dostoyevsky's later works. Notes from the Underground, then, aside from its own compelling qualities, offers readers an ideal introduction to the creative imagination, profundity and uncanny psychological penetration of one of the most influential novelists of the nineteenth century. Constance Garnett's authoritative translation is reprinted here, with a new introduction.

Genres: Classics, Fiction, Philosophy, Russia, Russian Literature, Literature, Novels

136 pages, Paperback

First published January 1, 1864

About the author

Фёдор Михайлович Достоевский (Russian)

Works, such as the novels Crime and Punishment (1866), The Idiot (1869), and The Brothers Karamazov (1880), of Russian writer Feodor Mikhailovich Dostoyevsky or Dostoevski combine religious mysticism with profound psychological insight.

Very influential writings of Mikhail Mikhailovich Bakhtin included Problems of Dostoyevsky's Works (1929),

Fyodor Mikhailovich Dostoevsky composed short stories, essays, and journals. His literature explores humans in the troubled political, social, and spiritual atmospheres of 19th-century and engages with a variety of philosophies and themes. People most acclaimed his Demons(1872) .

Many literary critics rate him among the greatest authors of world literature and consider multiple books written by him to be highly influential masterpieces. They consider his Notes from Underground of the first existentialist literature. He is also well regarded as a philosopher and theologian.

See also:
Russian → Фёдор Михайлович Достоевский
French → Fédor Dostoïevski
French → Fiodor Dostoïevski
Spanish → Fiódor Dostoyevski
Portuguese → Fiódor Dostoiévski

Reviews

[elo kaalep]

top 1 asi mille endaga põrgusse kaasa võtan

[Ivar Volmar]

Ma ei tea vist teist kirjanikku, kelle kohta paljud head sõbrad ja tuttavad oleks ütelnud: "Ta on kindlasti hea kirjanik, aga mina teda lugeda ei suuda!" ja see on veel üks pehmemaid väljendeid. Teda on süüdistatud paljudes pattudes: pessimismis, sünguses, inimese vihkamises, küünilisuses jne.

Ma olen kunagi Tammsaare "Tõde ja õiguse" kohta ütelnud, et sel peaks olema juures silt "alla 40-aastastele mittesoovitatav" (jah, on erandeid, kes suudavad seda aduda ka enne, aga üldiselt eeldab Tammsaare piisavalt küpset isikut). Dostojevskile paneks ma veel tugevama hoiatussildi külge: "mittesoovitatav alla 50-aastastele ja neile, kes usuvad, et inimene on oma olemuses ratsionaalne ja loogiline olend". Praegune koroona ajastu, eriti selle peegeldumine sotsiaalmeedias peaks just Dostojevski aktsiaid tõsiselt tõstma, sest tema maailmataju õigsusele pole paremat tõendust.

"Ülestähendusi põranda alt" on määratletud novellina, ent mahult annab see lühiromaani mõõdu välja. See on üks neid Dostojevski teoseid, mida lugeda on raske ja valus. Ma ei tea, kuidas on teiega, aga minu jaoks on üks kõige valusamaid asju, nii lugeda kui ka filmist vaadata, inimese häbistamine ja alandamine. Eriti raske on see siis, kui inimene on ise end tegudena selleni viinud, sest siis ei ole võimalik ka püstipäi sellest alandavast olukorrast läbi minna. Novell koosneb kahest osast, neist esimene, pealkirjaga "Põrandaalune" on faktiliselt psühholoogiateemaline essee, milles autor justnimelt püstitab teesi, et inimene ei ole ratsionaalne olend, et ta käitub tihti mitteadekvaatselt, et sageli võtavad mingid täiesti absurdsed tujud ja ajed tema üle võimust ning panevad teda käituma oma heaolule ja kasule vastupidiselt. Teose teine osa on lugu, mis seda kõike illustreerib.

Loo kangelane, kui üldse nii võib ütelda, on tõeline inimlike komplekside ja negatiivsete mõttemustrite kogum. Ennast äbarikuks ja inetuks pidav, ent teistest targem ja läbinägelikum, samaaegselt seltskonda otsiv ja seda põlgav, väga sageli ennasthävitavalt käituv ja otsustav jne. Kogu teose läbiv motiiv on tegelikult küsimuses: miks me sageli otsustame täiesti irratsionaalselt ja laseme end kanda äkki tekkinud destruktiivsetest impulsidest? Novellis on kaks peamist võtmeotsust, milles mõlemas peategelane otsutab destruktiivselt, ütleks isegi masohhistlikult ja see viib ta esmalt tohutusse alandusse ja siis suurde julmusesse kaitsetu olendi suhtes.

Dostojevski ei anna neile selget vastust, sest selget vastust ei olegi. Inimene ei valitse enda mõtteid ja tundeid, mistõttu ta võib igal hetkel käituda destruktiivselt või ka "minna pöördesse", sest tema üle on saanud võimu mingid alateadvusest tulenenud ebamäärased impulsid või kompleksid. Alles inimene, kes on need ületanud, võib end tõeliselt homo sapiensiks nimetada. Tänapäeval on meil selleni veel tohutu maa käia. Kui enne Facebooki võis isegi veel mingeid illusioone olla, siis netikäitumise sügav irratsionaalsus (näiteks reegel "kui millestki on võimalik solvuda, siis keegi kindlasti solvub") ei jäta meile enam mingeid pettekujutelmi.

Minu jaoks on Dostojevski suurim häda üldse mitte tema negatiivset kangelased, vaid asjaolu, et enamik tema positiivseid kangelasi on sama valusad lugeda, eriti kehtib see vürst Mõškini kohta. Sest headus, mis on sama irratsionaalne ja juhitamatu, nagu tema kangelaste puhtalt tungidest tulenev kurjus või kompleksidest lähtuv enesealandus, on täpselt sama mõttetu ja jõuetu. Õnneks andis autori pooleli jäänud viimane romaan "Vennad Karamazovid" selle tohutu irratsionaalsuse kõrvale ka positiivsema alternatiivi. Just peale "Karamazovite" lugemist olen ma ise Dostojevskit tõsiselt hindama õppinud.

[Robert Varik]

Ehkki Dostojevski isikuna ja tema ideed on mulle alati huvi pakkunud, pole näiteks ei "Kuritöö ja karistus" ega ka "Idioot" olnud minu jaoks sugugi nii geniaalsed kirjandusteosed, nagu nende aura tõttu enne lugemist arvasin. Leidsin, et nende puhul oli "filosoofia siirupile" juurde segatud liiga palju "argise (isegi et seebikaliku) dialoogi" vett, mistõttu nende lugemine üle 130 aasta hiljem pigem isegi igavust valmistas.

"Ülestähendusi põranda alt" on see eest suurepärane, algusest lõpuni nauditav ja vaimu kosutav teos, kus Dostojevski iva tuleb välja ilma 19. sajandiliku väsitava romaanita.

Öeldakse, et iga kirjanik kirjutab elu jooksul üht lugu. Kui see tõesti on tõsi ja ka kõik Dostojevski teosed jutustavad ühtainust lugu ja moraali, siis näib mulle täna, et selle loo tundma õppimiseks on kõige parem alustada justnimelt käesoleva raamatuga, kuna oma kompaktses formaadis (nii sisuliselt kui ka vormiliselt) annab ta lugejale suurepäraselt aimu, kas üldse maksab D. loominguga edasi tegeleda.

Seega, ehkki "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot" vähendasid minu nälga Dostojevski vastu, mida nii mitmed eeskujud ja mentorid olid tekitanud, siis "Ülestähendusi põranda alt" kasvatas seda. Absoluutne meistriteos. Ehk jõuan suve jooksul ka Karamazoviteni.

PS. Võimalik, et "Ülestähendusi põranda alt" haris piisavalt minu vaimu Dostojevski suhtes, et nüüd kui naasta "Idioodi" ning "Kuritöö ja karistuse" juurde, loen ka neid hoopis valgustatumana.

[liis]

,,Jäetagu meid kord omapead -ilma raamatuta- ja me oleme kohe ummikus ja kaotame pea: me ei tea, kellega liituda, millest kinni pidada, mida armastada ja mida vihata, mida austada ja mida põlata. Meid koormab isegi see, et me inimesed oleme -tõelised, o m a e n d a lihast ja verest inimesed, meil on selle pärast piinlik, me peame seda häbiks ja püüame olla mingid enneolematud üldinimesed."

vau.
Ma tahaksin öelda midagi uut ja põnevat selle raamatu kohta (mis on pea võimatu), aga mul on sellest toibumiseks veidi rohkem aega vaja. Selle raamatu lugemine oli ülimalt nauditav (kuigi depressiivne), sest iga teise lause tagant tuli uus sügavmõtteline või meelelähedane ütlus, mille tahaks kibedalt kuhugi vihiku servale üles kritseldada. Ma ütleksin ka, et raamatu vältel muutus minu arvamus ja poolehoid peategelase suhtes: vahepeal vihkasin teda, siis oli temast kahju, siis hoopis samastusin temaga, siis ei kannatanud teda enam välja, vahepeal oleksin soovinud talle virutada, kuid lõpuks oli siiski meeldiv teda tunda ja lugeda tema ülestähendusi põranda alt.

[Simona Väär]

UPDATED REVIEW ehk jaanuar 2024 seisuga!
Lugesin seda uuesti, sest:
I käisin Linnateatris eile emaga selle etendust vaatamas
II see on üks parimaid (filosoofilisi) raamatuid
III kuna see aasta võtan lugemist vabamalt, ilma otsese numbrilise eesmärgi ja surveta, siis plaanin uuesti lugeda häid raamatuid (nii tore, et see aasta ka päriselt kvaliteetset kirjandust kohustusliku kirjanduse seas(lihtsalt mu arvamus), kuna tõenäoliselt loen "Dorian Gray portreed" ja "1984" ka uuesti)

ETENDUSEST: paraja pikkusega(2 h 35 min ühe vaatusega, raamat oli ka üpriski lühike), näitlejad mängisid väga hästi oma osi, emotsioonid olid väga tõelised, valgustus, liikumine ja kostüümid super, avastseen nägi välja nagu film (taust oli väga kontrastne ere helesinine, "lund" sadas ja Hele Kõrve kõndis väga robotlikult üle lava)- vägaaa meeldis, näitlejate hääled- tasadusest kuni kriiskamiseni ja vesised silmad olid väga efektesed. Positiivseks üllatuseks oli näitlejate vahepealsed venekeelsed lauluesitused, mis andsid tolle ajastu Peterburi meeleolu edasi. Põrandaaluse ehk Indrek Simmuli alter egodena märkmeid tegid-lugesid-kommenteerisid nimiosalised: Indrek Sammul ja Hele Kõrve (nad mängisid ka teisi tegelasi, kellega põrandaalune loo vältel kokku puutus). ERRi arvustusest üks koht, millega nõustun "Põrandaaluse kolmestumine on igati kohane, atraktiivne ja ergastav, samas autoritruu, polemiseerib(vastuväiteid esitama) ju Põrandaalune üha iseendaga, jälgib end kõrvalt, olgu imetluse või tülgastusega." Mind tegi nii õnnelikuks heade ütluste äratundmine raamatust (mida näitlejad laval laususid), millest paljud ka mu reviews on. Esimeses vaatuses 14 korda ja teises 9 tulid mul täpselt ise meelde ja oskasin mõnda lõpetada isegi hahah.
Hakkasin mõtlema, et raamatu ja kui on tehtud, siis etenduse/filmi vaatamine annab ikka päris põhjaliku ja mitmekülgse käsitluse mingist teosest, mis on minu arust väga äge. Lisaks tahan see aasta rohkem teatris käia.

Lugesin ühest arvustusest "Pigem julgeksin lavastust soovitada keskmisest suuremale teatruhuvilisele ja neile, kellele klassikaline kirjandus ja inimeksistentsi analüüsimine huvi pakub.", millega ma mingis mõttes nõus. Arvan, et rangelt soovituslik oleks enne raamatut lugeda ja ka raamat on pigem raske lugemine, kuna seal kohtab lihtsalt väga palju (AGA HÄID) sügavama tagamõttega ideid.

Veel üks hea aspekt, millele ma pole veel mõelnud (Sirbist) "Põrandaalune petab oma lõputu eneseanalüüsiga vaataja või lugeja ära. Tundub, et tegemist on inimesega, kes ongi võimeline mitmekülgselt ja loogikale tuginedes ennast lahkama: Dostojevski on meile esitanud iseseisva tegelase. Võib jääda märkamata, et põrandaalune suudab ennast lahata ainult suhtes millegi või kellegi muuga. Ta vajab kolleegide põlglikke pilke, tal on vaja, et keegi aina tema suunas sülitaks."

Veel üks hea koht raamatust, mille avastasin teise lugemiskorraga:
Põrandaalune ütleb Lizale: "See'p see ongi, et sa ei mõtle. Tee silmad lahti, enne kui on hilja. Ja praegu ei ole veel hilja. Sa oled alles noor, kena välimusega; sa võiksid veel armuda, mehele minna, õnnelikuks saada..."
„Ega siis kõik, kes mehele lähevad, õnnelikuks saa," nähvas ta jälle oma karedas kõnemaneeris.
„Kõik muidugi ei saa, aga palju parem oleks see ikkagi kui siin olla ... Võrratult parem. Kui sa armastad, siis võib õnnelikuks saamatagi elada. Südamevalugagi on elu ilus, hea on elada, ükskõik kuidas sa ka elaksid."

•••

Juuni 2023 ehk pool aastat varem review(siiani nõustun kõigega):

Mulle hullult meeldis!! Nii huvitavate mõttekäikudega novell. Selliste küllaltki väheste lehekülgede arvu jaoks oli vahel isegi liiga palju mõtteid hahah. Minategelane oli nii aus kui ka valelik, avameelne, kriitiline, vahel egoistlik, aga siis hoopis enesehaletseja, hüsteeritsev ja õnnetu.
Otsustasin seda lugeda, sest olen plaaninud “Kuritööd ja karistust” pikalt lugeda, aga see tuleb vist kohustuslikuks niikuinii, seega valisin midagi lühemat, et ikkagi F. Dostojevski loominguga tutvuda. “Ülestähendusi põranda alt” esimeses pooles tutvustab end ja oma vaateid minategelane(üks mees) ning üritab selgitada, miks ta just selline on. Mõnes mõttes teeks ta nagu dialoogi lugejaga, eeldades, mida ta(lugeja) vastaks. Teises osas on selle mehe nii-öelda ülestähendused mõningatest elusündmustest.
See versioon, mis lugesin oli minu arust hästi eesti keelde tõlgitud.

Veidi background infot: Teos avaldati 1864. aastal. “Maa-alune mees” ründab tänapäeva vene filosoofiat, eriti Nikolai Tšernõševski teost “Mida teha?”. Üldisemalt võib teost vaadelda kui rünnakut determinismi vastu ja mässu selle vastu. Determinism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on kõikidel otsustel ja sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi ning otsuseid on põhimõtteliselt võimalik ette näha.
Determinism ja vaba tahe välistavad teineteist inkompatibilistlikus käsitluses, kompatibilistlikus käsitluses vastuolu ei esine ning nende koos esinemine on realistlik.

Mu lemmikkohad:

I ptk lõpp: “Aga muide – millest üks korralik inimene kõige suurema mõnuga räägib? Vastus: iseendast. Noh, eks räägin siis minagi iseendast.”

“Kuidas toimivad näiteks need inimesed, kes oskavad enda eest kätte maksta ja üleüldse enda eest seista? Kui neid valdab, ütleme, kättemaksutung, siis lakkab sel ajal kõik muu nende olemuses peale selle tungi. Niisugune saks muudkui tormab otse oma eesmärgi poole justkui marus pull, pea maas, ja ainuüksi müür suudab teda peatada. (…) Nojah, just sellist inimest pean ma tõeliseks, normaalseks inimeseks, sellisena on tahtnud teda näha orn emake loodus, kui ta tema armastusväärselt ilmale tõi. Ma kadestan niisugust inimest hullupööra. Ta on loll, ma ei vaidle vastu, aga kust te teate, võib-olla peabki normaalne inimene loll olema? Võib-olla on see isegi väga tore?”

“Te naerate? Väga rõõmustav! Minu naljad, härrased, on muidugi halvamaigulised, konarlikud, segased ja mitte kuigi enesekindlad. Aga see tuleb sellest, et ma endast ise lugu ei pea. Kas eneseteadvusega inimene saabki üldse endast mingil määral lugu pidada?”

“Sest tegelikult, jah, kui kunagi tõepoolest leitakse kõigi meie tahtmiste ja tujude valem, leitakse see, millest nad sõltuvad, missugustest seadustest nad tulenevad, mismoodi levivad, missuguse suuna ühel või teisel juhul võtavad, ja nii edasi ja nii edasi, leitakse niisiis tõeline matemaatiline valem - küllap siis inimene lakkab kohe tahtmast, või õigemini lakkab päris kindlasti.
Mis mõnu see on - tabeli järgi tahta? Ja vähe sellest: siis muutubki inimene tihvtiks või millekski selletaoliseks; sest mis see inimene ilma soovideta, ilma tahteta ja tahtmisteta muud on kui tihvt võntoreli rullil? Mis teie arvate - kui arvestame tõenäosust, kas see võib juhtuda või mitte?”

“Sest kui mulle näiteks kunagi välja arvestatakse ja ära tõestatakse, et ma pidin kellelegi trääsa näitama lihtsalt sellepärast, et ma seda näitamata jätta ei saanud, ja et ma pealegi pidin seda just nimelt selle sõrmega näitama, kus on siis mul see vabadus, liitati kui ma olen õpetatud mees ja mingid kursused läbi teinud? Siis saan ma ju kogu oma elu kolmekümneks aastaks ette arvutada; ühesõnaga, kuidas see asi ka läheb, meil pole enam midagi teha, tahes-tahtmata tuleb kõik omaks võtta.”

“Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida!”

“Ma arvan koguni, et kõige parem inimese definitsioon on “kahel jalal kõndiv tänamatu olend". Ent see pole veel kõik; see pole veel tema peamine puudus; päris peamine puudus on tema pidev ebamoraalsus, …”

“Te karjute mulle vahele, et keegi pole mõelnudki mult mu tahet ara võtta; et asja püütakse ainult nii korraldada, et mu tahe iseenesest, omal tahtel minu normaalsete kasudega, loodusseadustega ja aritmeetikaga kokku langeks.
Eeh, härrased, mis oma tahe see siis enam on, kui asja aetakse tabeli ja aritmeetika poole, kui maksma hakkab ainult kaks-korda-kaks-on-neli? Kaks korda kaks on ilma minu tahtmatagi neli.
Kus on siis oma tahe?!?”

“Härrased, mind vaevavad mõned küsimused; seletage need mulle ära. Teie tahate näiteks inimest vanadest harjumustest voorutada ja tema tahet teaduse ja kaine mõistuse nõuetele paslikuks parandada. Aga kust te üldse teate, et inimest võib, ei, koguni peab niimoodi ümber tegema, millest te järeldate, et inimese tahtmisi on nii hädasti vaja parandada?”

“Inimene armastab luua ja teid rajada, see on selge. Aga millest tuleb tema pöörane armastus hävingu ja kaose vastu? Vastake mulle! Selle kohta tahaksin ma küll ise veel paar sõna oelda. Kas ta mitte just sellepärast ei armastagi hävingut ja kaost (on ju selge, et ta mõnikord seda väga armastab, see on kord juba nõnda), et ta instinktiivselt kardab sihile jõuda ja ehitatavat hoonet valmis saada? Kust te teate, võib-olla armastab ta hoonet ainult kaugelt, ja üldse mitte lähedalt; võib-olla armastab ta seda ainult ehitada, aga mitte selles elada, …”

“Inimene aga on kergemeelne ja kõlvatu olevus ning armastab võib-olla malemängija kombel üksnes sihisaavutamise protsessi, mitte aga sihti ennast. Ja kes teab, võib-olla on ainus maine eesmärk, mille poole inimkond püüdleb, üksnes see lakkamatu saavutamisprotsess, teiste sõnadega elu ise, ja polegi mingit põris sihti, mis muidugi ei saaks olla midagi muud kui kaks-korda-kaks-on-neli, see tähendab - valem, aga kaks-korda-kaks-on-neli, härrased, pole ju enam elu, vaid surma algus. Igatahes on inimene alati peljanud seda kaks korda kaht, mis on neli, ja mina pelgan teda ka praegu. Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida.”

“Nemad kõik olid ju juhmid ja ühenäolised nagu lambakari. Vist ainult mina üksi terves kantseleis tundsin kogu aeg, et ma olen orjalik ja arg; tundsin just sellepärast, et ma olin arenenud inimene. Ent see polnud ainult tunne, vaid see oligi tegelikult nõnda: ma olin orjalik ja arg. Mul ei ole sugugi piinlik seda oelda. Iga õige inimene on ja peabki meie ajal olema orjalik ja arg. See on tema normaalne seisund. Selles olen ma sügavalt veendunud.”

“Kodus tegelesin ma esiotsa peamiselt lugemisega. Tahtsin välismuljete abil summutada lakkamatut keemist sisimas. Aga välismuljeid oli mul võimalilk saada ainult lugemise teel. Lugemine aitas muidugi tublisti - erutas, joovastas ja piinas. Aga aeg-ajalt tüütas koledasti ära. Oleksin ikkagi tahtnud liikuda, ja ühel heal päeval langesin ma pimedasse, maa-alusesse, jõledasse kõlvatusse, õigemini küll pisikõlvatusse. Pidevast haiglasest ärritatusest olid kõik mu kired pingul ja põletasid mind. Tuli ette hüsteeriahooge, mis lõppesid nutu ja krampidega. Kuhugi mujale polnud minna kui raamatutesse, see tähendab, et ümbritsevas elus polnud midagi, mida ihaleda või mille poole püüda. Peale selle rusus mingi ängistus; ihkasin hüsteeriliselt vastuolusid ja kontraste, noh, ja siis algaski see kõlvatu elu.”

“Jah, mõned räägivad, et lapsed teevad elu raskeks. Mis jutt see on?
Lapsed on taeva õnnistus!” (olin üllatunud, et temasugune niimoodi arvab)

“Ma vihkasin neid koledal kombel, kuigi ma ise olin vist nendest halvem.” (põrandaalune oma “sõprade” kohta)

“Aga mina olen ilma perekonnata üles kasvanud. Sellepärast ma vist olengi niisugune … tundetu.”

“Solvumine- see on ju seesmine puhastumine, see on ju kõige kibedam ja valusam eneseteadvus!”

[Alisa Gudovskaja]

Minu mõtted raamatu keskel:

Inimene kes laheb hulluks siin maailmas, annab alla, isoleerub ja on vastuseisus uhiskonnaga sest ta teadvus on liiga arenenud - kas siis ikka on arenenud ?? Miks ta ei leia endale kohta. Ta naudib piinlemist. See nauding on soltuvus. Nii tugev.
Kas keegi teab mingit kirjandust kus sellele on leitud mingi mitte traagiline lahendus?
Nagu selle idee romantiseerimine kirjanduses on ka mingit tuupi soltuvus. Nii lugejatele kui ka kirjanikele. Voi mul on midagi viga et ma tahan lahendust? Kas ma uldse leian selle kunagi? Sest mul on ka piinlemise nauding. Mu guilty pleasure

Mõtted peale raamatut:

Armastus paastab maailma
Kuid moned meist on nii katki et ei ole voimalik seda enda ellu lasta

[Carmen Raudmets]

ma olen tohutult õnnelik et mu isiklik filosoofia inimese olemusest ja olemuslikust headusest/kurjusest mr dostojevski omaga ei ühti ABSOLUUTSELT. kuigi pean tunnistama, tal aeg-ajalt ikka tohutult head pointid

[Joonas]

Olla omaenda mõtete ori on juhtmeid krussi keerav ettekujutlus. Sellesse võib uppuda, seda võib eitada ja eemale tõugata, kuid kõik see on ju pelgalt enesepettus. Mitte kunagi ei teki ühelgi inimesel võimalust elada kellegi teise reaalsuses, peale iseenda. Ja niiviisi me kõik omaenda mõtete päitseisse igavesti takerdumegi.

Mida tähendab uskumus, et hoiad enese ja oma mõtete üle täielikku kontrolli, kui elu ja mõttemaailm pidevalt vastaspidist tõestavad? Kas tegemist on liigse enesekriitilisusega, mis ei lase inimesel tõeliselt hea olla? Ülim eneseteadlikkus tundub olevat suurim proovikivi sel teel.

Koormavalt magushapu on vahtida tõtt selle kohutava peategelasega -- sest ta on oma loomult nii kuradi inimlik. Ühel hetkel tunned, et temas puudub igasugune ratsionaalsusekübeke, kuid järsku ütleb ta midagi, mis kogu ta olukorra hästi ära raamistab ja hetkeks tunned lugejana, nagu vaataks peeglisse. Magusalt rõve tunne.
Samas sätestavad sellised hetked meie põrandaaluse põlastavast, egoistlikust ja ülbest misantroobist hetkega kõige inimlikuma karakteri üldse. Iga moment - enesepetmistest karmi aususeni - on toorelt inimlik, hoolimata sellest, kas ta on (objektiivne või subjektiivne) tõde või mitte.

Usun, et inimene tõesti võib tahta endale teadlikult halba, hüpates pea ees omaenda lollustesse, ainuüksi eesmärgiga, et vabastada end mõtteka tahtmise kohusetundest. Selline vaimuharjutus teeb küll meile ilmselt kahju, (nagu peategelane ka nendib) kuid sellest kahjust õpibki inimene kõige rohkem ja säilitab selles hingetormis meie isiksuse ja individuaalsuse.
Säherdased mõttevälgatused, mis sellesse imeliselt sõnaokselisse struktuuri on põimitud, põrgatavad iga uue lehega peas painavalt närivaid küsimusi.

Ma ju ei soovi temaga samastuda, aga samas oleks ignorantne minust eitada neid sügavalt ühiseid inimlikke jooni, mis mind selle tegelasega paratamatult seovad.
Kas ma siis tõesti funktsioneerin samamoodi, lihtsalt erinevates kontekstides ja erinevate äärmustega, kui tema? Pole aimugi.
Ignorantsus tõesti on õnnis.

Talletan enda esimese arvustuse (ülestähenduste?) lõppu ka meeldejäävaimad ja südant-torkivaimad lõigud, et saaksin meeldetuletusena nende juurde tagasi tulla:

Peamine kannataja olin muidugi mina ise, sest ma olin täiesti teadlik oma rumala tigeduse jälkusest ja madalusest, ent ei suutnud samal ajal ennast kuidagi pidurdada.

Ma harrastan mõtlemist, järelikult toob iga esmane põhjus kohe kaasa teise, veel esmasema, ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Sest selline on iga teadvuse ja mõtlemise olemus.

Jah, mis teha, kui iga targa inimese otsene ja ainus kutsumus on lobisemine, teadlik tühi töö ja vaimunärimine?

Oh, kui mu mittemidagitegemine tuleneks ainult puhtast laiskusest! Jumaluke, kuidas ma siis küll endast lugu peaksin!

Ma liialdan ju alati, ja see veabki mind viltu -- aga muide, "muide, küllap ta ikka tuleb" - see oli refrään, millega kõik mu tookordsed arutlused lõppesid. -- "Ta tuleb, tingimata tuleb! Kui mitte täna, siis homme, aga kindlasti otsib ta mind üles!" Niisugune on ju kõigi nende puhaste hingede neetud romantilisus!

[Emma]

tegelt kangesti tahtsin 4* panna, aga vahepeal lihtsalt v e i t s liiga palju jauramist (sorry mind ei huvita mingi filosoofiline arutluskäik eikusagilt) sest põrandaalune nii dramaatiline hes just like me fr fr 😭😭😭

"minu naljad, härrased, on muidugi halvamaigulised, konarlikud, segased ja mitte kuigi enesekindlad. aga see tuleb sellest, et ma endast ise lugu ei pea." gospodin fjodor tõesti kirjutas minust selle raamatu ja selle eest ütlen ma spasibo!

[Nora Tamra]

+++

5. märtsil käisin Linnateatris selle lavastust vaatamas ja ohhh heldeke, mu elu on läbi, sest edaspidi hakkan ma igavesti sellele uuesti piletit jahtima. Kuulasin iga päev “Adeleidi” ja “Zaznobat” ja ohh. Poleks olnud õigemat aega mu elus, et seda teksti kogeda.

PS: lugesin üle poole raamatust “Romeo ja Julia” muusikali proovides istudes Saku Suurhallis. Lisaks joonistasin noote täis. Heavy ja veider kogemus omaette.

[Aleksander Mustonen]

Lugesin kuskilt et hispaaniainkvisitsiooni ajal olid levinud sellised tegelased nagu “saatana advokaadid” (kelle väited loomulikult inkvisiitorite poolt täielikult hävitati). Igatahes meenutab dostojevski seda teatud rolli siin raamatus. Lõpus hävitab loomulikult need kristliku humanismiga. Peategelena meenutas stepihundist pärit kirjeldust: Ta vihkas ennast nii äärmuslikult, et see sügav viha pööras ennast ümber ja avaldas ennast maailmale egoismina vms...

[mrleenromet]

tal on nii palju mõtteid (ta on delusional ühiskonnaheidik)

[annabel pops]

kokkuvõtteks: vbla varjan ka siiski mina hinges oma teatavat põrandaalust

veidi liiga nauditav mõnel hetkel, kuid õnneks ma veeel ei ole oma küünilisusest läbinisti pimestatud.

mul on veeel l o o t u s t !!!!

[Arno Ruusalepp]

Kuulasin ingliskeeles. Dostojevki on saavutanud kõrgeima taseme hullumeelsete ja joodikute mõttekäikude ja jampsimiste väljamõtlemises ja kirja panemises. Kohati raske jälgida, nagu päris elus :)
Aga ikkagi on suurte kirjanike teoseid mõnus lugeda sest igal leheküljel on mõttekäike ja väiteid mis panevad mõtlema ja isekeskis argumenteerima.

[Hava Kuks]

"Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine."
"Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa, see ei ole küll mingi lohutus, aga miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna - koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab."
Inimesele piisab tahtmaks lolluste lollust kasvõi soovist tõestada, et ta saab tahta ka muud kui mõistlikku, "et lisandada kogu sellele positiivsele mõistlikkusele omalt poolt hukatuslikku fantastilist elementi."
"Ma olen nõus: inimene on põhiliselt looja kalduvustega loom, kes on määratud teadlikult sihi poole püüdlema ja ehitamiskunstiga tegelema, see tähendab - igavesti ja lakkamata endale ükskõik kuhu teed rajama."
"Igal inimesel on niisuguseid mälestusi, mida ta kõigile ei avalda, heal juhul ehk ainult sõpradele. Aga on neidki, mida ta ka sõpradele ei avalda, vaid heal juhul ainul iseendale, ja siis ka nagu suurt saladust. Ja lõpuks on veel selliseid mälestusi, mida inimene iseendalegi kardab avaldada, ja ühel korralikul inimesel koguneb niisuguseid asju pikapeale päris kenake hulk. Või õigemini koguni nõnda: mida korralikum inimene, seda rohkem tal neid on."
Ja lõpuks "Ja tõepoolest: praegu esitan ma siin tagantjärele ühe mõttetu küsimuse: mis on parem - kas odav õnn või ülev kannatus? Noh, öelge, mis on parem?"
Dostojevski tekitab minus vastakaid tundeid.. ma austan, naudin ja õgin neid eeltoodud mõttekäike ja nii tahaks sellest kellegagi rääkida. Aga kogu see elu-jõledust-kurjust-haledust kujutav jutujoon neis raamatutes - ma ei mõista, ma mõistan natuke, ma võiks ka karjuda ja nutta, aga ma ei taha halvasti käituda, minus ei ole seda tahet, ehk suutelisust, aga ma arvan, et tahet
Mul on vahel lausa tunne, et pigem tahan seda "kaunist ja ülevat", et tõestada, et saan seda tahta
Tahaks teada, mis Lizast sai.. et kuidas need sellised teravad äratused-heidutused inimesi mõjutavad, kummas suunas, eriti kui see "nagu raamatust" laitja ise on tegelikult veel kõlvatum ja haledam
Hea raamat
Linnateatri etendus oli nii hea!

[Karmen-Eliise]

uskumatu, et ma sain alles nüüd teada missigune humorist härra Fjodor oli

[andra]

ma ei taha jagada numbriskaalal hinnanguid niivõrd mitmetahulisele ja kohati frustreerivale teosele. kui ma otsustaksin seda raamatut siiski triviaalsel tasandil hinnata, oleks hinnang otseloomulikult 5⭐️/5⭐️.

see lugu on õudne. see lugu on siiras. see lugu on inimloomuse kõige suuremad pahed, soovid & hüved kahe kaane vahel. ma ei saanud selle loo asjakohasusest ja tõsielulisusest aru seni, kuni ma 50% peal tundsin põskedel omaenda pisaraid. nutmine ei tundunud õige emotsioon seni, kuni meie peategelane lausus, kuivõrd palju vaeva ta nägi, et enda pisaraid tagasi hoida.

ma tunnen, et põrandaalust meest iseloomustab enim eneseteadlikkus. mul oli väga keeruline lugeda monolooge, milles ta omistas enesehaletsust kõigile tema ümber. mu süda rebenes kaheks, kui ta enesele tunnistas, et enim soovis ta Liza paikajäämist, kuid ta teadis, et ta ei suudaks Lizat armastada viisil, mida neiu tegelikult väärt oli. ma tean, et põrandaalune peaks olema ebameeldivaim tegelane, et me lugejatena peaksime teda justkui vihkama. minu sees on meie peategelesage seoses tuhandeid eriilmelisi tundeid, kuid viha & jälestus ei ole ühed neist. on see minu empaatiavõime või kõikehõlmav kahetsus - ei. ma usun, et see on lihtsalt meeletu austus dostojevski vastu, kes on suutnud panna paberile kõige koledamad inimlooma mõttekäigud, mis, tahame me endale seda tunnistada või ei, on meis kõigis olemas.

meeletult nautisin ma selle loo filosoofilisi aspekte. esimene osa keskenduski peamiselt inimese vabale tahtele ja mässule, mille ma peale Camus loominguga tutvumist automaatselt absurdiga seostasin. mu kõige lemmikum mõttekäik oli vast see, milles dostojevski sõnastas, et inimene naudib enim teekonda sihtkohani, mitte sihtkohta ennast. me naudime maja ehitamist, kuid kui maja saab valmis, ei pruugi me tahta isegi selle lähedal olla. minu arust adresseerib see mõttevälgatus illusioone, mille lõksus me heaoluühiskonnas elades paratamatult oleme.

dostojevski näeb minust kirjanikuna läbi. tema sõnad on justkui imetillukesed nõelad, mis kõik korraga mu südamest läbi tungivad. ja mingil imelikul kombel on see minu jaoks väga võõrastav, aga ka nauditav. see härra oli inimloomuse ekspert ja ma julgen väita, et on väheseid kirjanikke, kes inimese psüühikat nii julgelt ja avameelselt käsitleda suudavad.

see on must-read & must-have raamat. iga inimene peaks seda vähemalt korra oma elus lugema, selles olen ma kindel. see teos haaras koha minu lemmikute seas ja ma jään sellele pikalt mõtlema.

[Liisi]

4.5/5
Eneseviha, ihaldust, halestsust, üksildust, egoismi täis inimene. Siiski, inimene oli, ja palju sarnasusi võib leida. Suhteliselt raske lugemine, kõige selle viha tõttu, mis tema sees kees ja nõmedust mida ta tekitas. Mõneti arusaadav (kuidas ta maailma ja inimesi nägi), aga peamiselt siiski kahju, et ei suutnud sellest kõigest mõtetekeerisest välja tulla. Ta oli enda halestsuses niivõrd kinni, et tegi seda endale hullemaks, see oli ainuke viis, kuidas teadis elada. Igakord sai ta ju lõpuks öelda "näe, läkski nii, ma teadsin" vms (isegi kui ei pruukinud nii minna). Lugeja kindlasti teab inimesi, kellega leiab tükike sarnasusi põrandaalusega, kes ka elavad sellist kibedat elu. Näide raamatust: "ise ta teab küll, et oigamine talle mingit kasu ei too; teab paremini kui kõik teised, et ta sellega ainult endal ja teistel asjata närve kruvib ja sööb, teab sedagi, et publik, kelle pärast ta ponnistab, ja kogu ta perekond kuulavad teda juba jälestusega." - pmst, räägib see, et võiks ju käia hambaarsti juures ära ja siis kõigil parem. Aga paljud inimesed tunnevad vajadust endahalestsuse järele (kui minul halb, siis teistel olgu ka).

igastahes täiega hea raamat, mulle meeldis. Palju huvitavaid vaateid ja küsimusi. Kuna raamat oli nii negatiivne, siis pani mind mõtlema, et vb peaksin püüdma ise postiivsem olla vahepeal :D

Mõned tükikesed raamatust:

küsimus: kes sa oled? vastus: laiskvorst, ja seda oleks enda kohta ülimeeldiv kuulda. seega oleksin ma positiivselt ära määratud, seega oleksin midagi, mida võib minu kohta öelda.

ei imestaks kui progressivaenulik ja irvitav nägu ees, ütleks: kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse ümber - ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada.

mõistus on hea asi, selle vastu vaielda ei saa, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu

Oma ääretu auahnuse tõttu ja nähtavasti ka nõudlikkuse tõttu enese suhtes olin ma üsna sageli iseendaga poorazelt rahulolematu, see küündis mõnikord jälestuseni, ja mõttes omistasin ma oma suhtumise ka kõigile teistele.


(ja nii palju veel.)

[Juhan Voolaid]

Algus tekitas huvi et teada saada kuidas üks haige inimene funktsioneerib. Mitte kliiniliselt haige, aga sinna lähedale -- hädine, ennast haletsev, teisi kritiseeriv, mitte vastutust võttev, arglik, kõik teised on süüdi ja on lollid, ekstreemselt tundlik ja madal enesehinnag, jne. Jagab ohtralt oma sisekaemust, nagu loeks Marcus Aureliuse "Iseendale" pöörd-teksti. Ei saagi aru mida siin Dostojevski teha üritab. On see lihtsalt fiktsioon, nali, nali lugeja kulul, räägib autor endast, räägib ta lugejast? Sisekaemus paljastab kõige sügavamad ja isiklikumad salamõtted, mida ei julge keegi lausuda. Isegi mõelda mitte, aga need on seal olemas. Ei tea kust nad tulnud on. Üha edasi ja edasi ja enam nii naljakas ei ole. Vähe aja pärast muutub juba tüütuks ja ebameeldivaks, nii et proovisin mitte alla anda ja olin sunnitud edasi suruma.

Hea et surusin. Teine osa, kus ta vaatleb end 20-deta eluaastate aegu läks kaasahaaravamaks. Tekkis isegi mingi kaastunne, aga siis pani 200-ga uuesti kõigist taluvuspiiridest välja. Pole vist nii intensiivselt ühtki karakterit tundma õppinud. Võimas kraam.

[Katri-Helena Allas]

Mõnus, teistsugune (ärritav, pessimistlik, puudutav) sissevaade inimloomusesse.

Üllatav tsitaat, kuidas läheb 19. sajandil kirjutatu tänapäevase poliitikaga (khm, USA) nii väga kokku: "Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentlemen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi - ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus."

[Marie]

alguses ekstreemselt segane ja pidin pidevalt üle lugema juba loetud lehekülgi et aru saada mida mõeldud oli. mida edasi seda huvitavamaks läks, viimased ~30 lehekülge olid mu lemmikud. peategelane oli kibestunud väiksest saati, kuid siiski omas võimet armastada ja mulle meeldis kuidas ta seda kirjeldas. see kuidas ta raamatu lõppedes avastas oma tundeid ja kuidas peale viha ja kibestuse on maailmas muudki oli imeliselt välja toodud.

[Marie]

mida rohkem on teadmata seda valusam on
inertsus tapab
puhas igavusest krutid end yles
tahe pole kasulik ega vooruslik
inimene on kahel jalal tanamatu olend
kas on voinalik elada ebamoraalset elu?
inimene rajab lakkamata ykskoik kuhu teed
pyydleb saavutamisprotsesse mitte parissihti
kannatamine
inimene raagib iseendast alati valet


- [ ] rulaad
- [ ] chenapaan
- [ ] fenomenaalne
- [ ] subtiilne üllus (peen)
- [ ] katarsis
- [ ] julmuse apoteoos
dostojevski heitles surmatunnini

[Mari Ruut]

Siin on top 5 soovitust põranda all oleva mehikese poolt (põhimõtteliselt tänapäevane tõre pesemata redditor oma ema keldris), kuidas olla võimalikult talumatu inimene:
1) arva, et sa oled kõigist parem,
2) ela üle oma võimete ja niisama osta endale koledat karusahka,
3) ütle inimestele asju, mida nad üldse ei taha kuulda,
4) sinu meelepäraseim meelelahutus peaks olema teistele sita keeramine,
5) kindlasti vaheta oma arvamusi ning plaane pidevalt.

[Elis]

Ma isegi ei oska midagi öelda...
Kindlasti väga dostojevskilik teos-natuke imperialistliku jampsimist ja siis veel see peategelane... Yks hädine mees kes arvab et ta on parem kui kõik teised inimesed siin maailmas ja siis järgmisel lehekyljel leiab et ta on hoopis armetuim tegelane ilma peal.
Sellegipoolest paneb see teos mõtlema. Mõtlema inimloomuse üle- kõlbluse, kannatuste, egoismi jne..

[Triin Venehunt]

No puuga pähe ausõna
"Armastamine tähendaski minu jaoks türanniseerimist ja moraalset üleolekut. Eluaeg pole ma suutnud teistsugust armastust kujutleda, ja praegugi mõtlen ma mõnikord, et armastus seisneb armastatud objekti poolt antud õiguses teda türanniseerida."

[Liisa Pilt]

Ma olen sõnatu😦

[uma]

“kaks korda kaks on ilma minu tahtmatagi neli. kus siis on oma tahe?!”

[Eliise Klaos]

Raamat pani mõtlema inimese hinge lõputute vastuolude üle ning esitas küsimuse, kas inimene on loomult hea. Ülestähenduste kirjapanija üritas justkui eksperimenteerida, kui aus on ühel inimesel võimalik enda vastu olla ning see tekitas küsimuse, kui aus ma ise enda vastu olnud olen.. Tegelase tigedate ja egoistlike mõtete lugemine tekitas ühtepuhku tohutut vastumeelsust ja samas ka mingisugust äratundmist…Dostojevski üritab vistitsi väita, et inimene pole ratsionaalne olend ja tema käitumist pole võimalik igas olukorras põhjendada.


“inimene armastab ainult oma muresid rehkendada, oma õnne ta rehkendada ei oska. Kui ta seda hoolega teeks, siis ta näeks, et igaühele on omajagu õnnegi varutud.”

[Katrin Li]

Tänapäeval antakse sellistele inimestele ravimeid. Küllaga neid mõtteid ja tundeid välja mõelda on ikka tegu omaette. Jään teatritükki ootama.

[Daniel]

"Ülestähendusi põranda alt" jaotub kaheks osaks, kus esimeses konstrueerib Dostojevski "antikangelase" figuuri, kes väljendab oma vastuolulisi mõtteid põranda alt ja peab tulist sisemonoloogi kujutlevate oponentidega. Keskseteks teemadeks on vaba tahe ja inimkonna progressiivne areng, mille puhul minategelane võtab skeptilise hoiaku. Ta ei ilmuta erilist usku inimkonna headusesse ja leiab, et "inimene on saladus", kelle tegusid ei ole võimalik ennustada ega kindlaks määrata.

Teine pool on kirja pandud mälestuse laadis ja meenutab "Kuritööd ja karistust", mis ilmus mõni aasta hiljem, kuid mille mõned motiivid on juba selles jutustuses olemas. Igatahes intrigeeriv ja õhuke köide, mis lisab varjundeid Dostojevski ülejäänud loomingule.