Less Than One: Selected Essays

by Joseph Brodsky

This collection of essays thrusts Brodsky--heretofore known more for his poetry and translations--into the forefront of the "Third Wave" of Russian emigre writers. His insights into the works of Dostoyevsky, Mandelstam, Platonov, as well as non-Russian poets Auden, Cavafy and Montale are brilliant. While the Western popularity of many other Third Wavers has been stunted by their inability to write in English, Brodsky consumed the language to attain a "closer proximity" to poets such as Auden. The book, which won a National Book Critics Circle Award, opens and closes with revealing autobiographical essay.

Genres: Essays, Nonfiction, Russia, Poetry, Literature, Russian Literature, Literary Criticism

512 pages, Paperback

First published January 1, 1986

About the author

Joseph Brodsky (Russian: Иосиф Бродский) was a Russian-American poet and essayist. Born in Leningrad in 1940, Brodsky ran afoul of Soviet authorities and was expelled from the Soviet Union in 1972, settling in America with the help of W. H. Auden and other supporters. He taught thereafter at several universities, including Yale, Columbia, and Mount Holyoke. Brodsky was awarded the 1987 Nobel Prize in Literature "for an all-embracing authorship, imbued with clarity of thought and poetic intensity." A journalist asked him: "You are an American citizen who is receiving the Prize for Russian-language poetry. Who are you, an American or a Russian?" Brodsky replied: "I'm Jewish; a Russian poet, an English essayist – and, of course, an American citizen." He was appointed United States Poet Laureate in 1991.

Reviews

[Lauri Laanisto]

Selle mahult üsna pisikese niivõrd-kuivõrd elulooraamatu alguses kirjutab Brodsky nii: "Mäletan oma elust üpris vähe, ja sellel, mida mäletangi, pole erilist tähtsust. Enamus neist mõtetest, mille vastu mäletan olevat huvi tundnud, on tähendusrikkad vaid ajahetke tõttu, mil nad mulle pähe tulid. Ja kui ongi teistsugused, siis on keegi neid kahtlemata juba palju paremini väljendanud." Ent sellest hoolimata jätkab ikkagi. Jätkab peaasjalikult mälestustega oma lapsepõlvest (lõpus on ka paar lugu vanemate surmast ja emigratsioonist). Erinevalt valdavast osast vene kirjanikest, kes kõik kasvasid üles kirjeldamatutes õudustes, oli Brodsky juurmine probleem (võimude silmis siis) just tema perekonnakeskses väikekodanlikkuses. Mis Staliniaegses keskkonnas tundus kahtlemata idüllilähedane, raskest majanduslikust olust hoolimata. Ei mingit ühiskorteri talumatust, ei mingit normaliseeritud asotsiaalsust vanemate eluviisides. Isegi venda ega õde polnud - ainult väike Jossif ja tema igas mõttes kokku hoidvad vanemad. See vormib inimest. (Kuidas, seda võib kuulata siit: https://www.vikerkaar.ee/archives/26077) Dovlatov on kusagil kirjutanud, et nõukogude võim ei suutnudki Brodskyga toime tulla just seepärast, et Brodsky ei võidelnud võimu vastu, ei vastandunud sellele, vaid ta lihtsalt ignos seda võimu. Ja selle peale võim solvus, sest see on kõige hullem, mis saab talle teha - tema suurust ja kõikvõimsust lihtsalt mitte tähele panna. See tõrge, see kuidas juhe läheb kollektiivselt kokku neil, kes seljaajuga hoomavad, et Brodsky ei ole "oma", aga ei suuda kuidagi sellele näppu peale panna, oma sisetunde kinnituseks veenvaid tõendeid leida - sellest saab samuti lugeda Vikerkaarest. Tema kohtuprotsessi üleskirjutusest, mis on üks kõige hullumeelsemaid reaalsuse üleskirjutusi, mis ma lugenud olen... (selle leiab siit: https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioo...).

Lonkisin ükspäev mööda linnaserva võserikke ja võrdlesin seda, mis talle lapsepõlvest meelde oli jäänud sellega, mis mulle endale. Olen ju ka nõukaaja laps. Aga meie mälestused on küll väga erinevad. Tema vaimusilmas on ilm läbisegi jõega (hall külm udu, mis Neevalt alailma linna peale hoovab) ja vana ja väärikas arhitektuur, alates kaartest lõpetades kõikide hoonete, ükskõik kui vanad või uued, kõikidesse trepikodadesse õlakõrgusele (noh, kui olla laps) maalitud triibud. Arhitektuurist meenuvad mulle oma väikesest kodulinnast vaid viltuvajunud puulobudikud, nende ees troonivad kaevud, mille ümber käis alati hommikuti elu, kui ma kooli kõmpisin. Triipudega ehk sarnast geomeetriat meenutavad regulaarse tuttavlikkusega teeservi palistavates kraavides vedelevad joodikud. Kes jõudis oma jalgrattaga pea alati mingisse kindlasse teelõiku Viljandi maanteel, kus mõnekraadine tee kalle ülespoole ta võhmast üle käis, ja sinna ta jäi. Üks teine tüüp vedeles tavaliselt ühes teises kraavis, eriti soojade ilmadega, sest seal oli tihe võsa varjamas, ja kraav suviti kuiv. Autoõnnetuses lolliks jäänud Šeff reguleeris juba varahommikust saati linna suurimal ristmikul liiklust (foore pole kunagi meie linnas olnud), kooliteele jääva baari juures hõljus kirbet lõhna.

Ka need mõtted on kõik tähendusvaesed, pole olnud tähendusrikkad mitte kunagi, ka mitte mõtlemise ajal. Ja kindlasti on neid keegi kusagil paremini väljendanud. Ometigi need tõmbavad endaga kaasa ja enda sisse, ja lohutavad sellega, et igaühe tund tuleb varem või hiljem. Ja ega muud ju järele ei jäägi. Nii ollaksegi täiel määral mitte keegi...