What do you think?
Rate this book
Kadunud hõim
"Kadunud hõim" on kirja pandud nõnda, et seda võib lugeda kui põnevat gooti stiilis õudusromaani, mille sündmused leiavad aset Tartus ning Soomaal, ja samas ka kui ühe keeruka karakteriga inimese arenguromaani, tema kasvamist ja küpsemist läbi pööraste seikluste armastuse ja sügavama elu mõistmise suunas. Autor on saanud inspiratsiooni isiklikest Tartu-mälestustest ja vanadest pärimustest, mida Soomaa kandi elanike kohta erinevatel aegadel kogutud on.
318 pages, Hardcover
Published January 1, 2022
10 people are currently reading
300 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 52 reviews
March 19, 2023
3.5
Kahtlemata väga haarav raamat, lugesin ühe õhtuga läbi. Nagu mõni eelnevgi arvustaja on öelnud, on tegevustik ja kirjeldused unenäolised - minus tekitasid vastupandamatu soovi otsekohe Soomaale seda kõhedust, rahu ja salapärast olustikku otsima ja kogema minna. End kui loojutustamise ladusus välja jätta oli stiil kohati liiga lopsakas ning tegelased kohati ebausutavad ja üheplaanilised. Eriti minajutustaja. Oleks tunuvalt kompaktsem ja tugevam raamat kui ca 100lk samade tegevuste ja stseenide koruvat kirjledamist maha lihvida. Aga kindlasti tasub lugeda, kui on soov loo sisse ära kaduda ja küpsel stiilil end kanda lasta.
Kahtlemata väga haarav raamat, lugesin ühe õhtuga läbi. Nagu mõni eelnevgi arvustaja on öelnud, on tegevustik ja kirjeldused unenäolised - minus tekitasid vastupandamatu soovi otsekohe Soomaale seda kõhedust, rahu ja salapärast olustikku otsima ja kogema minna. End kui loojutustamise ladusus välja jätta oli stiil kohati liiga lopsakas ning tegelased kohati ebausutavad ja üheplaanilised. Eriti minajutustaja. Oleks tunuvalt kompaktsem ja tugevam raamat kui ca 100lk samade tegevuste ja stseenide koruvat kirjledamist maha lihvida. Aga kindlasti tasub lugeda, kui on soov loo sisse ära kaduda ja küpsel stiilil end kanda lasta.
December 27, 2022
see võinuks olla viietärniline 30leheküljeline lühijutt
September 28, 2023
Mehis Heinsaare viimasest romaanist "Kadunud hõim" on nüüd pea aasta jooksul palju kirjutatud ning räägitud. Ka auhindu on jagatud. Kriitika vastuvõtt on olnud tunduvalt soojem võrreldes Heinsaare esimese romaaniga "Artur Sandmani lugu", kuid päris selle taseme kiituseni "Kadunud hõim" veel ei küündi, mis on osaks langenud autori novellikogudele. Kuid kokkuvõttes on "Kadunud hõimu" näol kindlasti tegemist ühe viimaste aastate olulisema romaaniga meie kirjandusmaastikul.
Ise lugesin "Kadunud hõimu" läbi juba üle poole aasta tagasi, kuid raamatust saadud külluse tunne on jätkuvalt minuga. Rännak mööda metsikut, müstilist ja natuke õudset Eestimaa loodust väsitas lõpuks oma värvide, lõhnade ja helide rikkusega lihtsalt natuke ära (põhjus, miks ka blogipostitus nõnda kaua aega võttis). Selgelt andis romaan žanrina kirjanikule võimaluse kõigile oma "firmamärkidele" paar vinti juurde keerata. Aga see pole mingi etteheide, vaid siiras tõdemus, et Heinsaar püüdis selle teosega tõesti kogu põhjamaise looduse vägevust ühtede kaante vahele kokku suruda. Ja kui see lugedes valla pääseb, siis võib see tõepoolest su jalust niita.
Romaanis lahti rulluvast loost ma ei räägikski, las igaüks avastab ise selle kadunud hõimu saladuse. Üht mõtet tahan siiski jagada. Nimelt jäi teose lõpp minu jaoks kuidagi lahjaks. Kas ootasin liialt suurt novellilikku puänti või nägin lõpplahendust juba kaugelt tulemas? Ehk olin lihtsalt teekonnast väsinud? Kas oli tõesti ühe korraga liiga palju Heinsaart? Ei oskagi sellele praegu vastata. Kuid üht tean kindlalt - "Kadunud hõimu" loen ma mingi hetk uuesti. Ja seda juhtub väga väheste raamatutega.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Ise lugesin "Kadunud hõimu" läbi juba üle poole aasta tagasi, kuid raamatust saadud külluse tunne on jätkuvalt minuga. Rännak mööda metsikut, müstilist ja natuke õudset Eestimaa loodust väsitas lõpuks oma värvide, lõhnade ja helide rikkusega lihtsalt natuke ära (põhjus, miks ka blogipostitus nõnda kaua aega võttis). Selgelt andis romaan žanrina kirjanikule võimaluse kõigile oma "firmamärkidele" paar vinti juurde keerata. Aga see pole mingi etteheide, vaid siiras tõdemus, et Heinsaar püüdis selle teosega tõesti kogu põhjamaise looduse vägevust ühtede kaante vahele kokku suruda. Ja kui see lugedes valla pääseb, siis võib see tõepoolest su jalust niita.
Romaanis lahti rulluvast loost ma ei räägikski, las igaüks avastab ise selle kadunud hõimu saladuse. Üht mõtet tahan siiski jagada. Nimelt jäi teose lõpp minu jaoks kuidagi lahjaks. Kas ootasin liialt suurt novellilikku puänti või nägin lõpplahendust juba kaugelt tulemas? Ehk olin lihtsalt teekonnast väsinud? Kas oli tõesti ühe korraga liiga palju Heinsaart? Ei oskagi sellele praegu vastata. Kuid üht tean kindlalt - "Kadunud hõimu" loen ma mingi hetk uuesti. Ja seda juhtub väga väheste raamatutega.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 22, 2023
Eks ma teadsin kohe, et seda raamatut mina pean lugeda saama. Aga no huvitavad arvustused olid lugemisgrupis ka, kus üks arvas, et põnev ja teine arvas, et "meh". Võib ju arvata, et tõde on kuskil vahepeal, eriti kui juba devoratrix hominum mängus on.
Esiteks tahaksin täitsa siiralt öelda, et aitäh, Mehis Heinsaar. Aitäh, et sa "rikkusid" mu jaoks ära Soomaa, nii nagu Hargla rikkus oma "Jõgeva elavate surnutega" ära Kassinurme mäed. Enam ei saa ma seal mägedes rahulikult ringi kõndida ja nüüd ka Soomaal mööda pikka tumedat jõge kanuutada, eriti veel Öördi raba ja Toonoja soosaare lähikonnas. Lisaks hakkas see Hargla meenumine loo edenedes üha enam kummitama, sest nagu Süvahavvas on rahvaluuleteadlane Roomas Kingu, kes ühelt uurimisretkelt poolsegasena tagasi tuli, on ka siin tegelaseks Kirjandusmuuseumis töötav mehehakatis, kes soovib end sokutada ekspeditsioonile Soomaale, et üht rahvapärimust uurida...
Heinsaar on tuntud pigem siiski kui novellimeister ja ega ma palju mõtlema pidanudki, mille see teos - seekord küll romaan - mulle meeltesse tõi. No õhkab ju tuglaslikku "Maailma lõpus" hõngu, mis siis, et veidi teise nurga alt. Teisalt on kogu teose õhkkond gootiliku õuduromaani stiilis. Tundub, justkui kulgeks lugu rahulikult, kuid kogu aeg on mingi seletamatu pingestatus ja teadmine, et nüüd ja kohe juhtub midagi. Ja kes soovib keskenduda pigem ühe nooruki "inimeseks saamisele", siis ka arengulooline liin on teoses olemas. Mõnusalt autobiograafiast kantud ja Heinsaarelt viimati loetud "Ööpäevikuga" võrreldes veidi positiivsemat nooti.
Jah, tunnistan, et olin müüdud ja mitmeks õhtuks seda raamatut ei jätkunud. Päris maksimumhinnet siiski ei paneks. On teemasid, mille üle südame valutamine on oluline, kuid antud hetkel olid need sellesse konteksti pigem sobimatud.
Igal juhul aga ootan põnevusega, millega autor järgmisena välja tuleb.
Esiteks tahaksin täitsa siiralt öelda, et aitäh, Mehis Heinsaar. Aitäh, et sa "rikkusid" mu jaoks ära Soomaa, nii nagu Hargla rikkus oma "Jõgeva elavate surnutega" ära Kassinurme mäed. Enam ei saa ma seal mägedes rahulikult ringi kõndida ja nüüd ka Soomaal mööda pikka tumedat jõge kanuutada, eriti veel Öördi raba ja Toonoja soosaare lähikonnas. Lisaks hakkas see Hargla meenumine loo edenedes üha enam kummitama, sest nagu Süvahavvas on rahvaluuleteadlane Roomas Kingu, kes ühelt uurimisretkelt poolsegasena tagasi tuli, on ka siin tegelaseks Kirjandusmuuseumis töötav mehehakatis, kes soovib end sokutada ekspeditsioonile Soomaale, et üht rahvapärimust uurida...
Heinsaar on tuntud pigem siiski kui novellimeister ja ega ma palju mõtlema pidanudki, mille see teos - seekord küll romaan - mulle meeltesse tõi. No õhkab ju tuglaslikku "Maailma lõpus" hõngu, mis siis, et veidi teise nurga alt. Teisalt on kogu teose õhkkond gootiliku õuduromaani stiilis. Tundub, justkui kulgeks lugu rahulikult, kuid kogu aeg on mingi seletamatu pingestatus ja teadmine, et nüüd ja kohe juhtub midagi. Ja kes soovib keskenduda pigem ühe nooruki "inimeseks saamisele", siis ka arengulooline liin on teoses olemas. Mõnusalt autobiograafiast kantud ja Heinsaarelt viimati loetud "Ööpäevikuga" võrreldes veidi positiivsemat nooti.
Jah, tunnistan, et olin müüdud ja mitmeks õhtuks seda raamatut ei jätkunud. Päris maksimumhinnet siiski ei paneks. On teemasid, mille üle südame valutamine on oluline, kuid antud hetkel olid need sellesse konteksti pigem sobimatud.
Igal juhul aga ootan põnevusega, millega autor järgmisena välja tuleb.
December 13, 2023
Kaasahaarav, aga kuhugi nagu välja ei jõua. Male gaze’i ka hoolega uhatud.
August 17, 2024
Mul on üks sõber, üks taimetoitlasest sõber, kes korduvalt on rääkinud, et ta sooviks oma keha kinkida sõpradele, kui surmahetk käes. Et söödagu ta ära ja säästetagu nii mõnigi loom. Ma pole aru saanudki, kas tal on selle ideega tõsi taga või on see lihtsalt provokatsioon. Ega tavalisele (looma)lihatoitlasele vist inimliha tegelikult ei maitseks. Ei tea, ei kujuta ette...
Samas seda raamatut lugedes pole midagi parata, on vaja ette kujutada, kui hästi võiks maitsta inimliha-gurmee. Ja kuidas õnneliku lapsepõlvega usklik inimene maitseb ühtemoodi hõrgult, aga vingupunn on omamoodi vürtsikas... Ja kui huvitavates kombinatsioonides ja garneeringutes saab inimliha süüa, ja kuidas see söömine võib olla omamoodi armastus, üheks saamine...
See romaan pole nii unenäoline kui Heinsaare novellid. Täiesti realistlik lugu. Peategelane elab igavat elu täiesti realistlikus Tartus (seda vürtsitavad vaid lood salajastest ohtlikest hõimuliikmetest kusagil Soomaa sügavuses), siis läheb ta omal initsiatiivil uudishimu rahuldama, sest ta töökoht, kirjandusmuuseum, teda ametlikule ekspeditsioonile ei lase. Tegevus jätkub täiesti realistlikus Tohvri asulas, kuna ma olen pärit Viljandimaalt, siis tegi see mulle omamoodi nalja, kui täpselt ma seda ette kujutada sain.
Ahjaa, see pidi olema õudusromaan? Õudne see otseselt polnud, küll aga maailmataju piire avardav. Ja minu meelest pigem... humoorikas. Kui salajasele hõimule on nimeks pandud „nuhka-nähkad“, siis ei saa seda päris gootilise õudusromaanina võtta!
Mulle tuli lugemise käigus sageli meelde Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“. Metsaelanikud oma reeglitega, oma uskumustega, oma gurmeelauaga. Võibolla on see maailm meie metsades tõepoolest olemas olnud, igatahes on mõlemad raamatud tabanud midagi ürgselt eestlaslikku, ugrilikku.
Kui mõelda, mis sõnaga veel „Kadunud hõimu“ kirjeldada, siis tuleb pähe „meelas“. Siin on ülimeelad toidukirjeldused ja on peategelaste vaheline erootika, aga on ka selline ootamatu tasand nagu kiskja ja saagi vaheline erootika. Ja veel tuleb pähe sõna „muinasjutulik“: natuke vene muinasjutu moodi on see lugu, peategelane on täiesti keskpärane jobu, kellel lihtsalt veab, ta saab naiseks kuningatütre ja satub lossi, kus on uks, mida ei tohi avada, ja talle näidatakse võtit, mida ei tohi kasutada...
Samas seda raamatut lugedes pole midagi parata, on vaja ette kujutada, kui hästi võiks maitsta inimliha-gurmee. Ja kuidas õnneliku lapsepõlvega usklik inimene maitseb ühtemoodi hõrgult, aga vingupunn on omamoodi vürtsikas... Ja kui huvitavates kombinatsioonides ja garneeringutes saab inimliha süüa, ja kuidas see söömine võib olla omamoodi armastus, üheks saamine...
See romaan pole nii unenäoline kui Heinsaare novellid. Täiesti realistlik lugu. Peategelane elab igavat elu täiesti realistlikus Tartus (seda vürtsitavad vaid lood salajastest ohtlikest hõimuliikmetest kusagil Soomaa sügavuses), siis läheb ta omal initsiatiivil uudishimu rahuldama, sest ta töökoht, kirjandusmuuseum, teda ametlikule ekspeditsioonile ei lase. Tegevus jätkub täiesti realistlikus Tohvri asulas, kuna ma olen pärit Viljandimaalt, siis tegi see mulle omamoodi nalja, kui täpselt ma seda ette kujutada sain.
Ahjaa, see pidi olema õudusromaan? Õudne see otseselt polnud, küll aga maailmataju piire avardav. Ja minu meelest pigem... humoorikas. Kui salajasele hõimule on nimeks pandud „nuhka-nähkad“, siis ei saa seda päris gootilise õudusromaanina võtta!
Mulle tuli lugemise käigus sageli meelde Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“. Metsaelanikud oma reeglitega, oma uskumustega, oma gurmeelauaga. Võibolla on see maailm meie metsades tõepoolest olemas olnud, igatahes on mõlemad raamatud tabanud midagi ürgselt eestlaslikku, ugrilikku.
Kui mõelda, mis sõnaga veel „Kadunud hõimu“ kirjeldada, siis tuleb pähe „meelas“. Siin on ülimeelad toidukirjeldused ja on peategelaste vaheline erootika, aga on ka selline ootamatu tasand nagu kiskja ja saagi vaheline erootika. Ja veel tuleb pähe sõna „muinasjutulik“: natuke vene muinasjutu moodi on see lugu, peategelane on täiesti keskpärane jobu, kellel lihtsalt veab, ta saab naiseks kuningatütre ja satub lossi, kus on uks, mida ei tohi avada, ja talle näidatakse võtit, mida ei tohi kasutada...
July 6, 2024
Suurepärase hoogsa, müstilise ja põneva seiklusjutuna algav raamat, mis võiks vabalt saada minult maksimumpunktid, kui umbes veerandi loo pealt kogu seiklus korrapealt otsa ei lõpeks. See, mis sealt edasi juhtub, on korduvaid motiive sisaldav võrdlemisi igav üksikute sähvatustega paigaltammumine. Ma pettusin, et hõimuga kohtumist ei tulnudki ja kogu see “reisisaaga”, mida läbi kahe tegelase raamatus millegipärast kaks korda üle jutustatakse, mõjub… puiselt. Oleksin väga igatsenud argipäeva asemel veel seiklust, lõkse, vastase nõrkuste ärakasutamist ja nappe pääsemisi.
May 20, 2024
Kui inimene on kirjutanud romaani, siis tundub natuke lahja öelda, et "ladus lugemine". Aga just seda "Kadunud hõim" oli. Kui aega on, saab pikema pärastlõuna ja õhtuga läbi ja täitsa tore on. Kas ta vastas kaanetekstis tekitatud ootustele, et õudus- või arenguromaan - ei.
Õuduse tarvis on vaja midagi mõistetamatut, midagi, mis on ohtlik ja millest aru ei saa. See ei pea ilmtingimata olema üleloomulik - täiesti argist õudust näeb uudistest iga päev. Piisab millestki, mida ei näe, ei taju, mille toimemehhanismi ei mõista, aga mis on kuskil lähedal ja ähvardab, ja tekst peab selle kõige hirmutavad aspektid selgelt välja joonistama. Heinsaarel on kõik nii selge, ei midagi seletamatult pelutavat. On... ütleme ebakonventsionaalset, võib-olla isegi muinasjutulist, aga õudu ei tekita ei tegelased ega keskkond.
Arenguromaaniks on kah ainest vähe. Vähemalt mulle tundus, et peategelane ei arene kuskile poole, ta lihtsalt leiab maailmast looduskauni nurgakese, kus tal on kõigele veidrusele vaatamata mugav olla. Koha, kus otsustatakse tema eest, ta ei pea eriti vastutama, vaid enam-vähem sulase rollis püsima ja ongi hästi. Vahepeal võib juhtuda ebamugavaid sündmusi, aga need ei mõjuta teda tegelikult kuidagimoodi.
Maagilise realismiga on kah nii ja naa. Maagia on pigem argine - keset metsa on müstiliselt korras püsiv suur aed lilleniitude, köögiviljade ja muu maamajandusega, pidevalt ilmuvad välja mitmekäigulised lihtsad ja tervislikud eined, lahke peretütar on ilus ja leiab igati keskpärase peategelase seksuaalselt vastupandamatu olevat, samal ajal saab tutvuda hüatsintidega ja korjata murakaid, igal pool ootavad loomanahad, millel puhata. Selline keskkondlik ja olmeline idüll, mis püsib ilma vaeva nägemata.
Lühidalt, õudne ei olnud, arengut ei olnud, küll aga oli kauneid looduskirjeldusi ja muid elumõnusid. Mõjus pigem leebelt-naljakalt. Igal juhul üsna meeldivalt veedetud aeg.
Õuduse tarvis on vaja midagi mõistetamatut, midagi, mis on ohtlik ja millest aru ei saa. See ei pea ilmtingimata olema üleloomulik - täiesti argist õudust näeb uudistest iga päev. Piisab millestki, mida ei näe, ei taju, mille toimemehhanismi ei mõista, aga mis on kuskil lähedal ja ähvardab, ja tekst peab selle kõige hirmutavad aspektid selgelt välja joonistama. Heinsaarel on kõik nii selge, ei midagi seletamatult pelutavat. On... ütleme ebakonventsionaalset, võib-olla isegi muinasjutulist, aga õudu ei tekita ei tegelased ega keskkond.
Arenguromaaniks on kah ainest vähe. Vähemalt mulle tundus, et peategelane ei arene kuskile poole, ta lihtsalt leiab maailmast looduskauni nurgakese, kus tal on kõigele veidrusele vaatamata mugav olla. Koha, kus otsustatakse tema eest, ta ei pea eriti vastutama, vaid enam-vähem sulase rollis püsima ja ongi hästi. Vahepeal võib juhtuda ebamugavaid sündmusi, aga need ei mõjuta teda tegelikult kuidagimoodi.
Maagilise realismiga on kah nii ja naa. Maagia on pigem argine - keset metsa on müstiliselt korras püsiv suur aed lilleniitude, köögiviljade ja muu maamajandusega, pidevalt ilmuvad välja mitmekäigulised lihtsad ja tervislikud eined, lahke peretütar on ilus ja leiab igati keskpärase peategelase seksuaalselt vastupandamatu olevat, samal ajal saab tutvuda hüatsintidega ja korjata murakaid, igal pool ootavad loomanahad, millel puhata. Selline keskkondlik ja olmeline idüll, mis püsib ilma vaeva nägemata.
Lühidalt, õudne ei olnud, arengut ei olnud, küll aga oli kauneid looduskirjeldusi ja muid elumõnusid. Mõjus pigem leebelt-naljakalt. Igal juhul üsna meeldivalt veedetud aeg.
July 12, 2023
Üle pika aja üks Eesti kirjaniku raamat! Nali on selles, et ma lugesin seda ainult sellepärast, et kui oli see Prima Vista raamatufestivali partnerlinna päev Paides, siis kirjanik pidi ka tulema ja no ma tahtsin lihtsalt teada, mida huvitavat ta siis kirjutanud on. Aga no lõpuks ta ei tulnudki.. Raamat oli selleks ajaks juba loetud ja seega ma hinnet sellel mõjutada ei lasknud 😀
Vaatan, et ma lugesin selle ära kahe päevaga ja sellest ma järeldan, et oli hästi kirjutatud kiire ja ladus lugu. Küll aga oli hoopis teistmoodi tunne lugeda raamatut, mis on kirjutatud siinsamas Eestimaal toimunud/olnud pärimuslugude põhjal. Muidu on alati sellised, et juhtus kuskil kaugel-kaugel jne. Aga seekord siinsamas Soomaal.
Kui tahta natuke viriseda, mis see peategelane Agu oli ikka otu küll.. Ma oleks päris mitu korda küsida ta käest, et mis tal viga on.
Raamatu lõpu poole peatuti põgusalt ka keskkonnahoiu ja -probleemide teemal, aga see kuidagi ei sobinud siia ja tundus liiga pealiskaudse ja kiirustatuna. Oleks võinud pigem olemata olla.
Paigutasin selle raamatu ka #whimsyväljakutse mai teemasse, milleks oli loodus. No enam rohkem looduse teemalist raamatut ma poleks ilmselt leidnudki 😄 Ja no sellega seoses kiitus kaanekujunduse eest. Nii äge!
Vaatan, et ma lugesin selle ära kahe päevaga ja sellest ma järeldan, et oli hästi kirjutatud kiire ja ladus lugu. Küll aga oli hoopis teistmoodi tunne lugeda raamatut, mis on kirjutatud siinsamas Eestimaal toimunud/olnud pärimuslugude põhjal. Muidu on alati sellised, et juhtus kuskil kaugel-kaugel jne. Aga seekord siinsamas Soomaal.
Kui tahta natuke viriseda, mis see peategelane Agu oli ikka otu küll.. Ma oleks päris mitu korda küsida ta käest, et mis tal viga on.
Raamatu lõpu poole peatuti põgusalt ka keskkonnahoiu ja -probleemide teemal, aga see kuidagi ei sobinud siia ja tundus liiga pealiskaudse ja kiirustatuna. Oleks võinud pigem olemata olla.
Paigutasin selle raamatu ka #whimsyväljakutse mai teemasse, milleks oli loodus. No enam rohkem looduse teemalist raamatut ma poleks ilmselt leidnudki 😄 Ja no sellega seoses kiitus kaanekujunduse eest. Nii äge!
August 1, 2023
Heinsaare jutustamisstiil on kütkestavalt voolav ja keeleliselt rikas. Tema toidukirjeldused viisid küll keele alla, tühja kõhuga seda raamatut lugeda ei maksa. 😄 Loosse põimitud folkloor oli küllaltki huvitav, oli põnevamaid ja kõhedamaid hetki, aga muidu jäi tegevustik kuidagi liialt ühe koha peale tammuma.
May 9, 2024
Sõnameistrina on autor väga osav ning ka tegelased on suht hästi välja kukkunud. Mind aga häiris see veidi uimane jutustamisstill, kus loo sees põigati pidevat ja pikalt minevikku. Oma olemuselt meenutas mulle ehk kõige rohkem "Intervjuu vampiiriga" raamatut - selline kohati tempokas, aga üldiselt suht uimane ilus kulgemine piisava hulga üleloomuliku õudusega.
September 6, 2023
Novelliinimese kirjutatud romaan. Üldpildi pinge jäi pigem sõnatasandile, selles gootiromaanis oli liiga palju väljaöeldut, mis ei pannud kujutlusvõimet ega kõhutunnet tööle. Pikad gurmeeloetelud panid veidi mõtlema lihasöömise vajalikkuse üle. Tegelikkusest maagilisse ja tagasi üleminek oleks võinud ka kuidagi üllatuslikum olla.
June 1, 2024
mingist hetkest oli see nii etteaimatav ja minu arvates ei liikunud enam edasi.
mul on teatud sarnasus peategelasega, kes on veidi lost tartus ja otsib linnast väljapääsu. üldiselt oli huvitav lugemine, läks ladusalt.
mul on teatud sarnasus peategelasega, kes on veidi lost tartus ja otsib linnast väljapääsu. üldiselt oli huvitav lugemine, läks ladusalt.
January 8, 2023
Mul olid teatavad eelarvamused raamatu selle lugemise eel. Tõtt-öelda on nii, et kui kuulsin, et pühendab oma aja romaani kirjutamisele, olin isegi veidi pettunud. Mõningaid Heinsaare pikemaid tekste lugedes olen tundnud, kuidas tal nagu kaoks huvi ja ta kuhjab uusi elemente, ei jaksa püsida elemendi juures, viia seda täiuseni. Seni on kõige stereotüüpsemad heinsaarelikud novellid poeetilise kujundi ammendamine, aga see võtab ruumi novelli jagu, lühiromaani puhul hakkab miski liipama. Ja kuigi ma pole "Artur Sandmani" lugenud, siis tolle kriitika on peegeldanud mu hirmu - raamat olevat pooljuhuslike piltide jada. Nii et "Kadunud hõim" on esimene Mehise romaan, mida lugenud olen.
Positiivselt üllatunud, et on täiesti terviklik. Et ei saa kuskilt otsast kiruda, et liin läheb hajuma. Kujutan ette, et mõne jaoks on liigagi lineaarne ja selge (kirjanduslikus mõttes isegi üllatavalt kahe jalaga maa peal tema loomingu kontekstis). Kui oled "Ööpäevikut" lugenud, siis on raamatu algus natuke tuttavlik juba, aga pani mõtlema, et ehk aitas see enese kaudu kirjutamine koondada fookust. Pärast muutub üsna gailitilikuks (või nipernaadilikuks) oma looduspiltide vaheldumise poolest. Üks lahendus, millega autor oleks küll üllatanud - kui polnukski mingit maagilist tasandit. Kui see olnuks vaid üks pullimängimine, kärbeste pähe ajamine. Ma ei kujuta ette, kas Heinsaar suhtuks sellisesse lahendusse nagu "kõik oli uni"-puänti ja see on talle juba loomult vastumeelne - aga ta loomingus on lisaks pöörastele sündmustele ka pöörased monoloogid ja midagi ses öeldava ja tegelikkuse vahelises pingeväljas on, mida ta pigem ei püüa kombata ja seegi ütleb midagi tema maailmade, üldse kogu tema stiili kohta.
Ilusad söökide kirjeldused. Endalgi hakkab suu vett jooksma, kui loed rohkes võis praetud inimajust ja kõigist muudest toitudest. Kohati terve lehekülje ulatuses. Veidi meenutab Huysmans'i raamatut "Äraspidi" oma pikkade meeleliste kirjeldustega (mis muuseas oligi see keelatud kollane raamat, mida Oscar Wilde'i "Dorian Gray portrees" loeti vargsi nagu kõige magusamat pattu).
Mulle on meeldinud monoloogid armastusest. Sealjuures samasooliste armastusest. Nimelt räägitakse sugulashingedest, mis ei küsi soo järele - ja kirjeldatakse, kuidas avastatakse endid ja teineteist ses hingede ühtimises. Olen vist nakatatud mingidest moehullustest, aga üllatas autori konservatiivsus ses asjas - mitu korda rõhutatakse peaaegu kramplikult, kuidas naistega on romanss mõeldav, ent meestega on tegemist rangelt platoonilise filosoofilise peegeldumisega.
Muidu poleks ma ehk sel nii pikalt peatunud, aga raamatus isegi öeldakse, kuidas üks mees oli oma iharusest nii hullunud ja nii võimetu leppima sellega, et iharus ei saa seksuaalset väljundit, et viskus aknast alla. Miskipärast tekitas tunde, et on kuidagi kohmakas või ajale jalgu jäänud teemakäsitlus.
(Aga võib-olla eksin siinkohal hoopis mina. Kui ma 10-15 aastat tagasi tutvunuks mõne mehega, kellega kuidagi endalegi ootamatult tahtnuksin hirmsasti meeldida ja meie jutt klapib ja arusaamad maailmast sarnased (või erinevad mingil ühildataval moel) ja siis tuleb välja, et meie mõlema lemmikhelilooja on sama inimene ja meil mõlemal on kunagi olnud Stefan Zweigi periood - siis toona nimetanuks ma seda ehk ka mingiks filosoofiliseks häälestuseks. Praegu nimetaks ma seda võib-olla armumiseks või millekski sellesarnaseks.
Ja võib-olla sellist suhet nõnda ümber mõtestades kaotan oma mõttemaailmast ühe armastuse liigi. Sundus kõike seksualiseerida, kõike taandada seksuaalsele on siiski labane. Minu jaoks meeletult tüütud on näiteks käsitlused Frodost ja Samist kui salamisi romantilisest paarist. Nii et mingis mõttes on teretulnud see, kuidas Heinsaar rõhutab samasoolise armastuse platoonilisust, pakub ta seeläbi ju alternatiivi sellele "kõik taandub seksile"-mõtteviisile, mille ohver olen ehk isegi.
Sellegipoolest, üks homo viskus aknast alla, sest ei saanud keppi - ma siiski ei tagane sellest, et on kuidagi kohmakalt välja mängitud idee...)
Ent kui välja arvata see üks kohmakus, oli raamat tervikuna tore värske annus loodusküllast Heinsaart. Žanritekst (palju rohkem žanris kui ta varasemad asjad), nii et ehk on lihtsam jagada oma ulmikuist tuttavaile.
Positiivselt üllatunud, et on täiesti terviklik. Et ei saa kuskilt otsast kiruda, et liin läheb hajuma. Kujutan ette, et mõne jaoks on liigagi lineaarne ja selge (kirjanduslikus mõttes isegi üllatavalt kahe jalaga maa peal tema loomingu kontekstis). Kui oled "Ööpäevikut" lugenud, siis on raamatu algus natuke tuttavlik juba, aga pani mõtlema, et ehk aitas see enese kaudu kirjutamine koondada fookust. Pärast muutub üsna gailitilikuks (või nipernaadilikuks) oma looduspiltide vaheldumise poolest. Üks lahendus, millega autor oleks küll üllatanud - kui polnukski mingit maagilist tasandit. Kui see olnuks vaid üks pullimängimine, kärbeste pähe ajamine. Ma ei kujuta ette, kas Heinsaar suhtuks sellisesse lahendusse nagu "kõik oli uni"-puänti ja see on talle juba loomult vastumeelne - aga ta loomingus on lisaks pöörastele sündmustele ka pöörased monoloogid ja midagi ses öeldava ja tegelikkuse vahelises pingeväljas on, mida ta pigem ei püüa kombata ja seegi ütleb midagi tema maailmade, üldse kogu tema stiili kohta.
Ilusad söökide kirjeldused. Endalgi hakkab suu vett jooksma, kui loed rohkes võis praetud inimajust ja kõigist muudest toitudest. Kohati terve lehekülje ulatuses. Veidi meenutab Huysmans'i raamatut "Äraspidi" oma pikkade meeleliste kirjeldustega (mis muuseas oligi see keelatud kollane raamat, mida Oscar Wilde'i "Dorian Gray portrees" loeti vargsi nagu kõige magusamat pattu).
Mulle on meeldinud monoloogid armastusest. Sealjuures samasooliste armastusest. Nimelt räägitakse sugulashingedest, mis ei küsi soo järele - ja kirjeldatakse, kuidas avastatakse endid ja teineteist ses hingede ühtimises. Olen vist nakatatud mingidest moehullustest, aga üllatas autori konservatiivsus ses asjas - mitu korda rõhutatakse peaaegu kramplikult, kuidas naistega on romanss mõeldav, ent meestega on tegemist rangelt platoonilise filosoofilise peegeldumisega.
Muidu poleks ma ehk sel nii pikalt peatunud, aga raamatus isegi öeldakse, kuidas üks mees oli oma iharusest nii hullunud ja nii võimetu leppima sellega, et iharus ei saa seksuaalset väljundit, et viskus aknast alla. Miskipärast tekitas tunde, et on kuidagi kohmakas või ajale jalgu jäänud teemakäsitlus.
(Aga võib-olla eksin siinkohal hoopis mina. Kui ma 10-15 aastat tagasi tutvunuks mõne mehega, kellega kuidagi endalegi ootamatult tahtnuksin hirmsasti meeldida ja meie jutt klapib ja arusaamad maailmast sarnased (või erinevad mingil ühildataval moel) ja siis tuleb välja, et meie mõlema lemmikhelilooja on sama inimene ja meil mõlemal on kunagi olnud Stefan Zweigi periood - siis toona nimetanuks ma seda ehk ka mingiks filosoofiliseks häälestuseks. Praegu nimetaks ma seda võib-olla armumiseks või millekski sellesarnaseks.
Ja võib-olla sellist suhet nõnda ümber mõtestades kaotan oma mõttemaailmast ühe armastuse liigi. Sundus kõike seksualiseerida, kõike taandada seksuaalsele on siiski labane. Minu jaoks meeletult tüütud on näiteks käsitlused Frodost ja Samist kui salamisi romantilisest paarist. Nii et mingis mõttes on teretulnud see, kuidas Heinsaar rõhutab samasoolise armastuse platoonilisust, pakub ta seeläbi ju alternatiivi sellele "kõik taandub seksile"-mõtteviisile, mille ohver olen ehk isegi.
Sellegipoolest, üks homo viskus aknast alla, sest ei saanud keppi - ma siiski ei tagane sellest, et on kuidagi kohmakalt välja mängitud idee...)
Ent kui välja arvata see üks kohmakus, oli raamat tervikuna tore värske annus loodusküllast Heinsaart. Žanritekst (palju rohkem žanris kui ta varasemad asjad), nii et ehk on lihtsam jagada oma ulmikuist tuttavaile.
June 30, 2023
Alati kui saabub lõpuks see suvi-suvi, kus suuremad kohustused on kuklalt langenud, siis tuleb Heinsaare lugemise tuju… Sest mõte ja vaim tahab nipernaaditama minna nagu tekib ka vastupandamatu vajadus valge kittel Fjallravenite vastu vahetada, Nuusmõmmiku mode’ile üle minna ja matkateedel uidata.
Iga kord ääreni lummatud, kuidas Heinsaare maailmades on põimitud meie armsad ja kohati hirmsad väikekülad või linnaosad mingi erilise müstika ja võimalikkusega! Nii maalähedane ja käega katsutav ja samas nii ulme!
Eriti äge oli viimane kolmandik romaanist lõpetada rabatornis ööbides ja angervaksa teed juues :) Mitte kaugel Soomaast, kus romaani põhitegevus toimus… Oleks nagu raamatust välja astunud!
Iga kord ääreni lummatud, kuidas Heinsaare maailmades on põimitud meie armsad ja kohati hirmsad väikekülad või linnaosad mingi erilise müstika ja võimalikkusega! Nii maalähedane ja käega katsutav ja samas nii ulme!
Eriti äge oli viimane kolmandik romaanist lõpetada rabatornis ööbides ja angervaksa teed juues :) Mitte kaugel Soomaast, kus romaani põhitegevus toimus… Oleks nagu raamatust välja astunud!
October 29, 2023
Eeskätt soovitaksin tuttavatele, kes on 1990ndate esimeses pooles Tartus tudengipõlve pidanud. Teid ei saa see raamat lihtsalt külmaks jätta! Siis soovitaksin kulinaariahuvilistele, sest siin on nii imelisi toiduideid, mida väikese notsukese või kanakese või miks mitte ka tofukese või seitanikesega saaks käiku lasta. Kõik, kes on otsustamatud või muidu nõrga iseloomuga, peaksid ka seda raamatut lugema - annab hea tunde, et näe, peategelane oli ikka puha uina-muina. Aga muidu hästi mõnus suvelugemine, tõmbab loodusesse, ehkki Soomaa servast sõitsin pärast teose läbi lugemist läbi ikka teatava kõhedustundega. Mine tea neid seal...
July 28, 2024
Väga omapärane lugemine. Kirjaniku eesmärk ühildada reaalsus ja fantaasia - minu arvates see toimis väga hästi. Lugedes oli nii mitmeski kohas tunne, et tegemist on autobiograafilise teosega. Eriti sündmused Tartus ja raamatu lõpus kirjeldused laste ning pereelu kohta. Midagi siiski jäi puudu. Raamatu lõpp tuli mõneti kiirustades. Paar küsimust tekkisid. Nt Jõemehe sissetulek. Mesinikutöö ja korteri rent - see polnud sellise elustiili juures piisav. Oleks piisanud põgusast ülevaatest. Ja nende üksildaste inimeste kadumine, kelle kohta nii detailsed kulinaarsed kirjeldused käisid ja mis mind vägagi naerma ajasid. Kas tõesti keegi selles osas huvi ei tundnud? Mulle väga sobis kirjaniku kirjutamisstiil. Rahulikult kulgev ja kirjeldav, siiski huvi ja põnevust tekitav.
June 26, 2023
Omamoodi huvitav stiilide segu sugemetega etnofantasyst, autobiograafiast, terapeutilisest kirjutamisest ja veel siitsealt. Näpuotsaga (elu)filosoofiat, hoiatavat või siis hoopis tagantjäreletarkust ja ajalugugi. Lugu ise läks mingis hetkes oma radadele-rabadele uitama ja võttis kirjaniku käest kontrolli üle. Ehk oleks parem olnud kui jäänuks autorile suunavam ja jõulisem roll.
Soovitamiseks raske raamat, pigem peab ta ise lugejani jõudma õigel moel ja hetkel.
Soovitamiseks raske raamat, pigem peab ta ise lugejani jõudma õigel moel ja hetkel.
February 13, 2024
Premium Estonian fantasy/thriller & instant classic. After a realistic beginning on the same lines as the autobiographical "Ööpäevik" ("stuck in the bars of Tartu"), the story soon took an indefinite turn away from the ordinary.
April 4, 2023
Tartu. Kirjandusmuuseumis.
Nuhka-nähkad.
Soomaa. Raudna, Kõpu, Halliste ja Tohvri jõgi. Toonoja küla.
“Rahva mälu on täis tumedust, neile on alati meeldinud sünged ja hirmsad lood, nende lugude jutustamine aitas pikkadel ja pimedatel talveōhtutel puhata ja aega viita.”
Vesitatar ja penikeel. Hein ja angervaks.
Nuhka-nähkad.
Soomaa. Raudna, Kõpu, Halliste ja Tohvri jõgi. Toonoja küla.
“Rahva mälu on täis tumedust, neile on alati meeldinud sünged ja hirmsad lood, nende lugude jutustamine aitas pikkadel ja pimedatel talveōhtutel puhata ja aega viita.”
Vesitatar ja penikeel. Hein ja angervaks.
May 5, 2023
Mehis Heinsaar sai selle raamatu eest 46. Anton Hansen Tammsaare nimelise Järva valla kirjanduspreemia. Aga no ega valik ka väga suur olnud ka (7 autorit). Mulle tundus vägisi, et raamat on autobiograafiliste sugemetega. Youtube`is on mitu videot ka kohtumisest Heinsaarega, kus ta raamatu sünniloost räägib, aga neid ei hakanud ma meelega enne lugemist kuulama-vaatama. Raamatu tegevus toimub Tartus ja ühes Soomaa talus. Hiljutisest ERR-s linastunud dokumentaalfilmist võis näha, et Soomaal asub ka Heinsaarel väike majake (meeletult segamini). Tegemist on muinasjutuga täiskasvanutele, reaalsus põimub fantaasiaga. Lugedes kippusin mõtlema, et seda olnuks paras aeg lugeda kuskil gümnaasiumi ajal Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" asemel. See on nagu "Nukitsamees" vanemale koolieale, rääkides "normaalsest inimesest", kes sohu nuhka-nähkade juurde satub, seal peretütresse armub ja inimsööjate juurde elama jääb. Veidi naiivne ja suurema filosoofilise tagamõtteta. Aga ilmselt on asi minus, kes ma ei oska Eesti kirjandusse aupaklikult suhtuda. Ikka tundub see mulle liiga kodukootud, villane ja kare.
January 16, 2025
Täitsa tore lugemine, kuigi midagi ikkagi jäi nagu puudu. Oli see lõpuosa, horror-element või miski muu, ei tea, aga tore ikkagi. Ilmselt neile, kelle jaoks Tartu võõras, võib osaliselt algus nagu kaugeks jääda, sest palju spetsiifilisi kohanimesid, mis tartlasele kohe kujutluspildi tekitavad, teistele aga ei ütle midagi. Neile, kelle jaoks loodus võõras, võivad mingi hetk need looduskirjeldused väsitama hakata. Aga jah, üldiselt kokkuvõttes täitsa korralik meelelahutuslik lugemine.
January 5, 2023
Imelised Soomaa kirjeldused ja mida rohkem loed, seda rohkem tahadki uskuda, et kuskil seal on peidus üks täiesti iseseisvalt toimiv majapidamine. Ajalugu ja legendid olid hästi taustaks seatud.
Sissepõimitud Kesk-Euroopa modernsed fantaasiad, läksid minu jaoks liiga detailseks. Lõppakord oli etteaimatav, aga eks sealt saab alati järge juurde kirjutada.
Sissepõimitud Kesk-Euroopa modernsed fantaasiad, läksid minu jaoks liiga detailseks. Lõppakord oli etteaimatav, aga eks sealt saab alati järge juurde kirjutada.
November 15, 2025
Novellides see nii selgelt välja ei paista, kuid selle romaani puhul oli väga ilmne - Heinsaare tekst on suurepärane nii kaua kuniks ta tegelased on parasjagu üksi ja dialoogide ja teiste inimeste vahetute kirjelduste asemel on mõtisklused ja kirjeldused loodusest või elust laiemalt. "Kadunud hõimu" esimene pool, mille käigus peategelane otsis oma teed, ja mis oli kirjutatud retrospektiivis - see oli vaimustavalt hea. Olid need siis kirjeldused linnaelust, sõpradest, naistest või loodusest ja keskkonnast. Ent kui peategelane viimaks sinna nuhkademaale välja jõudis ja tegevus muutus vahetuks ja oluliselt proaktiivsemaks, siis kadus tekstist mu meelest see võimas aur ära. Ja alles jäi ülemäära leebelt toimetatud noortekas.
Kuigi tegevus muutus peategelase seisukohast proaktiivsemaks, siis jäi ta ikkagi eelkõige vaatlejaks, ja suuremalt jaolt kirjeldas ta asju kõrvaltseisja perspektiivist. Ja seepärast ka see ülemäära leebe toimetamise etteheide. Vahepeal oli nt paarikümnel leheküljel kirjeldatud naispeategelase kõrgeid põsesarnu, tumedaid kulmukaari ja intensiivset pilku vähemalt poolsada korda. Seda oli liiga palju ja liiga sageli. Hiljem oli selliseid palanguid veel, kus autor jäi terve peatüki raames kuidagi kinni mingitesse kirjeldustroopidesse, mida ei esinenud ei eelnevates ega hilisemates peatükkides. Kui raamatu peategelane polnuks vaatleja, ja tekst ise peaasjalikult kõrvalpilguline ja retrospektiivne, siis võinuks säärane korduvus hakata tööle. Sisemise põlemise palangu indikaatorina vms. Kuid antud teksti see ei sobinud. Ei tekitanud mingit tunnetuslikku kaasaminekut, a la kõik need minimalistlikud Skandinaavia lühiromaanid, kus terve teksti ulatuses käivad läbi samad märksõnad, mis tekitavad teatava rütmi ja seestumistunde. "Kadunud hõim" ei ole üldse selline tekst.
Raamatu teine pool pidanuks olema palju rangemalt ära toimetatud, et see oleks võrdseks paariliseks esimesele poolele. Ning vaat et isegi paratamatult läheb igasuguse madistamise ja muu aktiivse inimtegevuse kirjeldamise käigus kaotsi (kesk)pikaldase sõnaseadmise võimalus. Tekst peab siis olema palju operatiivsem ja see võtab paratamatult lõivu poeetilisuselt. Nii et niipea kui peategelane jõuab Mustakulmule ja saab selgeks, et ta jääb sinna, ning mängu tuleb Jõemees - siis vajus see raamat mu jaoks lössi. Pingeväljad haihtusid. Asendusid liigsõnaohtrate sirgjoonelisustega. Kuid see on ilmselgelt minu probleem, sest mulle lihtsalt sedasorti seikluslikkuse kirjutamislaad praegu üldse ei istu. (Samuti see uhkete riiete ja pidusöökide vaib - lihtsalt pole minu jaoks.) Kui ma oleks 15, siis küllap oleks ma kergendatult ohanud, kui see tüütu jutuveeretamine raamatu alguses läbi saanuks, ja lõpuks oleks asjaks läinud. Aga ma lihtsalt enam pole 15. Kokkuvõttes olin ma siiski meeldivalt üllatunud, kui hästi oli Heinsaarel see romaan välja kukkunud. Täitsa Baturinlik oli see kusagil kummpaadiga enese leidmise käänulisi radu pidi sõudmine...
Kuigi tegevus muutus peategelase seisukohast proaktiivsemaks, siis jäi ta ikkagi eelkõige vaatlejaks, ja suuremalt jaolt kirjeldas ta asju kõrvaltseisja perspektiivist. Ja seepärast ka see ülemäära leebe toimetamise etteheide. Vahepeal oli nt paarikümnel leheküljel kirjeldatud naispeategelase kõrgeid põsesarnu, tumedaid kulmukaari ja intensiivset pilku vähemalt poolsada korda. Seda oli liiga palju ja liiga sageli. Hiljem oli selliseid palanguid veel, kus autor jäi terve peatüki raames kuidagi kinni mingitesse kirjeldustroopidesse, mida ei esinenud ei eelnevates ega hilisemates peatükkides. Kui raamatu peategelane polnuks vaatleja, ja tekst ise peaasjalikult kõrvalpilguline ja retrospektiivne, siis võinuks säärane korduvus hakata tööle. Sisemise põlemise palangu indikaatorina vms. Kuid antud teksti see ei sobinud. Ei tekitanud mingit tunnetuslikku kaasaminekut, a la kõik need minimalistlikud Skandinaavia lühiromaanid, kus terve teksti ulatuses käivad läbi samad märksõnad, mis tekitavad teatava rütmi ja seestumistunde. "Kadunud hõim" ei ole üldse selline tekst.
Raamatu teine pool pidanuks olema palju rangemalt ära toimetatud, et see oleks võrdseks paariliseks esimesele poolele. Ning vaat et isegi paratamatult läheb igasuguse madistamise ja muu aktiivse inimtegevuse kirjeldamise käigus kaotsi (kesk)pikaldase sõnaseadmise võimalus. Tekst peab siis olema palju operatiivsem ja see võtab paratamatult lõivu poeetilisuselt. Nii et niipea kui peategelane jõuab Mustakulmule ja saab selgeks, et ta jääb sinna, ning mängu tuleb Jõemees - siis vajus see raamat mu jaoks lössi. Pingeväljad haihtusid. Asendusid liigsõnaohtrate sirgjoonelisustega. Kuid see on ilmselgelt minu probleem, sest mulle lihtsalt sedasorti seikluslikkuse kirjutamislaad praegu üldse ei istu. (Samuti see uhkete riiete ja pidusöökide vaib - lihtsalt pole minu jaoks.) Kui ma oleks 15, siis küllap oleks ma kergendatult ohanud, kui see tüütu jutuveeretamine raamatu alguses läbi saanuks, ja lõpuks oleks asjaks läinud. Aga ma lihtsalt enam pole 15. Kokkuvõttes olin ma siiski meeldivalt üllatunud, kui hästi oli Heinsaarel see romaan välja kukkunud. Täitsa Baturinlik oli see kusagil kummpaadiga enese leidmise käänulisi radu pidi sõudmine...
February 12, 2023
Sellel raamatul on häid omadusi ja halbu ja mõlemaid on üsna palju. Nõutuks võtab, tegelikult.
Heinsaar räägib seda kõike nagu muinasjuttu, kus tegevus kandub edasi mingi oma loogika järgi ja tegelaste psühholoogiline usutavus ei olegi õigupoolest tähtis. Need allusioonid muinasjuttudele oleks võinud äkki siiski tugevamad olla...
Heinsaar räägib seda kõike nagu muinasjuttu, kus tegevus kandub edasi mingi oma loogika järgi ja tegelaste psühholoogiline usutavus ei olegi õigupoolest tähtis. Need allusioonid muinasjuttudele oleks võinud äkki siiski tugevamad olla...
July 30, 2023
Ma ei ole midagi sellist varem lugenud - heas ja šokeerivas võtmes. Teost ei ole võimalik käest panna, enne kui see on läbi loetud.
Raamat algab salapäraselt ja mõnda aega pole veel täpselt selge, mis suuna lugu võtab: realistlikku või Heinsaarele omase maagilise realismi. Raamatu viimane ots on pöörane. Täiesti pöörane. Tegu on omamoodi ka toidufetiši raamatuga, nii et lõpuks ma ei teagi, kas söögiisu kasvas või kadus sootuks. Kirjeldused on igatahes oivalised.
Raamatu rahulikumaks ja helgemaks pooleks võib pidada meeleolukaid looduskirjeldusi.
Kui võtsin raamatu kätte, ei osanud ma oodata, mis sealt tuleb. See, mis tuli, ületas aga kõik minu fantaasia piirid.
Mehis Heinsaar on hakkama saanud millegi väga originaalsega. Võib ju tõmmata paralleele vendade Grimmidega, varasema Heinsaare endaga ja jumal teab veel millega, aga tulemus on siin ikkagi uus, värske, ootamatu, köitev, üllatav, rabav ja halvav.
Lõpetasin raamatu viimase 100 lk lugemise Tartu südalinnas ja pärast oli kuidagi imelik läbi Rüütli tänava Kaubamaja poole kõndida. Ma olin kuidagi uimastatud ja mul oli tunne, et mulle on näkku kirjutatud, et ma olen läbi elanud just katarsise, et ma olen kuidagi paljastatud.
PS! Ema luges ühe õhtuga läbi ja ütles ka, et ei ole mitte midagi sellist mitte kunagi varem lugenud.
PS2! Arvustuse värskendus. Sirvinud veidi teiste arvustusi, kus kriitika alla langes karakterite või mõne muu asja mõningane ebausutavus, siis minul tekib küsimus, et mis ajast peavad muinasjutud olema usutavad? Mul on parajasti käsil ka vendade Grimmide täieliku kogumiku lugemine ja me lihtsalt peame vaatama iga žanri sellele omases kontekstis ning mitte ostima omadusi, mida seal ei peagi olema. Sama veider oleks kritiseerida kunstis impressionismi argumendiga, et seal puudub klassitsismile omane selge ja ärasilutud pintslitehnika.
Raamat algab salapäraselt ja mõnda aega pole veel täpselt selge, mis suuna lugu võtab: realistlikku või Heinsaarele omase maagilise realismi. Raamatu viimane ots on pöörane. Täiesti pöörane. Tegu on omamoodi ka toidufetiši raamatuga, nii et lõpuks ma ei teagi, kas söögiisu kasvas või kadus sootuks. Kirjeldused on igatahes oivalised.
Raamatu rahulikumaks ja helgemaks pooleks võib pidada meeleolukaid looduskirjeldusi.
Kui võtsin raamatu kätte, ei osanud ma oodata, mis sealt tuleb. See, mis tuli, ületas aga kõik minu fantaasia piirid.
Mehis Heinsaar on hakkama saanud millegi väga originaalsega. Võib ju tõmmata paralleele vendade Grimmidega, varasema Heinsaare endaga ja jumal teab veel millega, aga tulemus on siin ikkagi uus, värske, ootamatu, köitev, üllatav, rabav ja halvav.
Lõpetasin raamatu viimase 100 lk lugemise Tartu südalinnas ja pärast oli kuidagi imelik läbi Rüütli tänava Kaubamaja poole kõndida. Ma olin kuidagi uimastatud ja mul oli tunne, et mulle on näkku kirjutatud, et ma olen läbi elanud just katarsise, et ma olen kuidagi paljastatud.
PS! Ema luges ühe õhtuga läbi ja ütles ka, et ei ole mitte midagi sellist mitte kunagi varem lugenud.
PS2! Arvustuse värskendus. Sirvinud veidi teiste arvustusi, kus kriitika alla langes karakterite või mõne muu asja mõningane ebausutavus, siis minul tekib küsimus, et mis ajast peavad muinasjutud olema usutavad? Mul on parajasti käsil ka vendade Grimmide täieliku kogumiku lugemine ja me lihtsalt peame vaatama iga žanri sellele omases kontekstis ning mitte ostima omadusi, mida seal ei peagi olema. Sama veider oleks kritiseerida kunstis impressionismi argumendiga, et seal puudub klassitsismile omane selge ja ärasilutud pintslitehnika.
November 23, 2023
Üksvahe rääkisime sellest, et mis täpselt on maagiline realism ja kes eesti kirjanikest võiks seda viljeleda. Ühe nimena käis läbi Mehis Heinsaar. Nüüd olles lõpuks ometi tema loominguga tutvunud, võiks nagu kaasa noogutada, et jaa, täitsa võimalik küll.
Vahepeal tekitas lugu kahetisi tundeid. No näiteks need toidukirjeldused. Jah, need olid väga isuäratavad ja ülimaitsvalt kirja pandud! Aga siis taipad, et kelle söömist ta tegelikult kirjeldab ja tekib natuke selline tunnet, et kas ma peaksin neid kirjeldusi nautima... Kõik muud olustiku ja loodusekirjeldused olid natukene lihtsamini nauditavad ja muidugi tekkis soov nüüd ise ka Soomaad avastama minna. Muidugi ei tahaks seal vanaperemehega kokku puutuda, aga no kui nad teeksid turvalise avatud talude päeva, siis ikka läheks!
Ma vaatasin, et teised on siin arvamustes välja toonud ka mõnetist üksluisust, tegevustiku kordumist ning ühe koha peal tammumist. Jah, seda siin oli. Aga minu meelest oli see omal kohal. Kui minategelane ei suutnud algul kuidagi oma kohta leida, oma inimesi leida, siis on lausa loogiline, et kui see ühel hetkel õnnestub, siis tiirlebki väga palju just selle ümber. Nii et mind see siin häirima ei jäänud. Pigem oleks võinud lõpust keskkonnahoidu natuke kokku tõmmata, aga kui autor nägi vajadust, siis autoril on vabadus.
Vahepeal tekitas lugu kahetisi tundeid. No näiteks need toidukirjeldused. Jah, need olid väga isuäratavad ja ülimaitsvalt kirja pandud! Aga siis taipad, et kelle söömist ta tegelikult kirjeldab ja tekib natuke selline tunnet, et kas ma peaksin neid kirjeldusi nautima... Kõik muud olustiku ja loodusekirjeldused olid natukene lihtsamini nauditavad ja muidugi tekkis soov nüüd ise ka Soomaad avastama minna. Muidugi ei tahaks seal vanaperemehega kokku puutuda, aga no kui nad teeksid turvalise avatud talude päeva, siis ikka läheks!
Ma vaatasin, et teised on siin arvamustes välja toonud ka mõnetist üksluisust, tegevustiku kordumist ning ühe koha peal tammumist. Jah, seda siin oli. Aga minu meelest oli see omal kohal. Kui minategelane ei suutnud algul kuidagi oma kohta leida, oma inimesi leida, siis on lausa loogiline, et kui see ühel hetkel õnnestub, siis tiirlebki väga palju just selle ümber. Nii et mind see siin häirima ei jäänud. Pigem oleks võinud lõpust keskkonnahoidu natuke kokku tõmmata, aga kui autor nägi vajadust, siis autoril on vabadus.
June 15, 2024
3.75/5
Selle raamatu esimene pool oli ülimalt põnev ning ei suutnud pinevusest seda esialgu käest panna.
Samas ei oodanud, et Agu jääbki sinna elama ja et tegevustik nii isoleerituks ja mõnevõrra "tavaliseks" muutub. Ehk ootasin veidi rohkem kestvat pinevust ja ebamaisust. Kuni Eevaldi juhtumini pidin end mõnevõrra sundima lugema. Pärast seda läks samas kõik jälle ladusalt ja mu tähelepanu oli kuni lõpuni haaratud.
Arvan, et need ajahetked, millest üle hüpati oli väga õige tegu antud loo puhul. Ei jäädud liigselt pidama detailidesse kui küsimused ulatusid juba tulevikku. Lõpus tulnud "üllatus" oli päris selgesti aimatav aga raamatut lõpetades võin täienisti öelda, et olin loo lõpuga rahul, mida ei juhtu just tihti viimasel ajal.
Lisaks oli Agu selline tegelane, kes mulle just eriti ei sümpatiseerinud, välja arvata siis tema lakkamatu uudishimu millega ta end päris korralikult jamadesse tõmbas. Hiljem, kui juba oldi kohanenud Mustakulmu eluga, hakkasin talle rohkem kaasa elama just elukogemusest tulnud mõõdukuse tõttu. Just see kohanemisaeg jäi vahepeal venima nagu Jakobi toidukirjeldused.
Kiidan ka alguses olnud kerget gootilikku hõngu ja kujutasin ette, et sellest raamatust saaks meeletul hea filmi, lugedes jooksid stseenid peas otsekui kinolinal.
Selle raamatu esimene pool oli ülimalt põnev ning ei suutnud pinevusest seda esialgu käest panna.
Samas ei oodanud, et Agu jääbki sinna elama ja et tegevustik nii isoleerituks ja mõnevõrra "tavaliseks" muutub. Ehk ootasin veidi rohkem kestvat pinevust ja ebamaisust. Kuni Eevaldi juhtumini pidin end mõnevõrra sundima lugema. Pärast seda läks samas kõik jälle ladusalt ja mu tähelepanu oli kuni lõpuni haaratud.
Arvan, et need ajahetked, millest üle hüpati oli väga õige tegu antud loo puhul. Ei jäädud liigselt pidama detailidesse kui küsimused ulatusid juba tulevikku. Lõpus tulnud "üllatus" oli päris selgesti aimatav aga raamatut lõpetades võin täienisti öelda, et olin loo lõpuga rahul, mida ei juhtu just tihti viimasel ajal.
Lisaks oli Agu selline tegelane, kes mulle just eriti ei sümpatiseerinud, välja arvata siis tema lakkamatu uudishimu millega ta end päris korralikult jamadesse tõmbas. Hiljem, kui juba oldi kohanenud Mustakulmu eluga, hakkasin talle rohkem kaasa elama just elukogemusest tulnud mõõdukuse tõttu. Just see kohanemisaeg jäi vahepeal venima nagu Jakobi toidukirjeldused.
Kiidan ka alguses olnud kerget gootilikku hõngu ja kujutasin ette, et sellest raamatust saaks meeletul hea filmi, lugedes jooksid stseenid peas otsekui kinolinal.
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 15, 2025
Ebakindla olemise, ebaõnnestunud suhete ja sihitu eluga mehes tekib huvi Soomaa legendide kohta uurida. Ta võtabki koti selga ja läheb otsima, kas hirmsatel lugudel on tõepõhja all. Rändab läbi soise ala paadiga ja jala, kuniks lõpuks jõuab taluõuele, kus tervitab teda viikingimõõtu alasti naine. Kõlaks nagu iga mehe unistus, aga selle taluga on asjad enam kui valesti. Seal, pealtnäha tavalise talu varjus elab saladus, seal elavate inimeste silmis ja näojoontes, nende kehades on peidus midagi iidset ja kiskjalikku...
Plussid:
- kaunid looduskirjeldused
- tõesti oli vahepeal hirmus, natuke eelajalooliselt hirmus, umbes nagu kui hai-vees- inimest-ründab-hirmus või kui sattuksid vastamisi kiviaegse inimesega, kes sulle toorelt kallale tuleb.
- huvitavad, aga ka ebamugavalt häirivad mõttekäigud inimese loomaliku/kiskjaliku loomuse üle
Miinused
- kohati venis
- peategelane ise on arusaamatu ja jääbki lõpuni kõrvaltegelaseks enda loos. Lootsin natuke, et ta süüakse ära.
- lugemine jättis õõvastava tunde, sest jäigi arusaamatuks kas see, mis toimus oli minategelase jaoks ilus, kohutav või suva. Või noh ilmselt oligi see tema jaoks siis kõik koos.
Plussid:
- kaunid looduskirjeldused
- tõesti oli vahepeal hirmus, natuke eelajalooliselt hirmus, umbes nagu kui hai-vees- inimest-ründab-hirmus või kui sattuksid vastamisi kiviaegse inimesega, kes sulle toorelt kallale tuleb.
- huvitavad, aga ka ebamugavalt häirivad mõttekäigud inimese loomaliku/kiskjaliku loomuse üle
Miinused
- kohati venis
- peategelane ise on arusaamatu ja jääbki lõpuni kõrvaltegelaseks enda loos. Lootsin natuke, et ta süüakse ära.
- lugemine jättis õõvastava tunde, sest jäigi arusaamatuks kas see, mis toimus oli minategelase jaoks ilus, kohutav või suva. Või noh ilmselt oligi see tema jaoks siis kõik koos.
May 15, 2023
Esimene pool raamatut oli väga paljulubav. Tartlasena nautisin ülikoolilinna olustiku kirjeldamist, minategelase heitlusi rahutu üliõpilasena, kogu arengut Soomaa ekspeditsiooni ettevalmistamiseks. Kuid umbes poole raamatu peal toimus "kohale jõudmine" ja siis hakkasid nagu ideed otsa saama. Natuke veel keskenduti suhetele ja konfliktidele peretütrega, aga raamatu lõpu osas vajus seegi ära. Edasi lugesid nagu "Saabastega kassi" muinasjuttu. Mitmeid lehekülgi toidukirjeldusi ka lappasin lõpus üle lihtsalt.
Mis jäi härima, olid teatud ebakõlad alguse ja lõpu vahel. Alguses asus see kummaline koht nii varjatud paigas, et ainult kanuuga said ligi ja kolm päeva oli vaja aerutada. Lõpus astus politsei suvalisel ajal läbi (kuidas? Kas nad tulid ka kanuuga, helikopteriga?) Korra lõi pähe "Mehed ei nuta", kus Ervin Aabelile öeldi, et tegelt nad polegi saare peal.
Mis jäi härima, olid teatud ebakõlad alguse ja lõpu vahel. Alguses asus see kummaline koht nii varjatud paigas, et ainult kanuuga said ligi ja kolm päeva oli vaja aerutada. Lõpus astus politsei suvalisel ajal läbi (kuidas? Kas nad tulid ka kanuuga, helikopteriga?) Korra lõi pähe "Mehed ei nuta", kus Ervin Aabelile öeldi, et tegelt nad polegi saare peal.
Displaying 1 - 30 of 52 reviews