What do you think?
Rate this book
Minu... #6
Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?
"Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama." Maria Kupinskaja, autor
"Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama." Maria Kupinskaja, autor
272 pages, Paperback
First published November 1, 2008
7 people are currently reading
139 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 20 of 20 reviews
March 30, 2021
Üks paremaid “Minu...” sarja raamatuid. Autoril on silma, et näha, ja kirjutamise peale annet. Ta ei räägi lõputult iseendast (mis kipub olema selle sarja häda), vaid Alaskast, inimestest ja koertest. Teeb seda värvikalt, ent samas peenetundeliselt, ning soojuse ja huumoriga.
Koerte rakendamise kirjeldus oleks nagu täpselt selle pealt maha kirjutatud, kuidas ma ise (poolenisti kelgukoerast) koeraga metsa lähen - see lõputu entusiasm ja elevus, aga ka sinikad, mida loom selle käigus suudab oma koonuga tekitada. Iga inimene, kes suudab seda rakendamist teha järjest 16 korda ja nii päev läbi, on ära teeninud igavese au ja lugupidamise.
Koerte rakendamise kirjeldus oleks nagu täpselt selle pealt maha kirjutatud, kuidas ma ise (poolenisti kelgukoerast) koeraga metsa lähen - see lõputu entusiasm ja elevus, aga ka sinikad, mida loom selle käigus suudab oma koonuga tekitada. Iga inimene, kes suudab seda rakendamist teha järjest 16 korda ja nii päev läbi, on ära teeninud igavese au ja lugupidamise.
January 28, 2022
Väga mõnusalt ja humoorikalt kirja pandud teos. Olles ise väga suur koerasõber, nautisingi kõige enam kirjeldusi kelgukoertest ja nendega töötamisest, samas oli ka kogu ülejäänud osa - olmetingimuste ja inimeste vaheliste suhete pool - raamatus huvitav. Sain palju uut ja põnevat infot Alaska ja sealse looduse kohta. Ka 2018. aastal lisatud epiloog oli väga inspireeriv ning kogu raamatust jäi seega üksnes positiivne emotsioon.
September 2, 2020
Alustan septembrit suure lugemistuhinaga - tundub, et entusiasm on tagasi tulemas. Laenasin "Minu Alaska" ELLUst tegelikult juba augustis ja lugesin mingi kümmekond lehekülge ka ära, aga eile oli mul nii mõnus tööpäev, et lugemiseks jäi aega isegi liiga palju üle. Niisiis oli päeva lõpuks see raamat läbi ja alustasin juba järgmisega. Mõnus!
Pealkiri ütleb raamatu sisu kohta tegelikult kõik, mida tulevasel lugejal vaja teada on. Alaska, kelgukoerad, kasvatamine. Mina olin pealkirja lugemise järel juba raamatu võimuses ning kui lugema hakkasin, tekitas see minust tõsist vaimustust ja tahtmist asjad uuesti kokku pakkida ja selle imelise paiga poole teele asuda. Siis tuli paraku mulle meelde, et päris kindlasti pole ma piisavalt heas füüsilises vormis, et nende kutsudega tegeleda, suvi on praktiliselt läbi ja ma peaks päris eluga tegelema. Nõme, et raamat läbi sai! Aga hea, et oli midagi sellist, mis mõtted mu oma elult minema viis! Super raamat!
Pealkiri ütleb raamatu sisu kohta tegelikult kõik, mida tulevasel lugejal vaja teada on. Alaska, kelgukoerad, kasvatamine. Mina olin pealkirja lugemise järel juba raamatu võimuses ning kui lugema hakkasin, tekitas see minust tõsist vaimustust ja tahtmist asjad uuesti kokku pakkida ja selle imelise paiga poole teele asuda. Siis tuli paraku mulle meelde, et päris kindlasti pole ma piisavalt heas füüsilises vormis, et nende kutsudega tegeleda, suvi on praktiliselt läbi ja ma peaks päris eluga tegelema. Nõme, et raamat läbi sai! Aga hea, et oli midagi sellist, mis mõtted mu oma elult minema viis! Super raamat!
December 18, 2024
Kujutad sa ette, mida kelgukoerte pidamine tähendab? Ei? Mina ka mitte, sest tegelikult on see hoopis palju keerulisem, raskem, aegavõtvam ja mahukas, kui üldse võib ette kujutada. Maria käis Alaskal kelgukoerte eest hoolitsemas ning teeb meiesugustele võhikutele suure ülevaate sellest, kuidas asjalood tegelikult käivad. Alaskal resideerides tegi Maria kahte erinevat sorti kelgukoerte tööd, esimene kord suvistel metsateedel ning teine kord mägedes liustike vahel. Kuigi esimene variant tundub raske, on teine variant kordi keerulisem, nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Kuigi ma tõesti nautisin selle raamatu lugemist, siis ma kahjuks ei saanud lugeda nii palju Alaska looduslikust ilust ja ka eluolust, kui oleks soovinud. Seda oli küll raamatus siin-seal kirjas, aga ma oleks tahtnud veel ja veel.. Ma lihtsalt olen paandunud Alaska fänn, seega asi vist minus :D
Loodan, et tuleb välja keegi eestlane, kes päriselt ka elab Alaskal ja kavatseb sellest samuti minuka teha :D
Kuigi ma tõesti nautisin selle raamatu lugemist, siis ma kahjuks ei saanud lugeda nii palju Alaska looduslikust ilust ja ka eluolust, kui oleks soovinud. Seda oli küll raamatus siin-seal kirjas, aga ma oleks tahtnud veel ja veel.. Ma lihtsalt olen paandunud Alaska fänn, seega asi vist minus :D
Loodan, et tuleb välja keegi eestlane, kes päriselt ka elab Alaskal ja kavatseb sellest samuti minuka teha :D
August 2, 2020
Vägagi seiklushimu tekitav raamat! Autori kirjeldused elust panevad kaasa elama ning mõtlesin nendele veel tükk aega pärast raamatu lõppu.
Kui midagi negatiivset esile tuua, siis oli aeg ajalt kirjeldustes liialt keerulisi ning erinevaid epiteete ja nimisõnu omavahel sobitatud, mis muutsid kirjelduste lugemise natuke liialt aeganõudvaks.
Muidu oli tegemist aga südamliku ja täis elurõõmu raamatuga ning loosse tikitud kirjaniku isikliku elu märked andsid loole ainult hoogu juurde.
Kui midagi negatiivset esile tuua, siis oli aeg ajalt kirjeldustes liialt keerulisi ning erinevaid epiteete ja nimisõnu omavahel sobitatud, mis muutsid kirjelduste lugemise natuke liialt aeganõudvaks.
Muidu oli tegemist aga südamliku ja täis elurõõmu raamatuga ning loosse tikitud kirjaniku isikliku elu märked andsid loole ainult hoogu juurde.
February 17, 2025
Väga tore lugu, mille alapealkiri sobib suurepäraselt: räägibki kelgukoertest ja enesearengust. Raamat on koerte- ja Alaska infot täis, emotsionaalne, ja ajas mind mitu korda narema. Kindel soovitus!
April 10, 2021
Manni lood võlusid mind juba sel ajal, kui olemas polnud isegi mitte Petrone Prindi kirjastust, oli vaid üks blogiv südi tüdruk Mann ja tema Alaska-seiklused. Ma ei mäletagi, millal ma ta esimest korda ära fikseerisin. Et on üks selline paduromantiline loomi ja inimesi armastav tüüp, kes on kolinud Alaskale ja talitab seal koeri. Elasin sel ajal igatahes veel ka ise USA-s; soovitasin tema tutvustamist Ekspressi Reisi-lisasse, kui nad tegid Alaska eri.
Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni.
Et olevat jah ülimalt andekas ja ülimalt noor ja ülimalt romantiline inimene, kes varem oli ka ülimalt maksimalistlik, aga nüüd on elult haiget saanud ja "kuldlusikas-suus" sündroom on asendunud millegi huvitavamaga...
Sealt muide algab ka raamat.
Kopin siia oma jutu, mis kirjutatud vahetult pärast ilmumist, 2008. aastal:
Ma pidin ise natuke seedima - enne ettepaneku tegemist - , et mis see "Minu..." sari siis ikkagi on. Kas Alaska, mis on ju tegelikult vaid üks USA osariike, sobib sinna? Aga siis sain aru, et esiteks on Alaska midagi palju rohkemat kui lihtsalt üks osariik, Alaskal on oma fluidum, sinna põgenetakse midagi otsima - ja just sellest jutustab ka Manni lugu.
Sain aru pealegi ka sellest, et "Minu..." sarjal ei saagi olema mitte mingisugust muud reeglit kui et: autor peab välja vedama. Autor olgu isiksus. Hea kirjutaja, inimeste märkaja, lisaks ka mingi oma asja ajaja siin ilmas... Ja seda kõike on Mann kindlasti. Manni tekstis on sees nii pisikesed lahedad detailid (liustikulaagri peldikuprobleem näiteks jääb mulle elu lõpuni meelde) kui ka see Suur Oluline Küsimus. Mägede vallutamise ja enesesse uskumise küsimus. Ja peale muu, ta on veel loodusteadlase hingega ka, seletab ära jää ja tuule; ja majanduslogistika seletab ka ära (koeralaager on mõeldud turistide sõidutamiseks) jpm.
Kusjuures sisuliselt peaaegu mitte miski selle raamatu teemadest ei kattu minu "Minu Ameerika" raamatutega, nagu ma toimetamise lõpetades hämminguga tõdesin. Mõne koha peal oli mul küll korraks ahhaa!-elamus (näiteks kuidas ameeriklased nõuavad, et sa välisjalanõudega tuppa tuleksid), aga neid kohti oli väga vähe. Alaska on omaette maailm, eriti see kelgukoertelaager, karmi olustikuga ja hullude, meinstriim-maailma eest põgenejatega, kes seal töötavad. Liustikus asuvates telkides on, muide, öösel miinuskraadid; ja pesta saab end vaid sõduri kombel, veega hõõrudes... brrr. Kui fotosid vaatate, siis hakkab kohati üsna külm..
-
Ja kaksteist aastat hiljem kirjutan edasi nii:
See raamat (üks „Minu” sarja esimesi) on olnud minu number üks soovitus, kui keegi küsib kingisoovitust oma teismelisele sugulasele või oma vanavanavanaemale. “Minu Alaska” koerte ja iseenda taltsutamise lugu sobib tõesti kõigile vanustele, selleks ei pea olema koeraarmastaja (aga koeraarmastajatele sobib see kohe eriti-eriti).
Nüüd on siis väljas uus, epiloogiga trükk. Vahepeal on meie kõigi elus möödunud 12 aastat ja Mann on kasvanud suureks, tunda saanud eluraskusi, järele proovinud planeedi Maa ja armastuse külgetõmbeseadused ning jõudnud oma eluga… kusagile hoopis omamoodi kohta, peaaegu et teisele planeedile. Kuhu? Las see olla saladus kuni raamatu avamiseni.
Soovitan Manni seiklusi nii lugemiseks kui ka ülelugemiseks igale vanuserühmale.
Mingil hetkel, mäletan, rääkis üks mu tuttav, et ta tunneb Manni.
Et olevat jah ülimalt andekas ja ülimalt noor ja ülimalt romantiline inimene, kes varem oli ka ülimalt maksimalistlik, aga nüüd on elult haiget saanud ja "kuldlusikas-suus" sündroom on asendunud millegi huvitavamaga...
Sealt muide algab ka raamat.
Kopin siia oma jutu, mis kirjutatud vahetult pärast ilmumist, 2008. aastal:
Ma pidin ise natuke seedima - enne ettepaneku tegemist - , et mis see "Minu..." sari siis ikkagi on. Kas Alaska, mis on ju tegelikult vaid üks USA osariike, sobib sinna? Aga siis sain aru, et esiteks on Alaska midagi palju rohkemat kui lihtsalt üks osariik, Alaskal on oma fluidum, sinna põgenetakse midagi otsima - ja just sellest jutustab ka Manni lugu.
Sain aru pealegi ka sellest, et "Minu..." sarjal ei saagi olema mitte mingisugust muud reeglit kui et: autor peab välja vedama. Autor olgu isiksus. Hea kirjutaja, inimeste märkaja, lisaks ka mingi oma asja ajaja siin ilmas... Ja seda kõike on Mann kindlasti. Manni tekstis on sees nii pisikesed lahedad detailid (liustikulaagri peldikuprobleem näiteks jääb mulle elu lõpuni meelde) kui ka see Suur Oluline Küsimus. Mägede vallutamise ja enesesse uskumise küsimus. Ja peale muu, ta on veel loodusteadlase hingega ka, seletab ära jää ja tuule; ja majanduslogistika seletab ka ära (koeralaager on mõeldud turistide sõidutamiseks) jpm.
Kusjuures sisuliselt peaaegu mitte miski selle raamatu teemadest ei kattu minu "Minu Ameerika" raamatutega, nagu ma toimetamise lõpetades hämminguga tõdesin. Mõne koha peal oli mul küll korraks ahhaa!-elamus (näiteks kuidas ameeriklased nõuavad, et sa välisjalanõudega tuppa tuleksid), aga neid kohti oli väga vähe. Alaska on omaette maailm, eriti see kelgukoertelaager, karmi olustikuga ja hullude, meinstriim-maailma eest põgenejatega, kes seal töötavad. Liustikus asuvates telkides on, muide, öösel miinuskraadid; ja pesta saab end vaid sõduri kombel, veega hõõrudes... brrr. Kui fotosid vaatate, siis hakkab kohati üsna külm..
-
Ja kaksteist aastat hiljem kirjutan edasi nii:
See raamat (üks „Minu” sarja esimesi) on olnud minu number üks soovitus, kui keegi küsib kingisoovitust oma teismelisele sugulasele või oma vanavanavanaemale. “Minu Alaska” koerte ja iseenda taltsutamise lugu sobib tõesti kõigile vanustele, selleks ei pea olema koeraarmastaja (aga koeraarmastajatele sobib see kohe eriti-eriti).
Nüüd on siis väljas uus, epiloogiga trükk. Vahepeal on meie kõigi elus möödunud 12 aastat ja Mann on kasvanud suureks, tunda saanud eluraskusi, järele proovinud planeedi Maa ja armastuse külgetõmbeseadused ning jõudnud oma eluga… kusagile hoopis omamoodi kohta, peaaegu et teisele planeedile. Kuhu? Las see olla saladus kuni raamatu avamiseni.
Soovitan Manni seiklusi nii lugemiseks kui ka ülelugemiseks igale vanuserühmale.
Read
February 7, 2024I wrote this book 16 years ago, in my early twenties. Now, as I approach middle age, I... cringe when I think about it. I've still got a copy up on the shelf. About a year ago, I picked it up and tried reading it. It did not go well. There were entire chapters where I thought, "If I were doing this now, I'd do it differently." (Meaning: better, probably.)
But... I have to remind myself that part of why this book is important, is precisely because I wrote it as a 23-year-old, with all the emotional perspective and a worldview that I could muster at the time. Yes, I can structure my writing better now - but that doesn't mean that this book would be entirely better if I tried re-telling the story now. I think I would write it better in SOME ways, but in the process I would also lose some of it.
Last weekend, I listened to an RNZ interview with Stan Walker, a famous New Zealand singer who rose to prominence 15 years ago when he won the Australian Idol competition and then went on to embed himself deeply into the NZ music scene. In the interview, Stan said that thinking back to his Australian Idol audition makes him cringe. He doesn't want to see or hear the recordings of it. And yet, his performances moved the audiences that listened to him at the time - even if Stan himself does not think much of them now. For a lot of New Zealand and Australian kids, Stan was someone they could connect with, and relate to; and for that alone, those performances were important.
That's a bit how I think about my Alaskan book now. I have had people come up to me and tell me that it changed their lives (something I still find astounding to consider). It's young people, mostly, that this book has resonated with. Yes, some people hate it, and rightly so - I have also hated some books that others fawn over. That's not the point.
The point is, just as books age, so do readers. There are books that "spoke" to me when I was 22, and yet if I tried re-reading them now, they wouldn't mean much to me at all; some I would outright detest. And in another 20 years I'll move on to entirely different books again.
The fact that my book "worked" for a generation of readers at the time, and made them connect with something outside themselves, means that this book deserved to have been written.
Even if I, as an author, cringe about it now.
At the time of writing it, at 23 years old, that's all I had - the imperfect, rushed, passionate sentences. How does the saying go? "Before you can be old and wise, you must be young and stupid." Kids deserve to have books they can connect with, and maybe for readers who weren't yet old and wise at the time of reading it, this book struck a chord, and helped them grow towards the next thing on their journey.
Maria,
2024
But... I have to remind myself that part of why this book is important, is precisely because I wrote it as a 23-year-old, with all the emotional perspective and a worldview that I could muster at the time. Yes, I can structure my writing better now - but that doesn't mean that this book would be entirely better if I tried re-telling the story now. I think I would write it better in SOME ways, but in the process I would also lose some of it.
Last weekend, I listened to an RNZ interview with Stan Walker, a famous New Zealand singer who rose to prominence 15 years ago when he won the Australian Idol competition and then went on to embed himself deeply into the NZ music scene. In the interview, Stan said that thinking back to his Australian Idol audition makes him cringe. He doesn't want to see or hear the recordings of it. And yet, his performances moved the audiences that listened to him at the time - even if Stan himself does not think much of them now. For a lot of New Zealand and Australian kids, Stan was someone they could connect with, and relate to; and for that alone, those performances were important.
That's a bit how I think about my Alaskan book now. I have had people come up to me and tell me that it changed their lives (something I still find astounding to consider). It's young people, mostly, that this book has resonated with. Yes, some people hate it, and rightly so - I have also hated some books that others fawn over. That's not the point.
The point is, just as books age, so do readers. There are books that "spoke" to me when I was 22, and yet if I tried re-reading them now, they wouldn't mean much to me at all; some I would outright detest. And in another 20 years I'll move on to entirely different books again.
The fact that my book "worked" for a generation of readers at the time, and made them connect with something outside themselves, means that this book deserved to have been written.
Even if I, as an author, cringe about it now.
At the time of writing it, at 23 years old, that's all I had - the imperfect, rushed, passionate sentences. How does the saying go? "Before you can be old and wise, you must be young and stupid." Kids deserve to have books they can connect with, and maybe for readers who weren't yet old and wise at the time of reading it, this book struck a chord, and helped them grow towards the next thing on their journey.
Maria,
2024
May 20, 2017
Veel kuu tagasi polnud ma lugenud ühtegi "Minu" sarja raamatut. "Minu Alaska" kaanepilt jäi aga pidevalt silma. See on üks lummavamaid ja ilusamaid kaanepilte mis mu silmasid nuumanud. Veidi kartsin, et sisu nii lummav pole. Eksisin. Ka sisu haaras endasse ja pani kaasa elama. Lugedes oli koguaeg mõnus põnevus ja ärevus sees. Ei olnud halb ärevus. Selline mõnus ;). Ja naljakas, sest olukordade kirjeldus oli alati pisikese positiivse ja humoorika alatooniga (üldse mitte selliselt nagu näiteks " Minu Dublini" puhul). Näiteks kelgukoerte rakendamine kelgu ette. Iseenesest mitte midagi naljata selle vaevalise tegevuse juures ju polnud, kuid kirjeldus oli selliselt, et koguaeg itsitasin endamisi. Mulle meeldis kuidas Maria kirjutab.
Maria kirjutab hästi asjade/nähtuste olemusi lahti. On kerge mõista ning enda vaimusilmas ette kujutada. Raamatu lõpp oli minu jaoks jahmatav (isiklikel põhjustel).
Maria kirjutab hästi asjade/nähtuste olemusi lahti. On kerge mõista ning enda vaimusilmas ette kujutada. Raamatu lõpp oli minu jaoks jahmatav (isiklikel põhjustel).
April 5, 2021
Tegemist võiks olla vabalt ka raamatuga "Kelgukoertega töötamise esmane käsiraamat" ja mitte paha pärast — väga elavad kirjeldused ja hea ülevaade nii liustikul kui ka tavamaastikul töötamisest. Tekst oli sujuv ja liikuv.
Millest minule endale jäi puudu, oli ikkagi see Alaska osa laiemalt — saan aru, et autor kirjutaski oma kogemusest ja elust nendel väga töistel perioodidel, kuid oleksin hea meelega tahtnud näha rohkem konteksti — näiteks Alaskat iseloomustavad seadused ja eripärad, inimeste elustiil tavapäraselt, rohkem maastiku ja looduse pisinüansse, inimeste argiteemasid jms. Siis oleks raamat olnud kindel 5.
Aga eks ta niisamagi oli kena lugeda, kindlasti soovitatav igaühele, kel plaanis sellisele kelgukoerte töökohale kandideerida või keda sellised erinevad ametid just huvitavad kirjeldustena.
Millest minule endale jäi puudu, oli ikkagi see Alaska osa laiemalt — saan aru, et autor kirjutaski oma kogemusest ja elust nendel väga töistel perioodidel, kuid oleksin hea meelega tahtnud näha rohkem konteksti — näiteks Alaskat iseloomustavad seadused ja eripärad, inimeste elustiil tavapäraselt, rohkem maastiku ja looduse pisinüansse, inimeste argiteemasid jms. Siis oleks raamat olnud kindel 5.
Aga eks ta niisamagi oli kena lugeda, kindlasti soovitatav igaühele, kel plaanis sellisele kelgukoerte töökohale kandideerida või keda sellised erinevad ametid just huvitavad kirjeldustena.
April 21, 2024
Kui raamat sisaldab koeri, eriti kelgukoeri, siis ohsapoiss!😍
Ja mitte vaid kutsud polnud põhiliseks vau-momendiks vaid autori üleüldine rikkalik kõnepruuk ja erakordne küpsus. 🙋♀️ autori vanuses ei olnud kindlasti mitte nii analüüsiv ning parimas mõttes hulljulge.
Kuigi raamat ilmus juba 2008.aastal, mõjus see nii värskelt ning ajatult! Igati kiiduväärt reisikiri, mis oli suureks isutekitajaks ühel heal päeval Alaska külastamiseks.✨️
Ja mitte vaid kutsud polnud põhiliseks vau-momendiks vaid autori üleüldine rikkalik kõnepruuk ja erakordne küpsus. 🙋♀️ autori vanuses ei olnud kindlasti mitte nii analüüsiv ning parimas mõttes hulljulge.
Kuigi raamat ilmus juba 2008.aastal, mõjus see nii värskelt ning ajatult! Igati kiiduväärt reisikiri, mis oli suureks isutekitajaks ühel heal päeval Alaska külastamiseks.✨️
Read
September 29, 2021Alaskat oli selles raamatus muidugi oodatust palju vähem. Ja üleüldiselt oli tegu sellise enam-vähem looga. Aga mis mind tõsiselt marru ajas, oli see 12 aastat hiljem kirjutatud epiloog. Nimelt eriti just üks lause. Ja see on andestamatu.
July 6, 2017
Väga kaasahaarav raamat!
February 5, 2018
Üks minu sarja lemmikuid. Andis võimaluse elada läbi raamatu Alaskal, kelgukoerte kasvanduses, kuhu ilmselt reaalselt iialgi ei lähe.
June 1, 2020
Mõnusas võtmes kirjutatud seikluslugu
December 25, 2015
a nonfiction book
Nagu ma lubasin, siis jätkan selle sarjaga tutvumist. Küsisin soovitusi ja kõige enam pakuti seda. Niisiis suundusin raamatukogus õige riiuli juurde ja laenutasingi. Näha oli, et see sari on populaarne, sest riiul oli väga hõre ja 70-st (?) oli kohal nii 30-40.
Juba peale esimest peatükki hakkas lugu mulle meeldima, stiil oli ladus ja seega oli mõnus lugeda. Eellugu (ehk aeg enne kohale jõudmist) oli täpselt paraja pikkusega. Küsimusi miks või kuidas lugejale ei jäetud. "Minu Alaska" kirjeldab, nagu pealkirjastki näha, autori tööd kelgukoertega. Lisaks saab veel kuulda tema suhetest kohalikega ning hulgaliselt loodusmuljeid. Viimane on minu jaoks üks paeluvamaid selle raamatu juures, sest tekitab ju soovi seda kõike ise näha ja kogeda.
Millest võib-olla puudu jäi, oli see soovituste osa, mida ma "Minu Tenerife" puhul kiitsin. Selle raamatu toel Alaskale sõites teaksin, mida kujutab kelgukoertega sõitmine ja oskaksin veidi valmistuda matkaks. See pole loomulikult probleem, tuleks lihtsalt rohkem juurde vaadata. Tenerife ja Alaska on juba ise nii erinevad, et neist kirjutatud raamatud ei saagi üks ühele olla. Mulle igatahes meeldisid mõlemad.
Nagu ma lubasin, siis jätkan selle sarjaga tutvumist. Küsisin soovitusi ja kõige enam pakuti seda. Niisiis suundusin raamatukogus õige riiuli juurde ja laenutasingi. Näha oli, et see sari on populaarne, sest riiul oli väga hõre ja 70-st (?) oli kohal nii 30-40.
Juba peale esimest peatükki hakkas lugu mulle meeldima, stiil oli ladus ja seega oli mõnus lugeda. Eellugu (ehk aeg enne kohale jõudmist) oli täpselt paraja pikkusega. Küsimusi miks või kuidas lugejale ei jäetud. "Minu Alaska" kirjeldab, nagu pealkirjastki näha, autori tööd kelgukoertega. Lisaks saab veel kuulda tema suhetest kohalikega ning hulgaliselt loodusmuljeid. Viimane on minu jaoks üks paeluvamaid selle raamatu juures, sest tekitab ju soovi seda kõike ise näha ja kogeda.
Millest võib-olla puudu jäi, oli see soovituste osa, mida ma "Minu Tenerife" puhul kiitsin. Selle raamatu toel Alaskale sõites teaksin, mida kujutab kelgukoertega sõitmine ja oskaksin veidi valmistuda matkaks. See pole loomulikult probleem, tuleks lihtsalt rohkem juurde vaadata. Tenerife ja Alaska on juba ise nii erinevad, et neist kirjutatud raamatud ei saagi üks ühele olla. Mulle igatahes meeldisid mõlemad.
November 1, 2012
Äärmiselt huvitav raamat.
January 7, 2015
Really, really like this book!
I'm very interested now in going to Alaska myself and checking out all the things she wrote about.
5/5 stars!
I'm very interested now in going to Alaska myself and checking out all the things she wrote about.
5/5 stars!
May 25, 2020
Päris muhe !
Displaying 1 - 20 of 20 reviews