What do you think?
Rate this book
Ajapildi sees
Raamatu peategelaseks on noor Juhan Viiding, nagu teda on näinud ja mäletab õde Mari Tarand. Autor on teadlikult vältinud materjali kogumist kaugemalt, Juhani sõprade ja teekaaslaste suust, mistõttu on tegemist väga isikliku elulooga, pigem mälestusteraamatuga. Kirjutatud on perest ja kodust, pinnasest, kus tulevane luuletaja kasvas. Pereliikmete ja seega raamatu tegelaste hulka kuulub ka kirjandus - luule. See on ühendanud, tuge andnud nii kirjutajatele kui nende lugejatele. Raamatu pidlid on pärit erakogudest.
272 pages, Hardcover
First published January 1, 2008
8 people are currently reading
91 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
July 12, 2020
A Portrait of the Artist as a Young Boy
Review of the Ilmamaa hardcover edition (2008)
"Ajapildi sees" (Inside the Picture of Time) is a 2008 memoir of Estonian poet/actor/singer Juhan Viiding (1948-1995) [the bio at the link by poet Hasso Krull is well worth a read to get some context] by his middle elder sister Mari Tarand (1941-). Unlike most memoirs and biographies of artists or public figures it focuses on the years of his childhood, because, as Tarand openly states, she wasn't party to his emergence as a poet and admittedly grew distant from him after she left home for university when he was still in pre-adolescence. The memoir transcribes some of his youthful letters and his juvenilia poetry (some rescued from the wastebasket by their mother).
Even though on the surface it might seem like there won't be any great insight into Juhan Viiding's creativity, the memoir still provides an intimate portrait of an artistic family living in Estonia during the Soviet Communist Russian occupation. The father Paul Viiding was a member of the "Arbujad" (Soothsayers) circle of pre-WWII Estonian poets and he went through later periods of being in and out of favour with the Soviet authorities. His position did ensure the family received housing eventually in the Estonian Writers' Building of apartments even after his death from cancer. He instilled a love of Estonian poetry in all of his children who came to learn much of it by heart. Although son Juhan became the only poet (and his grand-daughter Elo Viiding in turn also), daughter Mari went on to a career in Estonian Radio, particularly in its Arts & Culture programming.
There are hints of some issues of depression in the young Juhan Viiding, but it is difficult to say now whether it was pre-adolescent angst & rebellion or early signs of what might have caused him to take his own life in 1995. Tarand admits that she really doesn't know very much about what diagnosis was made about her brother's condition when he was institutionalized for a period of several months in the winter of 1960-61 (when he would have been 12 years of age).
My favourite anecdote in the book is Tarand quoting a story* by Juhan Viiding's frequent musical collaborator Tõnis Rätsep, who says: "When I once asked Juhan, what was the difference between a poet and a non-poet, he answered that a poet has the willpower to get up out of a warm bed in the middle of the night, a non-poet does not - dreams are sweet and they will carry on sleeping."
Mari Tarand has done an excellent job of capturing intimate moments & anecdotes that hint of the creative spark that was to come in the future Juhan Viiding in this portrait which is also a loving portrayal of her mother and father.
*Original Estonian on pg. 250: "Kui ma kord Juhani käest küsisin, milles seisneb luuletaja ja mitteluuletaja erinevus, vastas ta, et luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla, mitteluuletaja mitte - uni on magus ja ta magab edasi."
Review of the Ilmamaa hardcover edition (2008)
"Ajapildi sees" (Inside the Picture of Time) is a 2008 memoir of Estonian poet/actor/singer Juhan Viiding (1948-1995) [the bio at the link by poet Hasso Krull is well worth a read to get some context] by his middle elder sister Mari Tarand (1941-). Unlike most memoirs and biographies of artists or public figures it focuses on the years of his childhood, because, as Tarand openly states, she wasn't party to his emergence as a poet and admittedly grew distant from him after she left home for university when he was still in pre-adolescence. The memoir transcribes some of his youthful letters and his juvenilia poetry (some rescued from the wastebasket by their mother).
Even though on the surface it might seem like there won't be any great insight into Juhan Viiding's creativity, the memoir still provides an intimate portrait of an artistic family living in Estonia during the Soviet Communist Russian occupation. The father Paul Viiding was a member of the "Arbujad" (Soothsayers) circle of pre-WWII Estonian poets and he went through later periods of being in and out of favour with the Soviet authorities. His position did ensure the family received housing eventually in the Estonian Writers' Building of apartments even after his death from cancer. He instilled a love of Estonian poetry in all of his children who came to learn much of it by heart. Although son Juhan became the only poet (and his grand-daughter Elo Viiding in turn also), daughter Mari went on to a career in Estonian Radio, particularly in its Arts & Culture programming.
There are hints of some issues of depression in the young Juhan Viiding, but it is difficult to say now whether it was pre-adolescent angst & rebellion or early signs of what might have caused him to take his own life in 1995. Tarand admits that she really doesn't know very much about what diagnosis was made about her brother's condition when he was institutionalized for a period of several months in the winter of 1960-61 (when he would have been 12 years of age).
My favourite anecdote in the book is Tarand quoting a story* by Juhan Viiding's frequent musical collaborator Tõnis Rätsep, who says: "When I once asked Juhan, what was the difference between a poet and a non-poet, he answered that a poet has the willpower to get up out of a warm bed in the middle of the night, a non-poet does not - dreams are sweet and they will carry on sleeping."
Mari Tarand has done an excellent job of capturing intimate moments & anecdotes that hint of the creative spark that was to come in the future Juhan Viiding in this portrait which is also a loving portrayal of her mother and father.
*Original Estonian on pg. 250: "Kui ma kord Juhani käest küsisin, milles seisneb luuletaja ja mitteluuletaja erinevus, vastas ta, et luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla, mitteluuletaja mitte - uni on magus ja ta magab edasi."
May 21, 2020
Ei oskagi öelda, miks see raamat mul ilmumise ajal lugemata jäi. See sai ju ometi ostetud kohe ilmumise järel ning mäletan isegi tollast kõmu raamatu ümber, mis oli igati kiitev. Kuid millegi pärast jäi Mari Tarandi "Ajapildi sees" riiulisse seisma (ilmselt tuli ülikooli päevil lihtsalt kümneid artikleid ja sadu slaide uksest ja aknast lugemiseks peale) ja alles nüüd sain heita pilgu Juhan Viidingu ehk Jussi lapsepõlve.
Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.
Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.
Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Minu keskkooli aastate kolm kõige olulisemat luuleraamatut olid Paul Rummo koostatud antoloogia "Eesti luule 1637-1965", 1972. aastal välja antud pruunide kaantega eesti kirjanduse õpik X klassile (ema või onu kooliajast alles jäänud) ning Juhan Viidingu "Mina olin Jüri Üdi". Nende kolme raamatu põhjal (lisaks veel Vikerraadio luulesaated) tekkis minu luuleilm ja said paika lemmikud.
Kui too kirjanduse õpik oli tõesti lihtsalt üks igati praktiline raamat (joonitud ja märkmeid täis) ja Rummo antoloogia suurepärane luulelabürint, kus võis tunde ekselda, siis Viidingu luulekogul oli meie kodus omamoodi eriline ehk isegi pühalik staatus. Kuidagi olid selle luulekogu algsed kaaned kaduma läinud ja mu vend oli teinud sellele uued lumivalgest õhukesest papist kaaned. See raamat oli kuidagi eriliselt puhas ja ere me riiulis. Isegi käed pidid olema hoolikalt pestud enne raamatu kätte võtmist ja lugema asumist.
Nüüd peale Mari Tarandi mälestuste lugemist võtsin selle luulekogu taas ette ja lugesin läbi. Kaaned pole küll peale mitmeid kolimisi ja mööda läinud aastaid enam lumivalged, kuid luuletused nende kaante vahel on veelgi armsamaks muutunud ja hakanud uusi tähendusi omandama. Tänu Mari Tarandi suurepärasele raamatule said mitmed Juhani luuletused ehk natuke rohkem lukust lahti keeratud. Miski ütleb mu sees, et jään neid tekste lugema ja Juhani öeldu peale mõtlema siiski viimse rahu saabumiseni.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 18, 2021
Kui huvitav tegelane on pisike Juss! Kirjutab juba 10aastaselt ülevaatlikke ja osavaid kirju. Rääkimata viieaastasena paberile pandud luuletusest “1954”.
Õde on nii köitvalt kirjeldanud venna arenguteed. Ja jätnud piisavalt ruumi ise avastamiseks...
- kirjand kodulinnast !
- kirjad metsakooli ajast (vanemate vastustega!)
- nooruspõlv Harju 1-s ja mujal
- huvi inimeste vastu
Õde on nii köitvalt kirjeldanud venna arenguteed. Ja jätnud piisavalt ruumi ise avastamiseks...
- kirjand kodulinnast !
- kirjad metsakooli ajast (vanemate vastustega!)
- nooruspõlv Harju 1-s ja mujal
- huvi inimeste vastu
March 25, 2021
Selline veidi hüplik, aga samas nii põhjalik, armas ja hooliv (ent ka tsipa murelik) tagasivaade Viidingu lapse- ja nooruspõlvele. Ühe inimese eluloo asemel tegelikult terve perekonna lugu, millest voolab läbi ka hulgaliselt sõpru-tuttavaid oma lugudega.
February 24, 2023
Mari Tarand pakub tõeliselt südamlikku vaadet väikese Juhan Viidingu kasvamisest luuletajaks-näitlejaks-kultuuritegelaseks. Käin nüüd Pärnu maante nr.23-st mööda alati Viidingute perele mõeldes. Võibolla mängib siinkohal rolli mu jubaeksisteeriv vaimustus Juhan Viidingu luule ja tema isikuga, aga lugedes igav ei hakanud küll kordagi (mis on paljusid biograafilisi teoseid kimbutav omadus). Soovitan väga lugeda pärast Viidingu luulega tutvumist, sest õde avab tema luulest tuttavaid kujundeid ja mälestuspilte. Loen Viidingut nüüd suurema äratundmisega.
Nii tore oli lugeda, kuidas väike Juhan oli teatraalne ja ägedate väljaütlemistega juba madalast saati, võttis muigama. Väga ägedad on ka Viidingute vahelised kirjad ja Juhani vanad kirjatükid, kus võib juba temale omast stiili ära tunda.
Ma hakkasin seda lugedes tõsiselt mõtlema sellele, et küll oldi ikka hea keelekasutusega. 10-aastase Juhani keelekasutust ei saa praeguste 10-aastastega kuidagi võrrelda. Ilmselt mängib rolli anne ja huvi, aga ilmselt ka suurem üldine lugemus, kui ei oldud päevad läbi arvutite taga...
Ilmselt olin sellepärast raamatust eriti puudutatud, et saan tõmmata paralleeli enda ja Mari vahel, olles samuti suur õde väikesele värvikale vennakesele.
Lõpetan nagu Mari Tarandki ridadega Heiti Talviku luuletusest "Legendaarne": Üle heliseva luiteliiva / keerleb kajakate legendaarne lend. / Üle virvendava, valge liiva /matkan ma, käekõrval väike vend.
[---]
Tule, tule! Üle valge neeme, / läbi helge päeva virvendab me rand. / Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, / igavese päikse võrsuv and.
Nii tore oli lugeda, kuidas väike Juhan oli teatraalne ja ägedate väljaütlemistega juba madalast saati, võttis muigama. Väga ägedad on ka Viidingute vahelised kirjad ja Juhani vanad kirjatükid, kus võib juba temale omast stiili ära tunda.
Ma hakkasin seda lugedes tõsiselt mõtlema sellele, et küll oldi ikka hea keelekasutusega. 10-aastase Juhani keelekasutust ei saa praeguste 10-aastastega kuidagi võrrelda. Ilmselt mängib rolli anne ja huvi, aga ilmselt ka suurem üldine lugemus, kui ei oldud päevad läbi arvutite taga...
Ilmselt olin sellepärast raamatust eriti puudutatud, et saan tõmmata paralleeli enda ja Mari vahel, olles samuti suur õde väikesele värvikale vennakesele.
Lõpetan nagu Mari Tarandki ridadega Heiti Talviku luuletusest "Legendaarne": Üle heliseva luiteliiva / keerleb kajakate legendaarne lend. / Üle virvendava, valge liiva /matkan ma, käekõrval väike vend.
[---]
Tule, tule! Üle valge neeme, / läbi helge päeva virvendab me rand. / Sinna kaome, rinnas kuldne seeme, / igavese päikse võrsuv and.
January 8, 2021
Inimlik pilt Juhan Viidingu lapsepõlvest tema õe mälestuste põhjal, luuletaja ja näitleja kujunemisteest ning raskustest, mida tõi "teistmoodi" olemine.
October 23, 2020
Nii armas,isiklik ja inimlik raamat, peamiselt helge ning pisut murelik mälestuste kollaaž.
April 30, 2024
Lugesin Elo Viidingu kunagi Sirbis ilmunud artiklit, kus ta klassifitseerib kokku üheksa lugejatüüpi tema isa Juhan Viidingu luule vastuvõtjatena. Mulle tundub, et mina olen see tüpaaž, kelle jaoks Juhan Viidinguga seostub teatud märterlus, oma aegruumi mitte sobimine. Kahju on, et nii läks. Kahju, et teda ta eluajal pigem „nähtuseks“ kui korralikuks luuletajaks peeti, et teda ei tõlgitud, ei kiidetud, ei mõistetud piisavalt. Ja et teda päästa ei suudetud sel enesetapuööl, kui ta ju ümber mõtles ja abi otsis... Lugesin ka selle vana loo üle.
Õde Mari Tarand ei kõnele sõnagi sellest ööst. Raamat lõppeb väga ilusalt, autori oma surma ette aimates, öeldes, et peagi ta kohtub oma vennaga... „Me läheme edasi piki randa üle heliseva luiteliiva ja „sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.“ Raamat kõneleb eelkõige Viidingute suguvõsast, perekonnast. Huvitav, et peaaegu kõigi Tallinnasse jõudnud haritlaste juured viivad kusagile Lõuna-Eesti taludesse. Viidingute mälumaastik on vermitud Sangaste ja Elva-Peedu poolt. Imeline kirjasõna armastav perekond, kõik need ühised ettelugemised ja kodusisesed tsitaadid-naljaheitmised. Ja ma pole vist ühtegi nii keeletundlikku memuaari enne lugenud, iga mõne aja tagant meenutab Mari Tarand mõnda sõna, mis toona oli ja praeguseks on muutunud: kiviktaimla asemel oli kivitaimla, dressipükste asemel olid dressipüksid jms.
Ma tegelikult mitte ei lugenud, vaid kuulasin audios seda raamatut, imetlesin, kui hästi Harriet Toompere oskas teha järele lõuna-eesti keelt, mis mitmel pool sisse tuleb. Kuulates ei saanud kohati aru, kust algas luuletsitaat ja kust lõppes mälestusekatke, aga see ühte sulamine sobis imeliselt. Alles audioraamatu lõppedes võtsin ette paberraamatu ja sain teada selle plussid (imelised fotod) ja miinuse (väsitav kaldkiri kirjavahetuste edasiandmisel).
Loomulikult on raamatu oluliseks peategelaseks ajastust, nii on autor kohe pealkirjas lubanud. Enne sõda, sõja aeg, pärast sõda, kõik need ajaloohetked, vintsutused, kust iga perekond läbi pidi tulema. Viidingud olid vaesed. Magati vineerkastide peal õhukestel madratsitel, jagati ühiskööki, kõige olulisem rikkus oli raamatud. Sõnavägi. Niisuguses peres kasvas Jussike, kolme õe noorim vend. Tsiteeritud Jussikese kirjad olid lausa ootamatult sügavalt südamesse minevad. Kaks aastat käis ta nn metsakoolis, kehva tervise ja ilmselt ka pere kehva seisu pärast. (Muide, ma olen käinud ka sealsamas Pirital Kose-Lükatis asuvas koolis, olin seal 1970ndate lõpus ja vaid kaks kuud, ikka seesama kopsuteema oli minulgi. Ka mina mäletan seda pidevat ootust ja kirjade saatmist, kuigi kahte kuud ja kahte aastat ei anna hästi võrrelda.)
Aga miks Juhani murdeiga nii keeruliseks muutus? Kuigi vanem õde Mari proovib, ei jõua see lõpuni ikkagi mulle kui lugejale pärale. Jussike jätab pidevalt kirju ka kodus elades – sellineomavahel kirju kirjutav perekond nad olid – ja lubab alati kogu südamest aina paremaks hakata. Ta on sarikoolivahetaja juba enne metsakooli ja ka pärast. Kui ta on 12, läheb ta sisemine rahutus aina hullemaks ja ta saadetakse haiglasse uurimisele, rahustavaid süste saama. Detsembri algusest märtsi lõpuni! Pikk aeg mis iganes vanuses, päevast päeva teadmatuses, et millal välja saab. Need haiglast saadetud kirjad tegid küll väga haiget. Aina lootus koju saada, päevade lugemine, rõõm lubadustest, viha edasilükkamise pärast, keelitamine, valu, tuimus. Detsembrist: „Kui te mind nüüd küll näeksite, te ei tunnes mind, olen loid, kurb, kurb.“ Märtsist: „Noh, ega see kaks nädalat nii pikk aeg ei ole. Ega siin vanglas rahulik ei ole. Kõik käratsevad.“ Ta oli seal haiglas kokku ligi neli kuud. Mul tõmbub süda haledusest kokku, aga samas olen täiesti kindel, et ema-isa andsid oma parimat ja otsisid abi poja keerulisele-tundlikule natuurile, just nii nagu nad oskasid. Ja kindlasti perekond toetas teda, Mari Tarandi kirjeldused on täis armastust. Lihtsalt ajastu oli selline, rahustavate süstide aeg. Ja ega temasugusel tänapäeva laste närvilises maailmas ilmselt lihtsam ei oleks...
Inimesena jääbki Juhan Viiding mõistatuseks, samamoodi loojana. Tsiteerin peast ühte ta ütlust: „Mis on vahe luulejatal ja tavalisel inimesel? Luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla ja kinni püütu kirja panna, tavaline inimene magab edasi.“ Tema oli väga ärkvel. Ta luule on nii eriline, sõnamänguline, raskesti tõlgitav. Ta ei saanud kassettidesse, ei saanud kunagi institutsionaliseeritud (ma ju ütlesin, et ma olen autorit märtrina vaatlev lugejatüüp...) ja ilmselgelt oli tunnustus talle tähtis.
Huvitav oli jälgida, kui edev oli noor Jussike juba lapsena, kui palju kemplemist oli kõigis neis vanematega vahetatud kirjades riiete üle. „Ema! Palun anna kirjalik nõusolek selle kohta, et Sa lubad minul homme minna luuremängu mängima ilma palituta. Annan sõna, et panen alla ihust alates: särk, pihik, pikkade käistega pluss, vest, treeningjakk, pintsak, ja pintsaku pääle seon suure salli. Vasta kirjalikult. Juhan“. Asjalik läbirääkija 10aastase poisi kohta. 11aastaselt emale jäetud kiri: „Juhtus koolis poolteadlik pahandus. Vene keele tunnis keelas mind keerutamise eest õpetaja kaks korda, mina ajasin juttu automaatselt hiljem veel. Ma kahetsen sügavalt oma tegu ja luban hakata rohkem sõna kuulama, sõna tõsises mõttes.“
Õde Mari Tarand ei kõnele sõnagi sellest ööst. Raamat lõppeb väga ilusalt, autori oma surma ette aimates, öeldes, et peagi ta kohtub oma vennaga... „Me läheme edasi piki randa üle heliseva luiteliiva ja „sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.“ Raamat kõneleb eelkõige Viidingute suguvõsast, perekonnast. Huvitav, et peaaegu kõigi Tallinnasse jõudnud haritlaste juured viivad kusagile Lõuna-Eesti taludesse. Viidingute mälumaastik on vermitud Sangaste ja Elva-Peedu poolt. Imeline kirjasõna armastav perekond, kõik need ühised ettelugemised ja kodusisesed tsitaadid-naljaheitmised. Ja ma pole vist ühtegi nii keeletundlikku memuaari enne lugenud, iga mõne aja tagant meenutab Mari Tarand mõnda sõna, mis toona oli ja praeguseks on muutunud: kiviktaimla asemel oli kivitaimla, dressipükste asemel olid dressipüksid jms.
Ma tegelikult mitte ei lugenud, vaid kuulasin audios seda raamatut, imetlesin, kui hästi Harriet Toompere oskas teha järele lõuna-eesti keelt, mis mitmel pool sisse tuleb. Kuulates ei saanud kohati aru, kust algas luuletsitaat ja kust lõppes mälestusekatke, aga see ühte sulamine sobis imeliselt. Alles audioraamatu lõppedes võtsin ette paberraamatu ja sain teada selle plussid (imelised fotod) ja miinuse (väsitav kaldkiri kirjavahetuste edasiandmisel).
Loomulikult on raamatu oluliseks peategelaseks ajastust, nii on autor kohe pealkirjas lubanud. Enne sõda, sõja aeg, pärast sõda, kõik need ajaloohetked, vintsutused, kust iga perekond läbi pidi tulema. Viidingud olid vaesed. Magati vineerkastide peal õhukestel madratsitel, jagati ühiskööki, kõige olulisem rikkus oli raamatud. Sõnavägi. Niisuguses peres kasvas Jussike, kolme õe noorim vend. Tsiteeritud Jussikese kirjad olid lausa ootamatult sügavalt südamesse minevad. Kaks aastat käis ta nn metsakoolis, kehva tervise ja ilmselt ka pere kehva seisu pärast. (Muide, ma olen käinud ka sealsamas Pirital Kose-Lükatis asuvas koolis, olin seal 1970ndate lõpus ja vaid kaks kuud, ikka seesama kopsuteema oli minulgi. Ka mina mäletan seda pidevat ootust ja kirjade saatmist, kuigi kahte kuud ja kahte aastat ei anna hästi võrrelda.)
Aga miks Juhani murdeiga nii keeruliseks muutus? Kuigi vanem õde Mari proovib, ei jõua see lõpuni ikkagi mulle kui lugejale pärale. Jussike jätab pidevalt kirju ka kodus elades – sellineomavahel kirju kirjutav perekond nad olid – ja lubab alati kogu südamest aina paremaks hakata. Ta on sarikoolivahetaja juba enne metsakooli ja ka pärast. Kui ta on 12, läheb ta sisemine rahutus aina hullemaks ja ta saadetakse haiglasse uurimisele, rahustavaid süste saama. Detsembri algusest märtsi lõpuni! Pikk aeg mis iganes vanuses, päevast päeva teadmatuses, et millal välja saab. Need haiglast saadetud kirjad tegid küll väga haiget. Aina lootus koju saada, päevade lugemine, rõõm lubadustest, viha edasilükkamise pärast, keelitamine, valu, tuimus. Detsembrist: „Kui te mind nüüd küll näeksite, te ei tunnes mind, olen loid, kurb, kurb.“ Märtsist: „Noh, ega see kaks nädalat nii pikk aeg ei ole. Ega siin vanglas rahulik ei ole. Kõik käratsevad.“ Ta oli seal haiglas kokku ligi neli kuud. Mul tõmbub süda haledusest kokku, aga samas olen täiesti kindel, et ema-isa andsid oma parimat ja otsisid abi poja keerulisele-tundlikule natuurile, just nii nagu nad oskasid. Ja kindlasti perekond toetas teda, Mari Tarandi kirjeldused on täis armastust. Lihtsalt ajastu oli selline, rahustavate süstide aeg. Ja ega temasugusel tänapäeva laste närvilises maailmas ilmselt lihtsam ei oleks...
Inimesena jääbki Juhan Viiding mõistatuseks, samamoodi loojana. Tsiteerin peast ühte ta ütlust: „Mis on vahe luulejatal ja tavalisel inimesel? Luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla ja kinni püütu kirja panna, tavaline inimene magab edasi.“ Tema oli väga ärkvel. Ta luule on nii eriline, sõnamänguline, raskesti tõlgitav. Ta ei saanud kassettidesse, ei saanud kunagi institutsionaliseeritud (ma ju ütlesin, et ma olen autorit märtrina vaatlev lugejatüüp...) ja ilmselgelt oli tunnustus talle tähtis.
Huvitav oli jälgida, kui edev oli noor Jussike juba lapsena, kui palju kemplemist oli kõigis neis vanematega vahetatud kirjades riiete üle. „Ema! Palun anna kirjalik nõusolek selle kohta, et Sa lubad minul homme minna luuremängu mängima ilma palituta. Annan sõna, et panen alla ihust alates: särk, pihik, pikkade käistega pluss, vest, treeningjakk, pintsak, ja pintsaku pääle seon suure salli. Vasta kirjalikult. Juhan“. Asjalik läbirääkija 10aastase poisi kohta. 11aastaselt emale jäetud kiri: „Juhtus koolis poolteadlik pahandus. Vene keele tunnis keelas mind keerutamise eest õpetaja kaks korda, mina ajasin juttu automaatselt hiljem veel. Ma kahetsen sügavalt oma tegu ja luban hakata rohkem sõna kuulama, sõna tõsises mõttes.“
July 17, 2017
Tundeline, hajus, hüplik, segadusseajav, kurvastav, õhinattekitav. Kõike seda korraga ja järgemööda. Kujutan lugedes ette, kuidas see raamat võiks olla elusas ettekandes suures valgusküllases toas ette kantud, jupikestena kuulaja ette valatud. Takerdun, jätkan, takerdun taas ja ometi on selles loos oma võlu, mis kihutab mind lugejana edasi.
Süda on raske ja rahul.
Süda on raske ja rahul.
September 17, 2017
Mõnus lugemine lapsepõlvest, põimituna perekonnaloo ja ajalooga. Tekkis tunne, et loeks veel neist tuntud inimestest.
July 24, 2024
läbi ja lõhki inimlik
Displaying 1 - 11 of 11 reviews