See oli nüüd küll väga äge raamat. Eelkõige on ta huvitav hästi läbimõeldud kompositsiooni, võiks vist isegi öelda arhitektuuri poolest. Raamat koosneb 30 lühikesest peatükist, millest igaüks kannab mõne kehaosa nime. Pisikesed novellid kõige argisematel teemadel räägituna lihtsas keeles, igasugu iroonia ja paatoseta. Täiesti loetavad igaüks eraldi (internet ütleb, et autor on neid ajakirjanduses kolumnidena avaldanud) ja kuidagi hea. Häirivad, humoorikad, ootamatud ja jahmatavalt ausad. Igapäevaelu absurdne mikrokosmos …
Pealkirjas nimetatud kehaosad ei ole suvalised vaid konkreetse novelli keskne motiiv. Nt kõrva lugu on lugu pisut üksildasest naisest, kes on sunnitud taluma läbi korteri seinte kostvaid naabrite peretülisid. Lisaks on naise kõrvad augustamata ning seetõttu ei ole tal võimalik vastu võtta armukese poolt kingitud kõrvarõngaid. Lood hõlmavad ajavahemiku II maailmasõjast tänapäevani kuid kronoloogiliselt järjestatud ei ole. Geograafiliselt on tegevuspaigad pillutatud üle Euroopa (Prantsusmaa, Balkan, Türgi, Rumeenia), samas, ühel või teisel moel on kõik lood või nende tegelased siiski Ungari ja Budapestiga seotud. Tegelasi on palju ja nad on väga erinevad. Ja kui raamatu alguses paistab, et suvaline valik inimesi ja saatuseid, siis raamatu edenedes selgub, et kõik pole kaugeltki nii lihtne. Ühed ja samad inimesed ilmuvad erinevates peatükkides, seejuures muutub nende roll, vanus, asukoht või sotsiaalne staatus. Inimesed ja nende saatused ristuvad juhuslikult, ära tundmiseks pakutakse tihti üksnes pisikesi detaile. Lõpuks tekib neist sidemetest keerukas ja kaasahaarav võrgustik, novellikogumikust saab sujuvalt lühiromaan. Nagu üksikutest, väheütlevatest pikslitest saab suure pildi, saab siin kehaosade(nimelistest peatükkidest)st tekstikeha. Huvitav on see, et autor viitab sellele raamatus korduvalt, nt põlveloos, mis räägib armastuse kaotanud kunstnikust, kes loob oma teoseid kasutatud tee pakikestest (mde tee pakikesteni jõudis mees, siis veel alles tulevane kunstnik, peeniseloos):
„Teos tundub esimesel hetkel vormitu kuhilana, süsteemitute kumeruste hunnikuna. Kui oleme selle ümber teinud mitu ringi , hakkavad vormid aeglaselt ja vähehaaval meie ees avanema. Kõige paremini võib ehk täiesti väljast, stuudio sügavusest nurgast tunda, et kuhilad kuuluvad tõepoolest kokku.“ (lk 101)
Raamatus on ka jutustajahääl, kes on koguaeg kohal, peamiselt jälgib ja kommenteerib, kuid paaris kohas annab ka teada, et soovi korral ta saaks asjade käiku muuta, kuid seda siiski ei tee, kulgegu asjad pealegi omasoodu. Ja asjad kulgevad, ettearvamatult, mõnikord koomiliselt ja mõnikord traagiliselt. Edenedes muutub raamatu tekst üha kihilisemaks ja igat sorti seostest ning viidetest üha läbipõimunumaks. Lõpuks selge arusaam, et iga piksel on ise nägu, tähelepanuväärne ja eriline, kuid samas ka kõigest tilluke osa millestki väga suurest … Kõik on kõigega seotud ja ette ei tea midagi.
„Kui huvitav sõna on „inimpõlv“! Inimkeha ilmub ootamatult välja ja kaob ajas, seejärel ilmub taas pinnale mälestustes, üles-alla, üles- alla nagu nõel, õmmeldes samal ajal tihedalt kokku mineviku ja oleviku laialihargnevaid kihte. Ja kõik õmmeldakse omavahel kokku, kuigi niit jääb nähtamatuks.“ (Tagumiku lugu, lk 107)