krimkana sellist asja küll lugeda ei viitsiks, aga ega nende lugude mõte pole olla head krimkad, rohkem ikka seda "miilits iidsel Venemaal Baba Jagaaga koos tsaari õukonnas kuritegusid lahendamas" nalja kordamas. ja neljandaks raamatuks see nali veidi väsib ära, st halb ei ole, aga midagi uut ka enam nii väga ei ole. noh, lisatakse mõned mütoloogilised olendid, kes veel pole läbi astunud (Külmavana ja Küürselg-sälg) ja teiselt poolt pannakse kogu külarahvas uurija-vojevoodi juhendamisel hokit mängima.
poliitilise korrektsust siit otsida ei tasu (ega keegi vist plaaninudki), juudinalja tehakse ohtralt, mstanahaliste osas lastakse käiku kõik klišeed ja ka ukrainlased saavad oma osa (küll üsna leebel moel, aga nende sõltumatus pannakse igatahes jutumärkidesse). nii et tundlikum inimene praegusel ajal vbla ei taha lugeda seda raamatut. ma olen ka kohati tundlik, aga siin küll ei enda ega kellegi teise eest solvumiseks põhjust ei leidnud, nalja teha võib igasugust. lihtsalt... üle mõistuse naljakas nüüd ka ei ole, kuigi peab tunnistama, et Lukoškinos toimunud pogromm ikkagi võttis mu muigama.
kuriteod, jah, paraku polnud kuigi huvitavad ega intrigeerivad, ja nende lahendamise protsess, pean tunnistama, oli suisa tüütu.