What do you think?
Rate this book
Mina olin siin
Mina olin siin. Esimene arest
Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugeks, et neid saaks valutult jutustada. Vaesusest, vägivallast ja esimesest kinnikukkumisest.
Mõned on pidanud seda rohkem musta raha teenimise õpikuks. Teised leiavad, et raamat on eelkõige huvitav lugemine emadele ja isadele, kel pole õrna aimugi, mis diile tegelikult rajooni garaažide vahel tehakse.
Raamat esitab jõulise väljakutse kõigile, kes pretendeerivad tänapäeva noorte elu kajastamisele või selle mõistmisele, ning näitab otsekoheselt, kui ebameeldivate probleemide ja tegelastega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad.
Mõned on pidanud seda rohkem musta raha teenimise õpikuks. Teised leiavad, et raamat on eelkõige huvitav lugemine emadele ja isadele, kel pole õrna aimugi, mis diile tegelikult rajooni garaažide vahel tehakse.
Raamat esitab jõulise väljakutse kõigile, kes pretendeerivad tänapäeva noorte elu kajastamisele või selle mõistmisele, ning näitab otsekoheselt, kui ebameeldivate probleemide ja tegelastega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad.
- GenresYoung AdultFictionCrime
200 pages, Hardcover
First published January 1, 2005
4 people are currently reading
222 people want to read
About the author
Sass Henno
7 books19 followersSass Henno (born September 13, 1982 in Tartu, Estonia) is an Estonian writer.
He attended Miina Härma Secondary Grammar School in Tartu between 1989-2001. 2001-2003 he studied computer graphics and advertising in Tartu Art College, then film and video directing in the Tallinn University between 2003-2005. Since 2007 he has been attending a master's level screenwriting course in Baltic Film and Media School.
He won the first prize in Estonian Novel Competition 2005 with his work "Mina olin siin. Esimene arest." A feature length film based on the novel was released in 2008 (I Was Here).
Henno worked in Estonian Television as an assistant and director. Since 2005 he has been a member of Estonian Writers' Union
He attended Miina Härma Secondary Grammar School in Tartu between 1989-2001. 2001-2003 he studied computer graphics and advertising in Tartu Art College, then film and video directing in the Tallinn University between 2003-2005. Since 2007 he has been attending a master's level screenwriting course in Baltic Film and Media School.
He won the first prize in Estonian Novel Competition 2005 with his work "Mina olin siin. Esimene arest." A feature length film based on the novel was released in 2008 (I Was Here).
Henno worked in Estonian Television as an assistant and director. Since 2005 he has been a member of Estonian Writers' Union
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 33 reviews
November 9, 2017
Alustuseks raputan omale kamaluga tuhka pähe! Mul pole vist kunagi olnud ühegi raamatu vastu nõnda suured eelarvamused kui Sass Henno "Mina olin siin". Ja see hoiak oli minus püsinud juba üle kümme aastat. Ma olen raamatukogus ilmselt kümneid kordi H-tähe juurest mööda kõndinud, korraks seisatanud ning alati otsustanud, et see raamat ei ole nagunii minu vaeva ja aega väärt. Üks ropp ja vastik soperdis!
Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.
Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.
Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Paar nädalat tagasi otsustasin lõpuks "võtta riski" ja asusin Henno romaani lugema. Sisuga olin ma muidugi René Vilbre filmi kaudu tuttav (vahemärkus: Filmi olen näinud korduvalt ja see on mulle hakanud tegelikult aina enam meeldima. Välja arvatud muidugi mõned jälestust tekitavad stseenid!), kuid raamat andis Rassi kinnikukkumise loole palju avarama ja sügavama mõõtme.
Henno romaanis on kogu selle vägivalla ja viha vahele kirjutatud ka killuke lootust. Äkki keegi ikkagi armastab mind?!? Ehk ei pea ma kogu selle sitaga siin maailmas üksi hakkama saama?!? Jõulud ei pea ju alati mustad olema?!? Rassi usub endiselt, et ta on tegelikult parem teda ümbritsevast seltskonnast ja keskkonnast. Et see on ainult mööduv hetk, millesse ta on lihtsalt liiga kauaks pidama jäänud. Teha on vaja ainult veel üks "ots" ja seejärel edasi liikuda.
Kahjuks pole me seni lugeda saanud, mis sai Rassist peale esimest aresti. Autori poolt triloogiana kavandatud sarja avateos on siiani jäänudki ainult üksikuks eredaks sähvatuseks kirjandustaevas. Aga äkki ongi nõndaviisi parem? Nõnda jääme koos Rassiga igavesti lootma, et ta astuski arstiteaduskonda ja on nüüdseks tunnustatud kirurg, kellel oli lihtsalt raske lapsepõlv ja halvad sõbrad. No ausalt, öelge mulle, kellel meist neid poleks olnud?
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
June 21, 2022
Ma pole varem lugenud ei seda, ega ühtegi teist Sass Henno raamatut. Filmi "Mina olin siin" olen kunagi näinud, kuid ei mäletanud absoluutselt mitte midagi, seega teadmine oli täiesti tühi leht ja sarnaste ootustega sai ka raamatu lugemist alustatud.
Sass Henno toob raamatus ära noorte maailma pahupoole, kuhu kui oled juba sattunud, siis sealt ei ole enam kerge välja rabeleda. Seda enam kui lumepall hakkab veerema, siis veereb see halastamatult tekitades aina rohkem kahjusid. Peategelane Rass tundub olevat südames hea, kuid elu valikud, mis algavad hoopis tema vanematelt, on juba ära määranud milline elusuund talle ette jääb. Rass tahab lihtsalt ellu jääda ja hakkama saada, samas võimalused pole alati lihtsad.
Kerge on ju öelda, et miks ta siis koolis ei käi või miks ta hoopis tööl ei käi, aga kui pole toetajaid, hoolivat perekonda ning õpitud elama elu pahupooles, siis õigeid valikuid on ka raskem teha.
Minule väga meeldis see raamat. Olgugi, et kohati kurb, karm ja ahhetama ajav, siiski leian, et see on oluliselt hea ja lugemist väärt.
Aitäh Rahva Raamat raamatu eest!
Sass Henno toob raamatus ära noorte maailma pahupoole, kuhu kui oled juba sattunud, siis sealt ei ole enam kerge välja rabeleda. Seda enam kui lumepall hakkab veerema, siis veereb see halastamatult tekitades aina rohkem kahjusid. Peategelane Rass tundub olevat südames hea, kuid elu valikud, mis algavad hoopis tema vanematelt, on juba ära määranud milline elusuund talle ette jääb. Rass tahab lihtsalt ellu jääda ja hakkama saada, samas võimalused pole alati lihtsad.
Kerge on ju öelda, et miks ta siis koolis ei käi või miks ta hoopis tööl ei käi, aga kui pole toetajaid, hoolivat perekonda ning õpitud elama elu pahupooles, siis õigeid valikuid on ka raskem teha.
Minule väga meeldis see raamat. Olgugi, et kohati kurb, karm ja ahhetama ajav, siiski leian, et see on oluliselt hea ja lugemist väärt.
Aitäh Rahva Raamat raamatu eest!
October 20, 2024
yks pinevamaid eesti raamatuid!
October 4, 2024
“keegi ei müü puhast kraami. aga kõik ütlevad, et müüvad. täpselt nagu keegi ei armasta sind. ainult ütlevad, et armastavad. esimesel juhul valetatakse sellepärast, et diil ei kannataks. sissejuhatuseks võin öelda, et ka teisel juhul on tavaliselt sama põhjus.”
ma ütleks, et üks kõige parem ja põnevam eesti raamat, mida lugenud olen. lugu antakse edasi väga arusaadavalt ja kiiresti samas detailselt ja rahulikult. kuigi enamus tegelasi on “halvad inimesed”, suudad lugejana siiski kõigile kaasa tunda, sest nad on ikkagi lihtsalt inimesed.
ma ütleks, et üks kõige parem ja põnevam eesti raamat, mida lugenud olen. lugu antakse edasi väga arusaadavalt ja kiiresti samas detailselt ja rahulikult. kuigi enamus tegelasi on “halvad inimesed”, suudad lugejana siiski kõigile kaasa tunda, sest nad on ikkagi lihtsalt inimesed.
August 22, 2024
"see aeg, kui sügis muutub talveks, kestab vaid mõned päevad. kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et sellel maal, kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada."
vist üks väheseid juhtumeid, mida väljend "jube hea" kõige paremini kirjeldab!
vist üks väheseid juhtumeid, mida väljend "jube hea" kõige paremini kirjeldab!
October 5, 2017
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2017/1...
Sass Henno "Mina olin siin. Esimene arest" on noorteromaan, mille fookuseks on allakäiguspiraal. Autor kirjutab noortest, kes ei oska oma eluga midagi peale hakata ning otsivad endale sihti. Peategelane on ootuste ja lootustega eliitkooli õpilane, kes lõpetab narkodiilerina arestis.
1999, Eesti. Noor mees veedab arestikambris aega kirjutades üles sündmusi, mis ta sinna tõid. Kõik algas novembris, kui 17-aastane Rass läks koos oma tüdrukuga peole, mida peeti vanglast vabanenud Olari auks. Rassil on pidevalt olnud rahaga raskusi. Näiteks müüs ta samal päeval maha oma jope, et süüa osta. Kuritegevus pole ka talle võõras, sest koos sõpradega käiakse tihti bensukat tegemas ehk siis võõraste numbritega autoga bensiinijaamas bensiini varastamas. Nii on tal raske keelduda, kui pakutakse tasuvat teenistust. Kui Rass asja käsile võtab leiab ta kiirelt metale ostjad ning raha aina tuleb sisse. Muidugi on ta nõus ka järgmise satsi maha müüma, kuigi see on palju suurem kogus. Alles hiljem, maffia peidupaika veerand miljonit maksva narko järgi minnes, saab nooruk aru, et on plindris.
See oli kurb ja sünge raamat, mille lugemist ma kuidagi ei nautinud. Raamatu sisu ei olnud kuidagi sümpaatne, sest kirjeldati mulle täiesti võõrast elu. Arutu pummelung ning räpane tänavaelu esineb mitmes eesti noortekas, mistõttu kellelegi on see kindlasti reaalsuseks. Õnneks ei kuulu mina nende hulka. Samuti ei meeldinud mulle ei tegelased ega ka tegevus, kuid miskit raamatu juures oli, mis köitis ning tunnet, et tahaksin pooleli jätta, ei tekkinud. Romaanis oli kogu aeg õhus pinge, sest kinni langemine oli ette teada. Nii jäi üle vaid oodata, millal ja kuidas. Veidi meenutas pätikamp mulle romaani "Kellavärgiga apelsin", kui viimast vägivaldset teost, mida lugesin. Seal ei olnud mingisugusest austusest juttugi, kuid "Mina olin siin" puhul oli üks positiivne detail Rassi suhtumine tüdrukutesse, keda ta kaitsta soovis. Kui Burgess peitis vulgaarsesed slängi taha, siis Henno roppused olid vahedad. Ei olnud vist lehtegi, kus keegi ei solki suust välja ei aja. Esialgu ehmatas see ära, kuid hiljem harjusin ning mõistsin, et teistsuguse keelepruugiga oleks see hoopis mingi teine raamat. Teiseks meeldisid mulle illustratsioonid, mis mustvalgete kaadritena lõid lugemiseks sobiva õhkkonna.
Sass Henno on pärit Tartust. Ta on õppinud arvutigraafikat, reklaami ja filmindust. "Mina olin siin" tõi talle 2004. aasta romaanivõistluse võidu. Mulle tuli üllatusena, et ta on kirjutanud juba päris mitu teost ning ma olin üht juba varem lugenud. Nimelt sattus mulle kunagi raamatukogus kätte "Mereröövlimäng", mis oli tore jutt lapsepõlve süütutest mängudest.
"Mina olin siin. Esimene arest" on sünge eesti noorteromaan pahuksisse sattunud poistest ja tüdrukutest. Raamat pakub kindlasti mõtteainet, kuid ma ei soovita seda, kui ropp ja vägivaldne kirjandus ei istu!
Sass Henno "Mina olin siin. Esimene arest" on noorteromaan, mille fookuseks on allakäiguspiraal. Autor kirjutab noortest, kes ei oska oma eluga midagi peale hakata ning otsivad endale sihti. Peategelane on ootuste ja lootustega eliitkooli õpilane, kes lõpetab narkodiilerina arestis.
1999, Eesti. Noor mees veedab arestikambris aega kirjutades üles sündmusi, mis ta sinna tõid. Kõik algas novembris, kui 17-aastane Rass läks koos oma tüdrukuga peole, mida peeti vanglast vabanenud Olari auks. Rassil on pidevalt olnud rahaga raskusi. Näiteks müüs ta samal päeval maha oma jope, et süüa osta. Kuritegevus pole ka talle võõras, sest koos sõpradega käiakse tihti bensukat tegemas ehk siis võõraste numbritega autoga bensiinijaamas bensiini varastamas. Nii on tal raske keelduda, kui pakutakse tasuvat teenistust. Kui Rass asja käsile võtab leiab ta kiirelt metale ostjad ning raha aina tuleb sisse. Muidugi on ta nõus ka järgmise satsi maha müüma, kuigi see on palju suurem kogus. Alles hiljem, maffia peidupaika veerand miljonit maksva narko järgi minnes, saab nooruk aru, et on plindris.
See oli kurb ja sünge raamat, mille lugemist ma kuidagi ei nautinud. Raamatu sisu ei olnud kuidagi sümpaatne, sest kirjeldati mulle täiesti võõrast elu. Arutu pummelung ning räpane tänavaelu esineb mitmes eesti noortekas, mistõttu kellelegi on see kindlasti reaalsuseks. Õnneks ei kuulu mina nende hulka. Samuti ei meeldinud mulle ei tegelased ega ka tegevus, kuid miskit raamatu juures oli, mis köitis ning tunnet, et tahaksin pooleli jätta, ei tekkinud. Romaanis oli kogu aeg õhus pinge, sest kinni langemine oli ette teada. Nii jäi üle vaid oodata, millal ja kuidas. Veidi meenutas pätikamp mulle romaani "Kellavärgiga apelsin", kui viimast vägivaldset teost, mida lugesin. Seal ei olnud mingisugusest austusest juttugi, kuid "Mina olin siin" puhul oli üks positiivne detail Rassi suhtumine tüdrukutesse, keda ta kaitsta soovis. Kui Burgess peitis vulgaarsesed slängi taha, siis Henno roppused olid vahedad. Ei olnud vist lehtegi, kus keegi ei solki suust välja ei aja. Esialgu ehmatas see ära, kuid hiljem harjusin ning mõistsin, et teistsuguse keelepruugiga oleks see hoopis mingi teine raamat. Teiseks meeldisid mulle illustratsioonid, mis mustvalgete kaadritena lõid lugemiseks sobiva õhkkonna.
Sass Henno on pärit Tartust. Ta on õppinud arvutigraafikat, reklaami ja filmindust. "Mina olin siin" tõi talle 2004. aasta romaanivõistluse võidu. Mulle tuli üllatusena, et ta on kirjutanud juba päris mitu teost ning ma olin üht juba varem lugenud. Nimelt sattus mulle kunagi raamatukogus kätte "Mereröövlimäng", mis oli tore jutt lapsepõlve süütutest mängudest.
"Mina olin siin. Esimene arest" on sünge eesti noorteromaan pahuksisse sattunud poistest ja tüdrukutest. Raamat pakub kindlasti mõtteainet, kuid ma ei soovita seda, kui ropp ja vägivaldne kirjandus ei istu!
July 19, 2025
PARIM ASI MIDA MA EALES LUGENUD OLEN OPPISIN SELLEST VIST AINULT SEDA KUIDAS NARKOOTIKUME KAALUDA AGA POHH SEE AJAS TERVE AEG IGAST DETAILE VAGA LAIALI JA LOPUS PAKKIS NEED ILUSASTI RITTA
July 16, 2019
Ma ei tea. Robustne jutt, robustne keelekasutus. Väga tükitav kirjutamisstiil. Minu jaoks ehk kohati hüplik. Olen pigem jutustavama kirjastiili austaja.
April 12, 2023
sain dämmi
August 30, 2023
lihtsalt jube hea raamat
October 9, 2022
Ma võtsin selle noorteromaani (jälle?) kätte, sest avastasin Ülemistes kohvikus istudes, et Sass on sellele järsku teise osa kirjutanud. Aga mul ei olnud enam meeles, mis esimeses osas täpselt juhtus. Tänu filmile midagi mäletasin, aga ma pole üldse kindel, et ma esimest osa kunagi üldse lugenud olin. Igaljuhul ma ostsin siis sealt samast Apollost nii essa osa kui ka uue II osa, kuigi mul eesootava reisi tõttu raamatute jaoks üldse raha ei olnud.
Igal juhul väga hea ost oli, mis puudutab I osa. Mulle väga meeldis, just sellist roppu narkodiilimise ja muude väikeste kuritegudega põimitud sisu me ühelt noorteromaanilt ootamegi, siiski samas lootes, et see arstiks saamisest unistav pätipoiss sellest jamast elusana välja tuleks.Mulle meeldis kõige rohkem just see, mis kujutas seda vana head krooniaega 90-ndate lõppu, nullindate algust, kus nii paljud väljendid ja faktid tundusid nii tuttavad, et tuli meelde enda noorusaeg. Mitte et mina oleks selliste asjadega tollal tegelenud, aga lihtsalt iga sel perioodil teismeline olnu teab, millest ma räägin.
Väga viis, ma ei jõua ära oodata, kuni mul on aega, et seda helesinist teist osa lugema hakata.
Igal juhul väga hea ost oli, mis puudutab I osa. Mulle väga meeldis, just sellist roppu narkodiilimise ja muude väikeste kuritegudega põimitud sisu me ühelt noorteromaanilt ootamegi, siiski samas lootes, et see arstiks saamisest unistav pätipoiss sellest jamast elusana välja tuleks.Mulle meeldis kõige rohkem just see, mis kujutas seda vana head krooniaega 90-ndate lõppu, nullindate algust, kus nii paljud väljendid ja faktid tundusid nii tuttavad, et tuli meelde enda noorusaeg. Mitte et mina oleks selliste asjadega tollal tegelenud, aga lihtsalt iga sel perioodil teismeline olnu teab, millest ma räägin.
Väga viis, ma ei jõua ära oodata, kuni mul on aega, et seda helesinist teist osa lugema hakata.
September 12, 2017
Reiz, drīz pēc grāmatas izlasīšanas, es sapnī redzēju grāmatas turpinājumu – Otro arestu. Grāmatai bija tieši tāds pats noformējums, tikai mala bija zila. Pēcāk grāmatnīcās centos atrast šo it kā reālo, bet nosapņoto turpinājumu, bet tāda nav. Ceru, ka būs, jo šī literatūra man patika!!!
December 5, 2015
Kui võtta täiesti valimatult raamatuid lugemiseks, siis võib sattuda mõne sellise teose otsa, mida pigem ei oleks tahtnud lugeda. Mitte et raamat halb oli. Vastupidi. Igaüht see ilmselt ei kõneta, kuid mõnda kõnetab liigagi palju.
January 5, 2020
I do not understand why we had to read this in school. There's only drugs and rape in this book. It did have it's moments, but still. Not a good book.
June 27, 2020
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Ma tunnistan ausalt, et olen minevikus omanud teatavaid eelarvamusi eesti noortekirjanduse koha pealt. Ma olen pidanud neis teostes käsitletavaid teemasid korduvateks, ühetahulisteks ning vanadeks ja igavateks ära leierdatud lugudeks, mis polegi tegelikult midagi muud, kui vaid üks ja sama lugu miljon korda ümber jutustatult. Ma pean silmas muidugi neid eesti noortele mõeldud realistlikke romaane, mille tegevus tiirleb enamasti ikka ainult ühe-kahe-kolme vana süžeelükke ümber. No teame ju kõij neid nurga taga joovaid ja suitsetavaid teismelisi, kelle vanemad neist ei hooli, kuid kes samal ajal ise koolis jube tublid on kuni mõne halva sõbra tekkimiseni, kes nad siis sinna kurjale teele viivad. See lühike kirjeldus võiks kokku võtta terve posu eesti noortekaid.
Kuskilt pidi aga säärane teemakäsitlus ju aga ka alguse saama. Ma ei eitagi, et ainest on need lood saanud just meie eesti noorte päris igapäevaelust, kus sellised asjad regulaarselt juhtuvadki. Kui ma ütlen, et need lood on igavaks kätte läinud, ei taha ma öelda, nagu ei oleks neist asjadest rääkimine mainimist või tähelepanu väärt. Pigem on asi mitmekesisuse puudumises. Eesti on ikkagi väga pisike kultuuriruum, milles elavad laias pildis ikkagi väga sarnase mõttemustriga inimesed ja noored, mitmekesisust on väga vähe. See asjaolu tekitab ka olukorra, kus noortel esinevad probleemid ja mõttedki on sarnased ning paratamatult korduvad. Täiesti asjakohatu on siinkohal võrrelda eesti realistlikku noortekirjandust näiteks USA omaga, kus erineva tausta, maailmavaate ja tõekspidamistega inimesi elab hoopis rohkem. Fantaasiakirjandus on siinkohal hoopis midagi muud, mida ma siin käsitlema ei hakka.
Iseenese tarkusest peaksingi aga eesti noorte probleemide päevakajastamise ja massilise raamatukaante vahele pistmise üheks algatajaks Sass Henno romaani „Mina olin siin". Suur osa oli kahtlemata ka Aidi Valliku romaanil "Kuidas elad, Ann?". Räige, otsene ja ilustamata keelelaad ning samuti teemakäsitlus ise läheb noortele väga hästi peale. Eriti Henno, kes kirjeldas lausa detailse täpsusega erinevaid kriminaalseid skeeme, ja ma julgen uskuda, et nende kirja paneku jaoks ei pidanud ta üldse liiga palju täiendavat taustatööd tegema, lööb eesti teismeliste seas lausa laineid.
Nõustun, et kirjutada see mees oskab. Mõni võiks ehk vaielda, et niisugust roppu keksimist võiks ehk iga pisisuli pastakaga ketšupise salvräti peale kritseldada, kuid mina ütlen seepeale, et Henno ei loobi oma raamatus lihtsalt genitaale siia-sinna. Mina tundsin ausalt, et iga sarviline ja kõik muu oli absoluutselt põhjendatud kui loo tõsimeelne ja usutav osa, toomas vaid loomulikkust ja igapäevasust teosele juurde. Roppuste pritsimine ei olnud raamatu põhiosa, nagu seda on näiteks mõne ühiskäimla seinale kraabitud jälkused. Lugu ise oli palju sügavam, päris tõelise sõnumiga. Ma julgen täiesti kindlalt väita, et Henno teab noortest inimestest nii mõndagi, olles ise õrna ea nii mitmeid elu tahke kobades üle elanud. Talle on teada noore mõistuse saladused ja kriimud, millele ka vajalikku arstimit peale teab määrida. Pean ütlema, et ta on üks parimaid inimesetundjaid, kelle sulest olen saanud lugeda ning õppida. Tal jätkub lohutussõnu iga hingehädaga noorele, mitte ainult kaagedele, kes tema raamatus figureerivad. Kõik roppused on teosed minu jaoks vaid vahend, mille abil tema sõnum ja abi efektiivsemalt noorteni toimetada. Nagu rööpad, mida mööda rong saab sõita.
Nagu ma alguses kirjeldasin, ei ole ma kunagi eriti nautinud eesti noortekaid. Minu jaoks on need olnud kui tühi lahmimine, kirjutatud pigem kuulujuttude kui kogemuste pealt. Ma olen aga juba pikalt jälginud ja toetanud Sass Henno missiooni ning teda väga austama hakanud. Tema raamat ainult süvendas minu usku temasse. Ta oskab kirjutada nii, et see jääb külge. Võib-olla mitte just kauneid tsitaate, mida oma päevikuservadele sodida, kuid ta oskab kirjutada mõtteid, mis loevad. Tema autoriteetsusele minu silmis tuleb ainult kasuks see, kui tean, et ta kirjutab oma kogemuse pealt ning end täiesti nähtavale tuues. Inimese julgus peab olema lausa mõõtmatu, kui otsustab võtta riski luua peategelaseks iseenda arhetüüpne tegelane, kelle nimeski vaid üks täht erineb: Sass vs Rass. Iga kriitika, mis käib peategelase pihta, kriibib seda valusamini ka kirjanikku ennast. Aga ma tean, et ta ei kahetse seda, kuna käib ka praegu regulaarselt noortele koolides samateemalisi "loenguid" pidamas, kus jutustab sama detailselt oma loo koos kõigi lolluste, äparduste ja läbikukkumistega. Tean, sest olen ise ühel tema jutuvestmisel viibinud. Nägin oma silmaga, kuidas terve saal vaikseks jäi ja üle kolme tunni jutti teda andunult kuulas, suu lahti vajunud. Aeg lendas nii kiiresti, nagu oleks möödunud vaid mõned minutid. Jah, lugu jutustada see mees oskab- ning seda veel nii, et meelde ka jääb! Seda sooviks eneselegi!
Ma tunnistan ausalt, et olen minevikus omanud teatavaid eelarvamusi eesti noortekirjanduse koha pealt. Ma olen pidanud neis teostes käsitletavaid teemasid korduvateks, ühetahulisteks ning vanadeks ja igavateks ära leierdatud lugudeks, mis polegi tegelikult midagi muud, kui vaid üks ja sama lugu miljon korda ümber jutustatult. Ma pean silmas muidugi neid eesti noortele mõeldud realistlikke romaane, mille tegevus tiirleb enamasti ikka ainult ühe-kahe-kolme vana süžeelükke ümber. No teame ju kõij neid nurga taga joovaid ja suitsetavaid teismelisi, kelle vanemad neist ei hooli, kuid kes samal ajal ise koolis jube tublid on kuni mõne halva sõbra tekkimiseni, kes nad siis sinna kurjale teele viivad. See lühike kirjeldus võiks kokku võtta terve posu eesti noortekaid.
Kuskilt pidi aga säärane teemakäsitlus ju aga ka alguse saama. Ma ei eitagi, et ainest on need lood saanud just meie eesti noorte päris igapäevaelust, kus sellised asjad regulaarselt juhtuvadki. Kui ma ütlen, et need lood on igavaks kätte läinud, ei taha ma öelda, nagu ei oleks neist asjadest rääkimine mainimist või tähelepanu väärt. Pigem on asi mitmekesisuse puudumises. Eesti on ikkagi väga pisike kultuuriruum, milles elavad laias pildis ikkagi väga sarnase mõttemustriga inimesed ja noored, mitmekesisust on väga vähe. See asjaolu tekitab ka olukorra, kus noortel esinevad probleemid ja mõttedki on sarnased ning paratamatult korduvad. Täiesti asjakohatu on siinkohal võrrelda eesti realistlikku noortekirjandust näiteks USA omaga, kus erineva tausta, maailmavaate ja tõekspidamistega inimesi elab hoopis rohkem. Fantaasiakirjandus on siinkohal hoopis midagi muud, mida ma siin käsitlema ei hakka.
Iseenese tarkusest peaksingi aga eesti noorte probleemide päevakajastamise ja massilise raamatukaante vahele pistmise üheks algatajaks Sass Henno romaani „Mina olin siin". Suur osa oli kahtlemata ka Aidi Valliku romaanil "Kuidas elad, Ann?". Räige, otsene ja ilustamata keelelaad ning samuti teemakäsitlus ise läheb noortele väga hästi peale. Eriti Henno, kes kirjeldas lausa detailse täpsusega erinevaid kriminaalseid skeeme, ja ma julgen uskuda, et nende kirja paneku jaoks ei pidanud ta üldse liiga palju täiendavat taustatööd tegema, lööb eesti teismeliste seas lausa laineid.
Nõustun, et kirjutada see mees oskab. Mõni võiks ehk vaielda, et niisugust roppu keksimist võiks ehk iga pisisuli pastakaga ketšupise salvräti peale kritseldada, kuid mina ütlen seepeale, et Henno ei loobi oma raamatus lihtsalt genitaale siia-sinna. Mina tundsin ausalt, et iga sarviline ja kõik muu oli absoluutselt põhjendatud kui loo tõsimeelne ja usutav osa, toomas vaid loomulikkust ja igapäevasust teosele juurde. Roppuste pritsimine ei olnud raamatu põhiosa, nagu seda on näiteks mõne ühiskäimla seinale kraabitud jälkused. Lugu ise oli palju sügavam, päris tõelise sõnumiga. Ma julgen täiesti kindlalt väita, et Henno teab noortest inimestest nii mõndagi, olles ise õrna ea nii mitmeid elu tahke kobades üle elanud. Talle on teada noore mõistuse saladused ja kriimud, millele ka vajalikku arstimit peale teab määrida. Pean ütlema, et ta on üks parimaid inimesetundjaid, kelle sulest olen saanud lugeda ning õppida. Tal jätkub lohutussõnu iga hingehädaga noorele, mitte ainult kaagedele, kes tema raamatus figureerivad. Kõik roppused on teosed minu jaoks vaid vahend, mille abil tema sõnum ja abi efektiivsemalt noorteni toimetada. Nagu rööpad, mida mööda rong saab sõita.
Nagu ma alguses kirjeldasin, ei ole ma kunagi eriti nautinud eesti noortekaid. Minu jaoks on need olnud kui tühi lahmimine, kirjutatud pigem kuulujuttude kui kogemuste pealt. Ma olen aga juba pikalt jälginud ja toetanud Sass Henno missiooni ning teda väga austama hakanud. Tema raamat ainult süvendas minu usku temasse. Ta oskab kirjutada nii, et see jääb külge. Võib-olla mitte just kauneid tsitaate, mida oma päevikuservadele sodida, kuid ta oskab kirjutada mõtteid, mis loevad. Tema autoriteetsusele minu silmis tuleb ainult kasuks see, kui tean, et ta kirjutab oma kogemuse pealt ning end täiesti nähtavale tuues. Inimese julgus peab olema lausa mõõtmatu, kui otsustab võtta riski luua peategelaseks iseenda arhetüüpne tegelane, kelle nimeski vaid üks täht erineb: Sass vs Rass. Iga kriitika, mis käib peategelase pihta, kriibib seda valusamini ka kirjanikku ennast. Aga ma tean, et ta ei kahetse seda, kuna käib ka praegu regulaarselt noortele koolides samateemalisi "loenguid" pidamas, kus jutustab sama detailselt oma loo koos kõigi lolluste, äparduste ja läbikukkumistega. Tean, sest olen ise ühel tema jutuvestmisel viibinud. Nägin oma silmaga, kuidas terve saal vaikseks jäi ja üle kolme tunni jutti teda andunult kuulas, suu lahti vajunud. Aeg lendas nii kiiresti, nagu oleks möödunud vaid mõned minutid. Jah, lugu jutustada see mees oskab- ning seda veel nii, et meelde ka jääb! Seda sooviks eneselegi!
January 13, 2021
Tegu on 2004. aasta romaanivõistluse võitjaga. Kui ma ei eksi, siis on ta noorimalt selle auhinna saanud kirjanik, olles tollal 23-aastane. Ma pole tema tegemistega kirjanikuna üldse kursis, tuleb välja, et on praeguseks avaldanud tervelt viis romaani. Kusagilt jäi silma, et autoril oli plaan seda edasi kirjutada triloogiaks, aga selle kohta endal info puudub. Mu jaoks on Sass Henno äärmiselt oluline inimene kiusamise ja vägivalla vastu võitlejana
“Mina olen siin. Esimene arest” räägib hilisteismelisest-noortäiskasvanud Rassist, kes esimesel arestil küsib paberit ja hakkab enda lugu kirja panema. Ega siin otseselt midagi uut pole, kogu see klassikaline lohutu maailm ning allakäiguspiraal. Alkohoolikutest vanemad (kelle puhul küll süüdistatakse halbu geene), põhikooli algusaegadel esimene organiseeritud vargus, sissekukkumine, klaarimine omade vahel. Ning järjest edasi, kaugemale ja sügavamale sissekukkumine kuni lõpuks kümnenda klassi poiss varastab, röövib, kakleb, ostab narkootikume ning avastab nende edasimüümise võlud ja valud. Sinna sekka kõrvalliine, kus kogenud kurjategijad hea meelega nooremate verisulis nubludega koostööd teevad.
Kõik see toimub 21. sajandi alguses, kus igasugune varastatud nodi Metsik Lääs veel Eestimaal lokkas, garaažiühistutes nr. 28 garaaž, mis on pungil täis akutrelle, tööriistakohvreid, muruniidukeid. Kus tänaval kruvitakse suvalisel autol küljest numbrid, pannakse enda autole ning minnakse tankima, pagasnikus kaks viiekümneliitrist kankut, et siis teha tanklale tonn-viiesajane valge arve. Kus vend ja õde ajavad narkoäri ning pauside ajal vend õde “põrutab”.
Kui veel tausta maalida siis kirjanik ise on intervjuus Jaak Urmetile ütelnud nii: “Aga see, miks ma hakkasin kirjutama seda lugu asukohaga nimetus linnas, paneelmajade rajoonis, jõulueelsel ajal, oli hoopis mingi muu põhjus. Kurjategijaks ei kasva keegi sellepärast, et ta elab äärelinnas. Kurjategijaks kasvatakse haiges perekonnas, lagunenud unistustes ja arguses mitte vastanduda grupile. See on ka üks metatasanditest, millest “Mina olin siin” räägib.”
Minu jaoks läheb raamat samasse kategooriasse nagu anonüümse autori “Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Sest on teemad, mille kohta ju tead, et need on olemas. Aga mis on kauged ja muude olulisemate asjade kõrval ebaolulised, sest "ei puutu ju minusse ega mu lastesse". Samal ajal liiguvad narkootikumid endiselt ringi ka koolides ning võimalus kõverale teele sattuda kummitab igalpool.
Kui neid kahte raamatut omavahel võrrelda siis oma võlu on neil mõlemil. HAPKOMAH on igatepidi toorem, samas sõnumi edasiandmisel on mõlemad teosed võimsad. Puhttehniliselt on Sass Henno raamat parem lugeda, kuna keel on hea ja korrektne, kirjavahemärgid paigas. Ma ise soovitaks just lapsevanematel neid raamatuid lugeda, isegi ja eriti siis kui “aga ma ju tean seda kõike”. Jah, tean ja teame. Aga kas ka teadvustame? Pagana olulised raamatud mõlemad.
Kokkuvõtvalt tsiteerin raamatut ennast: “Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese elu, on see lugu jutustamist väärt. Aastate möödudes olen end hingetuks valetanud, püüdes oma minevikku kõigile talutavaks muuta. Selle asemel, et muuta neile talutavaks kõike muud, mis on veel minu võimuses. Mu sõbrad pole väljamõeldud ja meie teod polnud juhuslikud. Kuid ma ei väsi kordamast, et see pole enam minu lugu.
See on ühe poisi lugu, mis lõpeb seal, kus minu oma algab. Seda on vaja, et ma saaks alustada. Seda on vaja, et need asjad ei korduks. Ja seda on rohkem, kui te ootate.”
(lk 17.)
Raamatule lisavad omakorda võlu Jüri Saksa illustratsioonid.
Raamat on täiesti tasuta e-kujul loetav, https://www.minaolinsiin.ee/
“Mina olen siin. Esimene arest” räägib hilisteismelisest-noortäiskasvanud Rassist, kes esimesel arestil küsib paberit ja hakkab enda lugu kirja panema. Ega siin otseselt midagi uut pole, kogu see klassikaline lohutu maailm ning allakäiguspiraal. Alkohoolikutest vanemad (kelle puhul küll süüdistatakse halbu geene), põhikooli algusaegadel esimene organiseeritud vargus, sissekukkumine, klaarimine omade vahel. Ning järjest edasi, kaugemale ja sügavamale sissekukkumine kuni lõpuks kümnenda klassi poiss varastab, röövib, kakleb, ostab narkootikume ning avastab nende edasimüümise võlud ja valud. Sinna sekka kõrvalliine, kus kogenud kurjategijad hea meelega nooremate verisulis nubludega koostööd teevad.
Kõik see toimub 21. sajandi alguses, kus igasugune varastatud nodi Metsik Lääs veel Eestimaal lokkas, garaažiühistutes nr. 28 garaaž, mis on pungil täis akutrelle, tööriistakohvreid, muruniidukeid. Kus tänaval kruvitakse suvalisel autol küljest numbrid, pannakse enda autole ning minnakse tankima, pagasnikus kaks viiekümneliitrist kankut, et siis teha tanklale tonn-viiesajane valge arve. Kus vend ja õde ajavad narkoäri ning pauside ajal vend õde “põrutab”.
Kui veel tausta maalida siis kirjanik ise on intervjuus Jaak Urmetile ütelnud nii: “Aga see, miks ma hakkasin kirjutama seda lugu asukohaga nimetus linnas, paneelmajade rajoonis, jõulueelsel ajal, oli hoopis mingi muu põhjus. Kurjategijaks ei kasva keegi sellepärast, et ta elab äärelinnas. Kurjategijaks kasvatakse haiges perekonnas, lagunenud unistustes ja arguses mitte vastanduda grupile. See on ka üks metatasanditest, millest “Mina olin siin” räägib.”
Minu jaoks läheb raamat samasse kategooriasse nagu anonüümse autori “Kuidas minust sai HAPKOMAH”. Sest on teemad, mille kohta ju tead, et need on olemas. Aga mis on kauged ja muude olulisemate asjade kõrval ebaolulised, sest "ei puutu ju minusse ega mu lastesse". Samal ajal liiguvad narkootikumid endiselt ringi ka koolides ning võimalus kõverale teele sattuda kummitab igalpool.
Kui neid kahte raamatut omavahel võrrelda siis oma võlu on neil mõlemil. HAPKOMAH on igatepidi toorem, samas sõnumi edasiandmisel on mõlemad teosed võimsad. Puhttehniliselt on Sass Henno raamat parem lugeda, kuna keel on hea ja korrektne, kirjavahemärgid paigas. Ma ise soovitaks just lapsevanematel neid raamatuid lugeda, isegi ja eriti siis kui “aga ma ju tean seda kõike”. Jah, tean ja teame. Aga kas ka teadvustame? Pagana olulised raamatud mõlemad.
Kokkuvõtvalt tsiteerin raamatut ennast: “Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta. Niikaua kui see võib päästa kasvõi ühe väikese elu, on see lugu jutustamist väärt. Aastate möödudes olen end hingetuks valetanud, püüdes oma minevikku kõigile talutavaks muuta. Selle asemel, et muuta neile talutavaks kõike muud, mis on veel minu võimuses. Mu sõbrad pole väljamõeldud ja meie teod polnud juhuslikud. Kuid ma ei väsi kordamast, et see pole enam minu lugu.
See on ühe poisi lugu, mis lõpeb seal, kus minu oma algab. Seda on vaja, et ma saaks alustada. Seda on vaja, et need asjad ei korduks. Ja seda on rohkem, kui te ootate.”
(lk 17.)
Raamatule lisavad omakorda võlu Jüri Saksa illustratsioonid.
Raamat on täiesti tasuta e-kujul loetav, https://www.minaolinsiin.ee/
May 22, 2022
Ma lugesin seda aastaid tagasi, aga mul on tänaseni meeles mingid stseenid sellest raamatust. Mulle meeldib kui filtriteta ja kohati isegi robustse aususega autor sündmustikku kirjeldas. Eesti elu 2000ndate alguses on juba iseenesest huvitav teema. Lisades veel kriminaalsed noored ja nende tegemised retsepti- super!
Mäletan, et raamat algas poe stseeniga, kui rass ostis oma tüdrukule tampoone ja torises koju jõudes veel tolle peale, et pidi jälle raha raiskama xd
Mäletan, et raamat algas poe stseeniga, kui rass ostis oma tüdrukule tampoone ja torises koju jõudes veel tolle peale, et pidi jälle raha raiskama xd
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 15, 2023
Wasn't such a bad book that I thought it would be before I read it. There was always something happening, and I really liked that instead of writing normal page numbers in the book, the pages were marked as a time of how long the main character was telling his story. There were some parts of the story that made me really sad or angry, but overall, the book was pretty good.
August 6, 2021
Õudne raamat. Kuid siiski mulle väga meeldis. Lihtsasti kirjutatud. Väga lastele ei soovita. Ise olen üheteist aastane ja lugesin ruttu läbi. Kogu aeg oli pinge õhus ja põnevus ei lubanud käest panna. Tõesti soovitan!!!
May 18, 2025
No mine pekki, kui tõsine raamat. Nagu tõeliselt oleksid ise selles olukorras ka.
Raamatu lugemine võttis küll kaua, kuna olid ka eksamid samal aja, aga nüüd on loetud.
Tõiselt tegelt soovitan seda raamatut. Ärge mõelge autori peale. Välistage kunsti kunstnikust. Väga soovitan.
Raamatu lugemine võttis küll kaua, kuna olid ka eksamid samal aja, aga nüüd on loetud.
Tõiselt tegelt soovitan seda raamatut. Ärge mõelge autori peale. Välistage kunsti kunstnikust. Väga soovitan.
January 5, 2021
Hea ja elu pahupoolt kajastv raamat.
January 16, 2021
Kiire ja ladus lugemine. Kui oled filmi näinud ja sarnaseid raamatuid ("Kuidas minust sai HAPKOMAH" nt) lugenud, siis mingeid erakordseid uusi elamusi ei paku.
September 19, 2022
Not bad of an 'alternative' novel. A bit too much macho prison stuff but so were the 90s on the post-Soviet space. Take it or leave it.
November 27, 2022
tema oli seal!
January 5, 2023
i didnt like it at all. it was too depressing.
January 15, 2023
Mul ei ole tükk aega nii rõve olnud. Vastik oli lugeda.
December 28, 2023
Proovisin lugeda, aga ei saanud. Venis ja venis. Võibolla ma ei ole sihtrühm ja vb ei olnud õige aeg. Aga võibolla oli selline kirjandus omas ajas.
November 14, 2024
Noorukile hoogne, pônev ainult roppusi on palju
Displaying 1 - 30 of 33 reviews