Jaan Krossi teoseid on tõlgitud veerandsajasse keelde ja teda on mitu korda esitatud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. 1980. aastate algusest on Kross oma eluloo ainest kajastanud mitmes novellikogus ja romaanis. Mälestusteraamat «Kallid kaasteelised» ilmus 2003. a, II köide järgnes postuumselt 2008. Nüüd uuesti välja antav I köide hõlmab aega 1960. aastate alguseni. President Lennart Meri on öelnud: «Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga.»
Üks tuntumaid eesti kirjanikke Jaan Kross sündis 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinatehase meistri ja mõisasepa tütre järeltulijana. Tema isa arreteeriti 1944. a lõpul ning hukkus 1946. a Nõukogude vangilaagris. Kross kasvas Kalamaja linnaosas, õppis J. Westholmi gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Pärast Eesti okupeerimist osales ta 1940. a nn juulivalimiste rahvuslike vastaskandidaatide ülesseadmise aktsioonis. Vabastamise asemel uueks okupatsiooniks kujunenud Saksa ajal oli Kross esmalt ajalehe «Postimees» tõlk ja välisuudiste toimetaja, seejärel Tallinna Linnapanga sekretär ning Eesti Leegioni kindralinspektuuri tõlk.
Samal ajal oli ta Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kaastööline, mistõttu oli 1944. aastal vangistatud. Pärast Nõukogude uue okupatsiooni algust oli Kross ETKVLi juriskonsult ning Tartu ülikooli riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri assistent. 1946. a arreteeriti Jaan Kross taas ning järgmisel aastal mõisteti talle viieaastane laagrikaristus, mida ta kandis põhiliselt Komimaal Intas. Pärast vabanemist 1951. a tuli tal minna asumisele Krasnojarski kraisse.
Stalini surma järel vabanes ta sealt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Kross on olnud Riigikogu liige Mõõdukate nimekirjas 1992–1993 ja Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Eesti NSVs anti talle rahvakirjaniku tiitel, Eesti Vabariik väärtustas teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga. Mitu korda esitati ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Jaan Kross suri 27. detsembril 2007. a Tallinnas.
Jaan Kross (1920 – 2007) was an Estonian writer. He has been tipped for the Nobel Prize for Literature on several occasions for his novels, but did in fact start his literary career as a poet and translator of poetry. On his return from the labour camps and internal exile in Russia, where he spent the years 1946-1954 as a political prisoner, Kross renewed Estonian poetry, giving it new directions.
Kross began writing prose in the latter half of the 1960s, first with a film scenario "A Livonian Chronicle" (Liivimaa kroonika) which dealt with the life of the author Balthasar Russow (1536-1600) and which also became the subject of his first masterpiece "Between Three Plagues" (Kolme katku vahel, 1970), a suit of four novels. From that time onwards Kross moved by stage nearer to our present time in history, describing figures from Estonian history, first in short stories and novellæ, later in novels, also in writings where he has drawn upon his own experiences. The heroes of his novels tend to be of Estonian or Baltic German origin and cultured people, though on the margins of society and are usually faced with a moral dilemma of some sort.
Vaieldamatult teos, mida kõik võiksid lugeda. Kross kirjutab lihtsalt tohutult osavalt ja kaasahaaravalt. ... ja kuna katkendeid on siit teosest üsna keeruline välja tuua, siis panen siia ühe naljaka seiga Juhan Viidinguga ja ühe kõigile tuntud Krossi luuletuse!
--- ... saabus sinna (Kirjanike liitu) oma ema käe kõrval kuueaastane Juhan Viiding. Emal oli vaja kuskile minna ja Juhan jäeti pooleks tunniks Kirjanike Liidu tädide valvata. Ja silmapilk oli tulevane improvisaator ja kabareekunstnik platsis. Ta oli tervitanud Kirjanike Liidu tädisid mütsikergitamisega: "Tervist! Minu nimi on Juhan Viiding. Mina ei ole esialgu veel mitte keegi, aga minu isa on filosoof. Luuletaja ja filosoof." Ja kui ema talle poole tunni pärast järele tuli, teatas poiss: "Vabandage, ma üean nüüd kahjuks lahkuma. Head aega. Ja tervitage, palun, oma abikaasasid." ---
KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS
Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres.
Kõikide isad on kummargil kangaspuude kohal kudumas kangast lastele jätkata.
Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast sinise mere kaldale vahtima, varbad vees, laevade kadumist silmapiiri taha.
Sest lapsed peavad sinna jooksma ja laevad peavad sinna kaduma ja varbad peavad saama märjaks.
Ja kõik asuvad teele sest kõik peavad asuma teele.
Karavellidega, galeoonidega, galeeridega, galeassidega, korvettidega, fregattidega, parklaevadega, prikkidega, brigantiinidega, pargastega, kuunaritega, kaljastega, kutritega, jahtidega, praamidega, lotjadega, luupidega, parvedega, paatidega, venedega, süstadega, džonkidega, butradega, kanuudega, praudega, sampaanidega, piroogidega, kajakkidega, aurikutega, õhupallidega, dirižaablitega, bi-, mono-, aero-, ja hüdro- plaanidega, allvee-, mootor-, rootor-, turboelekter- ja aatomlaevadega, batüskaafidega, TU-dega, rakettidega ja vöö vahele pistetud hõlmadega ning avastavad uue maailma.
Kõik. Mõni kõikide, vähesed paljude, igaüks iseenese jaoks. Sest igaüks peab avastama oma maailma...
Mulle valmistab sageli tohutut kurbust vanade kirjanike raamatute ja eelkõige nende mälestuste lugemine, sest mul on pidevalt tunne, et need on kirjad kadunud maailmast, paremast maailmast, mida enam kuidagi tagasi ei saa. J. Krossi "Kallid kaasteelised" on üks selliseid, teine osa käsitleb küll sügavat nõuka-aega aga tunne on ikka sama. Ema ütles, et Krossi mälestusi on meeldiv lugeda, sest see toob meelde tema vanemate aja, mil laused olid pikemad ja sisukamad, räägiti nii, et kuulaja sai targemaks ning oldi väärikad.
Raamat on väärt lugemist, kuid nõuab pisut läbinärimist. Ja nii, nagu pole ka ülimalt huvitava elukäiguga inemise,- mida Kross kahtlemata oli-, elu iga hetk surmavalt põnev, nii pole seda ka Krossi oma. Kõik, mida autor peab vääriliseks ja huvitavaks, ei pruugi seda iga teise lugeja jaoks alati olla. Kuid pean ütlema, et paljutki lugeda oli äärmiselt mitmetähenduslik ja huvitav. Kirjaniku oskus märgata elu seoseid, oli vaimustav. Samuti on vahelduseks tore kohata lõputut optimismi läbitud kannatuste ja vangi/represseeritu elu juures. Nagu Kross ise öelnuks: "... mõnes vangilaagris, kus mul oli võimalik viibida..." Aga tunnistan ausalt: lugemine võttis aega hea mitu kuud. Tahes-tahtmata hakkasin ootama hetke, kui Kross vangilaagrist ja asumiselt vabaneb, aga see hetk ei saabunud ega saabunud. Oleks tore, kui raamatust oleks toimetatud ja kärbitud versioon. Aga kes valikuid tegema sobiks, ei tea. Kahtlemata oli Krossil palju rääkida ja hea meel, et ta nende memuaaridega ühele poole jõudis. Selle looga rullib ta lahti ühe põlvkonna osa loo. Samas ei kohta siit mingit vangilaagrilikku masendust, vaid pigem on siin isegi pisut Švejkilikkust (seda küll reserveeritult ja viisakas vana kooli stiilis krossilikult). Oskuslikult libises Kross üle oma abielude lagunemise põhjustest, aga kõik on arusaadav - keerulised ajad igas seitsmes mõttes. Ja polnudki ju tegemist tabloidkirjandusega... Rõõmustab, et lõpp on samuti positiivne ja valgusrikas. I osa lõppeb juba rehabiliteeritud Krossi uue eluga, mis on avanud muuseas ka nii mõnedki riigipiirid.
Very insightful. Quite intimate view into one of Estonia's most renowned writer/poetist in the 20th century (debatable of course, subjective view).
I have read only very few of Kross' work. But even I had a perception if him which, after reading this current book, gained a much more nuanced assession.
Book itself was well written(as most of his work has been(which I have read)), but the timeline jumps were sometimes anti-focusing. About 600 pages went really fast!
Väga pikk raamat, ca 700 lehte, ja kohati igav. Rmt oli Jaan Krossi elust, inimestest tema ümber, vanglates viibimistest, kirjaniku elust ja kõigest muust. Vahel oli kirjutatud oli Vene keeles ning tõlget polnud all. Kui raamat üks kord läbi sai avastasin, et olid tõlked olid rmt lõpus, aga polnud kirjas, mis tekst mille kohta käib, pidid ise teadma.