What do you think?
Rate this book
Minu... #14
Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt
Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.
Kaia-Kaire Hunt
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.
Kaia-Kaire Hunt
- GenresTravelNonfiction
215 pages, Paperback
First published November 29, 2009
3 people are currently reading
114 people want to read
About the author
Kaia-Kaire Hunt
4 booksKaia-Kaire Hunt on nii klassikalise kui ka alternatiivmeditsiini haridusega metameditsiini nõustaja, koolitaja ja autor. Ta peab Põlvamaal asuvat Hundiallika retriidi- ja koolituskeskust ning on portaali www.alkeemia.ee üks eestvedajaid. Tema sulest on ilmunud teosed "Koduleivaraamat" ning ta on raamatu "Tänapäeva kunksmoori koduapteek" koostaja ja üks autoritest. Kaia-Kaire Hunt on nõustanud kliente emotsioonitöö vallas üle 10 aasta. Ta on Tiibeti loodusravi terapeut, EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) terapeut ja koolitaja, meditatsioonijuhendaja ja vaimse tervise õenduse üliõpilane.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 18 of 18 reviews
February 28, 2017
Kui kunagi küsisin soovitusi Minu-sarja kohta, siis pakuti korduvalt raamatut "Minu Nepaal", autoriks Kaia-Kaire Hunt. Selle populaarsust näitab ka asjaolu, et mitmel korral raamatukogus käies oli see välja laenutatud. Nüüd lõpuks jäi see näppu ja leidsin ka sobiva väljakutse punkti - mitteilukirjanduslik raamat.
Raamatu autorile ei sobinud enam rutiinne elu, ta tahtis teha midagi etemat ja seega otsustas Kaia-Kaire minna lastekodusse vabatahtlikuks. Sihtkohaks sai Nepaal, Tiibeti ja India vahel asuv riik. Talle hakkas seal väga meeldima ning lastega tegelemise kõrvalt jõudis naine õppida joogat, ajurvedat, tiibeti meditsiini, käia mägimatkal, reisida Tiibetis, läbida põrgutee ja palju muud.
Kui aus olla, siis "Minu Nepaal" mind väga ei haaranud, kuigi oli üks asjalikumaid Minu-sarja raamatuid, andes pildi täiesti teistsugusest maailmanurgast: kus valge inimene on rahakott, kus umbrohuna vohab kanep, kus harilik hommikusöök on tass teed, kus pigem juhatatakse valesti teed, kui tunnistatakse, et ei teata seda, kus kõigil on aega ja keegi ei kiirusta. Raamatu rütm oli samuti rahulik.
Sain lugedes aru, et Nepaal ei ole päris see koht, kuhu mina tahaksin sõita ning ilmselt seetõttu see mind ei köitnudki. Mul ei tekkinud tunnet, et pakiks kohe koti ja läheks ka vabatahtlikuks (näiteks "Minu Alaska" inspireeris rohkem). Tegelikult oli "Minu Nepaal" tore lugemine, hästi lihtsalt ja südamlikult kirjutatud. Kõige rohkem liigutas mind hüvastijätt Bibeki ehk siis ühe lastekodulapsega. Imestama pani aga palvetamise abil luumurru paranemine.
"Minu Nepaal" andis riigist hea ülevaate ning andis edukalt edasi ka autori kogemusi. Valgele naisele, kes plaanib sinna sõita, on see kindlasti kasulik lugemine. Soovitan lugeda küll!
Raamatu autorile ei sobinud enam rutiinne elu, ta tahtis teha midagi etemat ja seega otsustas Kaia-Kaire minna lastekodusse vabatahtlikuks. Sihtkohaks sai Nepaal, Tiibeti ja India vahel asuv riik. Talle hakkas seal väga meeldima ning lastega tegelemise kõrvalt jõudis naine õppida joogat, ajurvedat, tiibeti meditsiini, käia mägimatkal, reisida Tiibetis, läbida põrgutee ja palju muud.
Kui aus olla, siis "Minu Nepaal" mind väga ei haaranud, kuigi oli üks asjalikumaid Minu-sarja raamatuid, andes pildi täiesti teistsugusest maailmanurgast: kus valge inimene on rahakott, kus umbrohuna vohab kanep, kus harilik hommikusöök on tass teed, kus pigem juhatatakse valesti teed, kui tunnistatakse, et ei teata seda, kus kõigil on aega ja keegi ei kiirusta. Raamatu rütm oli samuti rahulik.
Sain lugedes aru, et Nepaal ei ole päris see koht, kuhu mina tahaksin sõita ning ilmselt seetõttu see mind ei köitnudki. Mul ei tekkinud tunnet, et pakiks kohe koti ja läheks ka vabatahtlikuks (näiteks "Minu Alaska" inspireeris rohkem). Tegelikult oli "Minu Nepaal" tore lugemine, hästi lihtsalt ja südamlikult kirjutatud. Kõige rohkem liigutas mind hüvastijätt Bibeki ehk siis ühe lastekodulapsega. Imestama pani aga palvetamise abil luumurru paranemine.
"Minu Nepaal" andis riigist hea ülevaate ning andis edukalt edasi ka autori kogemusi. Valgele naisele, kes plaanib sinna sõita, on see kindlasti kasulik lugemine. Soovitan lugeda küll!
July 19, 2020
Lugesin alles hiljuti läbi ühe teise sama autori poolt kirjutatud raamatu “Emotsioonide alkeemia”. Tollal ma veel ei teadnud, et seesama autor on ka “Minu Nepaali” kirjutanud. Huvitaval kombel avastasin aastaid varem ilmunud Minu-sarja teosest, mida juba ammu olen soovinud lugeda oma Nepaali-huvi tõttu, mitmeid kinnitusi seikadele, mis mind “Emotsioonide alkeemia” puhul häirima jäid. Mõtlesin tollal naljaga pooleks, et teosest õhkub natuke Jesper Parve laadi vibe’i: ennast kaotanud valge inimene läheb kusagile Aasiasse ja tuleb sealt tagasi (enda arust) hirmus vaimse inimesena, kes (küll heade kavatsustega) hakkab enneaegselt oma teadmisi teistelegi jagama ja “õpetama”. Selliseid enneaegse tarkuste jagamise vihjeid leidus ka “Minu Nepaalis” kenake hulk.
Alustuseks ütlen, et reisikirja mõttes on tegu väga hea lugemisega, mis annab värvika ja kaasahaarava keelekasutuse abil elava kujutluspildi Nepaalist kui riigist. Leidub lõike nii loodusest, religioonist, suhtelmisstiilist, toidulauast, transpordist kui ka paljust muust. Ehk vaid ajalugu ja traditsioonide kirjeldusi jäi veidi väheks. Üldjoontes aga üpris humoorikas ja ka südantpuudutav ülevaade niivõrd kaugest ja omanäolisest paigast. Seda arvestades ei olegi võimalik raamatule panna kuidagimoodi madalat hinnet, kuna lugemiselamuste põhjal tuleb ju üldiselt arvestada sisu ja kvaliteediga, segamata seda kokku arvamusega autorist endast.
Ometigi on reisikirjade/memuaaride puhul lugu selline, et autor ise kumab paratamatult tekstist palju suuremal määral läbi ka. Ja on mõeldamatu, et tema toon ja maailmanägemus ei mõjuta mitte kuidagi lugemiselamust ennast. Tundsin, et mind häiris vahepeal liialt autori sildistav ja hukkamõistev toon, samal ajal kui ta väitis ise, et on täielikult mõistnud budistlikku kaastunnet ega suhestu enam üldse egoismiga. Näiteks vaatab ta ülalt alla hukkamõistva pilguga lääne turiste, kes eluohtlikus olukorras mägedes paanika äärele satuvad. Samal ajal kirjeldab ta ka, et ka kohalikud nepaallased ei tunne end säärases olukorras just kuigi vapralt, kuid nemad sellegipoolest autori halvakspanu alla ei satu, kuna nad pole ju ometi “ärahellitatud eurooplased”. Selline Lääs vs Ida, mees vs naine, ärahellitatud vs karastunud jmt vastandamised olid minu jaoks kummalised lugeda kellegi suust, kes väidab end olevat budismi ja muude idamaiste tarkustega kontaktis. Oli arusaamatu, miks pidas autor selliste eelarvamuste ja sildistamiste lisamist oma teksti vajalikuks. Kas see pidi kuidagi näitama tema erilisust ja kõrgemat arengutaset? Oli ju raamatus lausa eraldi peatükk nimega “ebatavaline valge inimene” - mis muidugi viitas talle endale.
Kohati kumasid läbi ka autori valearusaamad idamaistest filosoofiatest. Nii on ta näiteks väga üllatunud, et reikit peab tema arvates väga kaua õppima - tervelt poolteist nädalat! Lisaks ei jätku tal tema paljukiidetud kaastunnet kõigile, kes ei ole silmnähtavalt vaesed - ainult ilmselges viletsuses vaevlevad “päris” probleemidega inimesed on ju kaastunnet väärt. See tekitas minus ebamugava tunde, kuna viitas paljuski poverty porn’i ja white saviour complex’i olemasolule, mis on ju ka omamoodi ego käepikendused. Teisalt häirisid ka sellised lõigud, kus autor väitis, et tema isetus on jõudnud nii kaugele, et “tal on oma elust suisa ükskõik” ja ta imetleb lastekodu omanikku, kes “oma elu elamise asemel” teistele pühendub. Ilmselgelt ei ole tegu eluterve suhtumisega ja tundub, et autoril on ununenud, et budistlik kaastunne laieneb ka iseendale - see ei tähenda sugugi, et sul on iseendast ükskõik. Ka iseenda väärtustamine on oluline. Tundub, justkui oleks omavahel segi läinud mõisted “selfless” ja “Self-less”, millest just viimane kuulub enam isetuse mõiste alla, mida idamaised filosoofiad endas kannavad. Sellega käib teatud määral muidugi kaasas ka “selfless” mõiste, kuid kindlasti ei tähenda see endast lahti ütlemist ja enda ohverdamist kõigi teiste nimel. Siit ka saviour complex’i murehelinad mu peas. Ja see oli ka häiriv, kuidas autor tegi maha rikkaid austraallasi, kes oma rahaga sisuliselt kogu lastekodu ülal pidasid, kus autor ise vabatahtlikuna töötas. Autori arvates oli nõme see, et need rikkad pensionärid ise Nepaalis ei elanud laste seas, kuid nimetasid end ikka heategijateks. Ei tea, kust see raha siis sinna oleks pidanud tulema (ja ka autorit ennast toitma), kui kõik heategijad ainult ühtemoodi head teeksid? Heategudel on palju erinevaid nägusid, ja see on igati okei. Eriti veidernaljakas oli see, et autor planeeris ise oma sõpru Eestis ka koondada selliselt, et need teeksid rahalisi annetusi Nepaali lastekodude tarbeks, mis sisuliselt paneks ta sõbrad ju täpselt samasse rolli, mis rikkad austraallasedki… Selline kummaline silmakirjalikkus, kibestumus ja ebavajalik sildistamine lõid kummalise dissonantsi muidu justkui vaimsete kogemuste kirjelduste vahele.
Kuid, nagu ma juba mainisin, oli reisikirjade osa (ehk siis valdav osa) raamatust väga nauditav ja huvitav. Sellised ebakõlad ja varieeruv toon olid minu enda jaoks lihtsalt silmatorkavad, kuid loomulikult on see igati mõistetav, et igaüks ongi omaenda teekonnal erinevas paigas. Mind ennast lihtsalt häirivad sellised dissonantsid selle vahel, kes inimene end väidab olevat, ja kuidas ta tegelikkuses välja paistab. Aga see on juba minu enda teema, miks see mulle silma torkab või nii pikka arvustuses lahtirääkimist nõuab :) Olen kindel, et muidu on autori näol tegu heasoovliku ja huvitava inimesega, kelle mõned read minus lihtsalt kummaliselt tugeva reaktsiooni esile kutsusid.
PS. Muide! Mulle tundus veider, et “Emotsioonide alkeemias” tõi autor kogu aeg väga hukkamõistvaid näiteid narkootikumide ja narkoäride suhtes. Ka “Minu Nepaalis” leidus lause, et autor lausa põlgab kõike narkootikumidega seonduvat. Huvitav, miks nii tugev emotsioon ja selle korduv väljendus läbi aastate? Mispärast nii isiklik puudutatus?..
Alustuseks ütlen, et reisikirja mõttes on tegu väga hea lugemisega, mis annab värvika ja kaasahaarava keelekasutuse abil elava kujutluspildi Nepaalist kui riigist. Leidub lõike nii loodusest, religioonist, suhtelmisstiilist, toidulauast, transpordist kui ka paljust muust. Ehk vaid ajalugu ja traditsioonide kirjeldusi jäi veidi väheks. Üldjoontes aga üpris humoorikas ja ka südantpuudutav ülevaade niivõrd kaugest ja omanäolisest paigast. Seda arvestades ei olegi võimalik raamatule panna kuidagimoodi madalat hinnet, kuna lugemiselamuste põhjal tuleb ju üldiselt arvestada sisu ja kvaliteediga, segamata seda kokku arvamusega autorist endast.
Ometigi on reisikirjade/memuaaride puhul lugu selline, et autor ise kumab paratamatult tekstist palju suuremal määral läbi ka. Ja on mõeldamatu, et tema toon ja maailmanägemus ei mõjuta mitte kuidagi lugemiselamust ennast. Tundsin, et mind häiris vahepeal liialt autori sildistav ja hukkamõistev toon, samal ajal kui ta väitis ise, et on täielikult mõistnud budistlikku kaastunnet ega suhestu enam üldse egoismiga. Näiteks vaatab ta ülalt alla hukkamõistva pilguga lääne turiste, kes eluohtlikus olukorras mägedes paanika äärele satuvad. Samal ajal kirjeldab ta ka, et ka kohalikud nepaallased ei tunne end säärases olukorras just kuigi vapralt, kuid nemad sellegipoolest autori halvakspanu alla ei satu, kuna nad pole ju ometi “ärahellitatud eurooplased”. Selline Lääs vs Ida, mees vs naine, ärahellitatud vs karastunud jmt vastandamised olid minu jaoks kummalised lugeda kellegi suust, kes väidab end olevat budismi ja muude idamaiste tarkustega kontaktis. Oli arusaamatu, miks pidas autor selliste eelarvamuste ja sildistamiste lisamist oma teksti vajalikuks. Kas see pidi kuidagi näitama tema erilisust ja kõrgemat arengutaset? Oli ju raamatus lausa eraldi peatükk nimega “ebatavaline valge inimene” - mis muidugi viitas talle endale.
Kohati kumasid läbi ka autori valearusaamad idamaistest filosoofiatest. Nii on ta näiteks väga üllatunud, et reikit peab tema arvates väga kaua õppima - tervelt poolteist nädalat! Lisaks ei jätku tal tema paljukiidetud kaastunnet kõigile, kes ei ole silmnähtavalt vaesed - ainult ilmselges viletsuses vaevlevad “päris” probleemidega inimesed on ju kaastunnet väärt. See tekitas minus ebamugava tunde, kuna viitas paljuski poverty porn’i ja white saviour complex’i olemasolule, mis on ju ka omamoodi ego käepikendused. Teisalt häirisid ka sellised lõigud, kus autor väitis, et tema isetus on jõudnud nii kaugele, et “tal on oma elust suisa ükskõik” ja ta imetleb lastekodu omanikku, kes “oma elu elamise asemel” teistele pühendub. Ilmselgelt ei ole tegu eluterve suhtumisega ja tundub, et autoril on ununenud, et budistlik kaastunne laieneb ka iseendale - see ei tähenda sugugi, et sul on iseendast ükskõik. Ka iseenda väärtustamine on oluline. Tundub, justkui oleks omavahel segi läinud mõisted “selfless” ja “Self-less”, millest just viimane kuulub enam isetuse mõiste alla, mida idamaised filosoofiad endas kannavad. Sellega käib teatud määral muidugi kaasas ka “selfless” mõiste, kuid kindlasti ei tähenda see endast lahti ütlemist ja enda ohverdamist kõigi teiste nimel. Siit ka saviour complex’i murehelinad mu peas. Ja see oli ka häiriv, kuidas autor tegi maha rikkaid austraallasi, kes oma rahaga sisuliselt kogu lastekodu ülal pidasid, kus autor ise vabatahtlikuna töötas. Autori arvates oli nõme see, et need rikkad pensionärid ise Nepaalis ei elanud laste seas, kuid nimetasid end ikka heategijateks. Ei tea, kust see raha siis sinna oleks pidanud tulema (ja ka autorit ennast toitma), kui kõik heategijad ainult ühtemoodi head teeksid? Heategudel on palju erinevaid nägusid, ja see on igati okei. Eriti veidernaljakas oli see, et autor planeeris ise oma sõpru Eestis ka koondada selliselt, et need teeksid rahalisi annetusi Nepaali lastekodude tarbeks, mis sisuliselt paneks ta sõbrad ju täpselt samasse rolli, mis rikkad austraallasedki… Selline kummaline silmakirjalikkus, kibestumus ja ebavajalik sildistamine lõid kummalise dissonantsi muidu justkui vaimsete kogemuste kirjelduste vahele.
Kuid, nagu ma juba mainisin, oli reisikirjade osa (ehk siis valdav osa) raamatust väga nauditav ja huvitav. Sellised ebakõlad ja varieeruv toon olid minu enda jaoks lihtsalt silmatorkavad, kuid loomulikult on see igati mõistetav, et igaüks ongi omaenda teekonnal erinevas paigas. Mind ennast lihtsalt häirivad sellised dissonantsid selle vahel, kes inimene end väidab olevat, ja kuidas ta tegelikkuses välja paistab. Aga see on juba minu enda teema, miks see mulle silma torkab või nii pikka arvustuses lahtirääkimist nõuab :) Olen kindel, et muidu on autori näol tegu heasoovliku ja huvitava inimesega, kelle mõned read minus lihtsalt kummaliselt tugeva reaktsiooni esile kutsusid.
PS. Muide! Mulle tundus veider, et “Emotsioonide alkeemias” tõi autor kogu aeg väga hukkamõistvaid näiteid narkootikumide ja narkoäride suhtes. Ka “Minu Nepaalis” leidus lause, et autor lausa põlgab kõike narkootikumidega seonduvat. Huvitav, miks nii tugev emotsioon ja selle korduv väljendus läbi aastate? Mispärast nii isiklik puudutatus?..
August 6, 2020
See raamat räägib autori kogemusest Nepaalis, kuhu ta läheb rutiinist tüdinenult vabatahtlikuks ühte lastekodusse. Kõik ei lähe nii, nagu alguses peaks, kuid lõpuks laheneb kõik ilusasti. Lugedes tundsin, et see on koht, mis on autorile tõesti südamelähedane. Ja see soojendas minu südant.
See oli üks mõnus lugemine riigist, mis on minu jaoks suht tundmatu. Ma olen natuke sellisel Aasia-lainel ja see raamat kuidagi sobis. Natuke tekkis ka endas see tahtmine minna ja teha midagi sellist, kuid olgem endi vastu ausad - ma ei saaks sellega hakkama. Ma olen liigselt nutisõltlane ja nii mõneski mõttes mugavusega ära hellitatud. Käia külma veega duši all ja pesta riideid käsitsi? Ei, aitäh. Selles osas naudin oma luksust edasi.
Kuid see oli selline raamat, mida oli hea lugeda. Mul on hea meel, et on selliseid inimesi, kes suudavad jätta maha oma vana elu, et teha midagi head, järgneda oma südamele. Ja võib-olla põhjus, miks see raamat ei tekitanud minus suurt tahtmist Nepaali minna (ega üldse reisida), on see, et ma olen juba õigel ajal õiges kohas.
See oli üks mõnus lugemine riigist, mis on minu jaoks suht tundmatu. Ma olen natuke sellisel Aasia-lainel ja see raamat kuidagi sobis. Natuke tekkis ka endas see tahtmine minna ja teha midagi sellist, kuid olgem endi vastu ausad - ma ei saaks sellega hakkama. Ma olen liigselt nutisõltlane ja nii mõneski mõttes mugavusega ära hellitatud. Käia külma veega duši all ja pesta riideid käsitsi? Ei, aitäh. Selles osas naudin oma luksust edasi.
Kuid see oli selline raamat, mida oli hea lugeda. Mul on hea meel, et on selliseid inimesi, kes suudavad jätta maha oma vana elu, et teha midagi head, järgneda oma südamele. Ja võib-olla põhjus, miks see raamat ei tekitanud minus suurt tahtmist Nepaali minna (ega üldse reisida), on see, et ma olen juba õigel ajal õiges kohas.
February 4, 2023
Tore lugu lastekodust ja vabatahtlikutööst. Mul oli muidugi kahju, et ta matkadest nii hirmus kiiresti üle hüppas. Ja midagi oleks nagu veel puudu olnud, aga ei teagi mis.
April 10, 2021
Kõigepealt paar sõna sellest, et kas kirjastus lasi esikaanel õigekirjavea ehk vaidlus teemal "Nepal vs Nepaal". Jah, ametnikud soovitavad millegipärast Nepal, aga kas nad siis hääldavadki seda nõnda? Meie hääldame Nepaal ja lähtume sellest, et eesti keeles on häälduspärane kirjaviis. Igatahes oli nii, et autor, toimetaja, keeletoimetaja ja kirjastaja olid kõik ühel nõul ja nõnda sündiski pealkiri "Minu Nepaal".
-
Minu meelest on see üks hea auraga raamat. Kaia-Kaire on inimene, kellel õnnestus leida endale See Koht, teine kodumaa, kuhu ta kuulub ja kus tunneb end õnnelikuna. Ja kui suvaliselt see toimus, pealtnäha juhuslikult, inimene lihtsalt tundis sees kirvendust ja hakkas otsima netist ja leidiski... Selle Koha.
Maailmas on ju nii palju kohti. Üks on see, kuhu me sünnime, ja võibolla on see eriline tarkus, mitte kunagi sealt lahkuda. Aga paljud meist lahkuvad, otsivad kusagilt mujalt ja kaugelt seda õiget. Ja kuidas sa siis saad aru, et jah, maailmas on endiselt lõputult võimalusi, aga sina oled päral: sulle andis saatus selles elus Selle Võimaluse, Selle Koha, ja sul ei ole enam vaja edasi otsida.
Mina ei tea, kas mina olen selle koha leidnud. Ja ses suhtes olen ma autorile kade... Olgu see siis tema isikuomadustes, kirjeldamisoskuses või ka lihtsalt armulises saatuses kinni, aga tõesti tundub, et tema on Nepaalis lastekodus töötades end leidnud ja vaimselt arenenud, ta on õnnelik ja oma koha elus leidnud.
Muidugi tekib küsimus, et mis on õnn. Kas saab olla päris õnnelik, kui sul ei ole endal oma isiklikku meest ja lapsi ja sa elad justkui lastekodu pidav halastajaõde, nunn... Ma arvan, et vastus on, et muidugi saab :). Samas on siin tekstis vahepeal kirvendamas ka see teistsuguse isikliku õnne võimalus. Siin on ju tunda allasurutud, heategevusse sublimeeritud armastus Kaia-Kaire ja lastekodu juhataja Bikashi vahel. Aga nagu KK ütleb: "Me mõlemad teame, et oleme erinevatest maailmadest." Ja nõnda ei juhtu katuseterassil päikeseloojangul ritsikahelide saatel teed juues ja maailma üle filosofeerides peaaegu mitte midagi...
Jah, mulle läks see raamat korda, näiteks see, kuidas toon vaheldus: see ümbritsevate mägede romantika, ja samas puhtalt naljakad juhtumid sellest, kuidas lääne ühiskonna printsess karastus: mida teha pähe lennanud hiiglasiku putukaga või kuidas pesta pead külma vee kraani all, mis on maapinnast umbes 1o cm kõrgusel...
Ja kohati on see raamat ehmatavalt sügav.
Diskuteeriks siinkohal Priit Hõbemäega, kesEkspressis arvustas Peeter Vihma Keenia-raamatut ja väitis nii: "Mõtlesin, miks on Peetri raamat nii erinev sadadest viimasel ajal ilmunud noorte inimeste seiklusjuttudest maal ja merel. Sain aru, et enamik noori seiklejaid otsib elus fanni ja feimi, Peeter aga otsib elule mõtet. Mäekõrgune vahe..."
Njah.
Ma arvan, et esiteks kõik inimesed otsivad elu mõtet, teiseks kõik reisile minejad ja sellest raamatu kirjutajad otsivad seda veel eriti (iseasi, kas fann ja feim peaks elu mõtet välistama või mitte)... Aga mõneti olen Hõbemäega nõus ka – nimelt mõni otsing jääb kõrvalvaatajale pinnapealsemaks, aga mõni teine otsing jõuab selliste tõdede sõnastamiseni, mis teisigi aitavad. Näiteks Kaia-Kaire saab budistlikku õpetajat külastades aru, et isegi kui tema ise pole budist, on peamine otsing, protsess... Ja kuidas ta vaheldumisi Eestis ja Nepaalis elades sõnastab enda jaoks "ringide teooria" ehk selle, mismoodi inimene on oma elu asjade, tegevuste ja teiste inimeste poolt ära määratlenud üheks "ringiks", aga tal on tegelikult alati võimalik sealt välja astuda ja kusagil mujal hoopis üks teine "ring" luua...
Midagi tähtsat õpetas ka see peatükk, kus Kaia-Kaire sai viga, aga tal ei olnud võimalik arstiabi saada (see on selle "ringi" reaalsus, et kiirabi ei ole ja igaüks hoolitseb ise enda eest...). Ja kuidas ta otsustas end ise tervendada, mediteerides öö otsa, saadeski paistes jala terveks. Enesesse uskumine ja mõtte jõud on tohutud - ma arvan, et me kõik oleme seda vahel riivamisi tunda saanud, aga ikka kipub see igapäeva askeldustes meelest minema. Kaia-Kaire raamat on ses suhtes hea inspiratsioon.
Aga jah, arstiabi ei ole. Elektrit ka sageli ei ole. Sooja vett ei ole. Kainestav on lugeda lastekodu argielu ühe päeva detailset kirjeldust. See on karm ja raske töö, aga samas on ka tunda, MIKS seda tööd teha: mis see on, mis sa sealt vastu saad? See maailma aitamine ja vaimne puhastumine, iseenda muutumise tunnetamine ja iseenda ego lahtilaskmine, see kõik on midagi nii erilist... midagi, mille "Minu Nepaal" raamat meelde tuletas.
-
Minu meelest on see üks hea auraga raamat. Kaia-Kaire on inimene, kellel õnnestus leida endale See Koht, teine kodumaa, kuhu ta kuulub ja kus tunneb end õnnelikuna. Ja kui suvaliselt see toimus, pealtnäha juhuslikult, inimene lihtsalt tundis sees kirvendust ja hakkas otsima netist ja leidiski... Selle Koha.
Maailmas on ju nii palju kohti. Üks on see, kuhu me sünnime, ja võibolla on see eriline tarkus, mitte kunagi sealt lahkuda. Aga paljud meist lahkuvad, otsivad kusagilt mujalt ja kaugelt seda õiget. Ja kuidas sa siis saad aru, et jah, maailmas on endiselt lõputult võimalusi, aga sina oled päral: sulle andis saatus selles elus Selle Võimaluse, Selle Koha, ja sul ei ole enam vaja edasi otsida.
Mina ei tea, kas mina olen selle koha leidnud. Ja ses suhtes olen ma autorile kade... Olgu see siis tema isikuomadustes, kirjeldamisoskuses või ka lihtsalt armulises saatuses kinni, aga tõesti tundub, et tema on Nepaalis lastekodus töötades end leidnud ja vaimselt arenenud, ta on õnnelik ja oma koha elus leidnud.
Muidugi tekib küsimus, et mis on õnn. Kas saab olla päris õnnelik, kui sul ei ole endal oma isiklikku meest ja lapsi ja sa elad justkui lastekodu pidav halastajaõde, nunn... Ma arvan, et vastus on, et muidugi saab :). Samas on siin tekstis vahepeal kirvendamas ka see teistsuguse isikliku õnne võimalus. Siin on ju tunda allasurutud, heategevusse sublimeeritud armastus Kaia-Kaire ja lastekodu juhataja Bikashi vahel. Aga nagu KK ütleb: "Me mõlemad teame, et oleme erinevatest maailmadest." Ja nõnda ei juhtu katuseterassil päikeseloojangul ritsikahelide saatel teed juues ja maailma üle filosofeerides peaaegu mitte midagi...
Jah, mulle läks see raamat korda, näiteks see, kuidas toon vaheldus: see ümbritsevate mägede romantika, ja samas puhtalt naljakad juhtumid sellest, kuidas lääne ühiskonna printsess karastus: mida teha pähe lennanud hiiglasiku putukaga või kuidas pesta pead külma vee kraani all, mis on maapinnast umbes 1o cm kõrgusel...
Ja kohati on see raamat ehmatavalt sügav.
Diskuteeriks siinkohal Priit Hõbemäega, kesEkspressis arvustas Peeter Vihma Keenia-raamatut ja väitis nii: "Mõtlesin, miks on Peetri raamat nii erinev sadadest viimasel ajal ilmunud noorte inimeste seiklusjuttudest maal ja merel. Sain aru, et enamik noori seiklejaid otsib elus fanni ja feimi, Peeter aga otsib elule mõtet. Mäekõrgune vahe..."
Njah.
Ma arvan, et esiteks kõik inimesed otsivad elu mõtet, teiseks kõik reisile minejad ja sellest raamatu kirjutajad otsivad seda veel eriti (iseasi, kas fann ja feim peaks elu mõtet välistama või mitte)... Aga mõneti olen Hõbemäega nõus ka – nimelt mõni otsing jääb kõrvalvaatajale pinnapealsemaks, aga mõni teine otsing jõuab selliste tõdede sõnastamiseni, mis teisigi aitavad. Näiteks Kaia-Kaire saab budistlikku õpetajat külastades aru, et isegi kui tema ise pole budist, on peamine otsing, protsess... Ja kuidas ta vaheldumisi Eestis ja Nepaalis elades sõnastab enda jaoks "ringide teooria" ehk selle, mismoodi inimene on oma elu asjade, tegevuste ja teiste inimeste poolt ära määratlenud üheks "ringiks", aga tal on tegelikult alati võimalik sealt välja astuda ja kusagil mujal hoopis üks teine "ring" luua...
Midagi tähtsat õpetas ka see peatükk, kus Kaia-Kaire sai viga, aga tal ei olnud võimalik arstiabi saada (see on selle "ringi" reaalsus, et kiirabi ei ole ja igaüks hoolitseb ise enda eest...). Ja kuidas ta otsustas end ise tervendada, mediteerides öö otsa, saadeski paistes jala terveks. Enesesse uskumine ja mõtte jõud on tohutud - ma arvan, et me kõik oleme seda vahel riivamisi tunda saanud, aga ikka kipub see igapäeva askeldustes meelest minema. Kaia-Kaire raamat on ses suhtes hea inspiratsioon.
Aga jah, arstiabi ei ole. Elektrit ka sageli ei ole. Sooja vett ei ole. Kainestav on lugeda lastekodu argielu ühe päeva detailset kirjeldust. See on karm ja raske töö, aga samas on ka tunda, MIKS seda tööd teha: mis see on, mis sa sealt vastu saad? See maailma aitamine ja vaimne puhastumine, iseenda muutumise tunnetamine ja iseenda ego lahtilaskmine, see kõik on midagi nii erilist... midagi, mille "Minu Nepaal" raamat meelde tuletas.
December 11, 2020
Ennast kaotanud lääne naine läheb ennast leidma Aasiasse. Kui see pole klišee siis ma ei tea mis asi on. Ta raputab endalt maha mingid kohutavad lääne maailma väärtused, mis need siis ka ei oleks ja leiab enda õnne šovinistlikus, korrupeerunud, vaeses ja loodust reostavas Nepaalis. Ja oh seda häda kui üks ära hellitatud lääne maailma inimese ellujäämis instinkt hakkab tööle kui kivid pähe tahavad kukkuda. Ma ei nautinud seda raamatut tänu pidevale vastasseisule lääne ja ida vahel. Lääs on paha, mis siis et naisena sai autor endale inimväärse elu sündides siin kandis ja isegi karjäärivõimaluse mille keskel tal lihtsalt igav hakkas. Millegi pärast ei heidutanud teda absoluutselt nutune ja kurb abiellu sunnitud kohalik naine kuna pidi oma perekonnast lahkuma. Sest kõik on seal ju ikka nii neetult lahe, aga näed lääs on see paha, egoistlik maailmanaba. Ja oh issand kui ainult lääne inimene tahab nautida oma mugavusi millega ta nii ära hellitatud on, selles eest peaks lausa mingi nuhtluse määrama. Kuna elu ultimate goal on savionnis elamine.
Kõige veidram asi mida ma selles raamatus lugesin et teatud kogukondades naisi eraldatakse menstruatsiooni ajal ja nõidasid veelgi põletatakse nagu keskajal, aga ega meil Euroopas ikka elu parem pole. No ei ole! Ära sa jumala eest seda arva!
Lõpetuseks poetan mõne positiivsema noodi, loodus on seal kindlasti meeletult ilus, olen ka ise Aasias käinud reisimas ja mägesid armastan, aga lihtsalt ei samastu ega mõtle kuidagi samamoodi nende eneseleidjatega, sest elu hüvede eest mugavas läänemaailmas osaksin olla juba väga tänulik enne Aasia maid nähes. Naisena pole olemas paremat paika sündimiseks maailmas kui siin läänes.
Kõige veidram asi mida ma selles raamatus lugesin et teatud kogukondades naisi eraldatakse menstruatsiooni ajal ja nõidasid veelgi põletatakse nagu keskajal, aga ega meil Euroopas ikka elu parem pole. No ei ole! Ära sa jumala eest seda arva!
Lõpetuseks poetan mõne positiivsema noodi, loodus on seal kindlasti meeletult ilus, olen ka ise Aasias käinud reisimas ja mägesid armastan, aga lihtsalt ei samastu ega mõtle kuidagi samamoodi nende eneseleidjatega, sest elu hüvede eest mugavas läänemaailmas osaksin olla juba väga tänulik enne Aasia maid nähes. Naisena pole olemas paremat paika sündimiseks maailmas kui siin läänes.
October 22, 2020
Suurem osa raamatust oli üsna haaravalt ja humoorikalt kirjutatud. Natuke hakkas häirima autori suhtumine, kuidas kõik nagu püsikski tema najal, et kui tema ei tee, on tegemata kõik. Asjad saavad ikka tehtud, võib-olla küll teistmoodi, aga see pole otseselt vale, lihtsalt teine tee. Samas ongi ju Minu-sarja võtmesõnaks subjektiivsus.
Autorile, keda ajendas just teadmatus, mida oma eluga peale hakata, mõjus Nepaalis elamine ja töötamine küllap hästi ning ta on vist oma kutsumuse või meeldiva tegevusala leidnud, mis näitab, et tegelikult on see tõelise soovi ja piisava pealehakkamise korral kõigil võimalik (ma ei kavatsenud nii kirjutada, aga kuidagi see lause tuli mu sisemusest, nagu automaatkirjutamine, ilmselt püüdes mulle mõista anda, et ma ei mõtleks, kuidas kõik on alati vaid teistel võimalik, mitte minul, sest minu puudus, mis takistab mul tegutsemast, on ju mõõdetamatult suurem kui teistel...).
Üldiselt ma pärast "Minu Hispaania" jubedat kogemust seda sarja ei loe, aga antud juhul oli kaalukeeleks huvi sihtkoha vastu ja e-raamatu kergelt kättesaadavus. Ei kahetse, tasus lugeda küll. Võib-olla teen kunagi tulevikus veel mõne erandi.
Autorile, keda ajendas just teadmatus, mida oma eluga peale hakata, mõjus Nepaalis elamine ja töötamine küllap hästi ning ta on vist oma kutsumuse või meeldiva tegevusala leidnud, mis näitab, et tegelikult on see tõelise soovi ja piisava pealehakkamise korral kõigil võimalik (ma ei kavatsenud nii kirjutada, aga kuidagi see lause tuli mu sisemusest, nagu automaatkirjutamine, ilmselt püüdes mulle mõista anda, et ma ei mõtleks, kuidas kõik on alati vaid teistel võimalik, mitte minul, sest minu puudus, mis takistab mul tegutsemast, on ju mõõdetamatult suurem kui teistel...).
Üldiselt ma pärast "Minu Hispaania" jubedat kogemust seda sarja ei loe, aga antud juhul oli kaalukeeleks huvi sihtkoha vastu ja e-raamatu kergelt kättesaadavus. Ei kahetse, tasus lugeda küll. Võib-olla teen kunagi tulevikus veel mõne erandi.
July 3, 2024
Autor viib sind vähe tuntud maale, kõrgete mägede vahele, madalate aknaklaasideta majade keskele.
Kiire ja ootamatu hoop tuli peale kolmandikku sisu, kui Kaia-Kaire Hunt jõudis oma tegelikust töökohast jutustamiseni. Ma ei olnud sellest eelnevalt mõelnud ja ennast valmis pannud, pigem oli senini olnud tegu eksootilistest elamustest jutustava seiklusega.
"Palju väikeseid heade mõtete ja siira südamega tehtud tegusid muudab maailma".
Kiire ja ootamatu hoop tuli peale kolmandikku sisu, kui Kaia-Kaire Hunt jõudis oma tegelikust töökohast jutustamiseni. Ma ei olnud sellest eelnevalt mõelnud ja ennast valmis pannud, pigem oli senini olnud tegu eksootilistest elamustest jutustava seiklusega.
"Palju väikeseid heade mõtete ja siira südamega tehtud tegusid muudab maailma".
March 8, 2020
Väga hästi kirjutatud. Lugesin seda just enne oma Nepaali reisi. Üks asi on neid kogemusi kogeda, kuid teine on neid nii hästi kirja panna
July 3, 2020
Loen seda raamatut juba teist korda sest see on väga hea raama- väga armas ja südamlik
Üks parimatest Minu sarja raamatutest
Üks parimatest Minu sarja raamatutest
October 18, 2022
See on minu-sarja raamat, mis ongi peamiselt riigist ja kultuurist, parajas koguses doseeritud autori kogemusega. Ma lihtsalt pole praegu selles eluetapis, et 5 tärni vääriliselt suhestuda.
February 19, 2015
Kas ma ei saaks 24h asemel 48h? Või oma vanust mõneks ajaks seismaa panna? Mina tahan oma elus ka abikaasat ja lapsi ja koduloomi aga tahaks ka reisida, reisida ja reisida. "Minu Nepaal" ainult suurendas seda tunnet, tahaks kuskile minna ja vaadata, kuidas sealkandis elu käib. Kaia-Kaire kirjutamine oli niivõrd sujuv ja mõnus, et raamat lihtsalt lendas mul käes. Need lood ja need lapsed läksid niivõrd sügavale hinge, et tahaks tõesti teada saada, mis on nendest lastest praeguseks edasi saanud. Ja hea meel on tunnistada ka seda, et tänu raamatule sain Nepaalist palju rohkemat teada. Mitte et ma muidu Nepaalist ei teadnuks, aga sai mõnusa sissevaate ja hea meelega läheks ka ise sinna reisima, miks mitte ka vabatahtlikutööd tegema.
January 17, 2016
Lugemisväljakutse 34. raamat - raamat, mida mu ema armastab. Kui küsisin oma emalt, mis on tema lemmikraamatud, vastas ta kohe, et Minu-sarja raamatud. Kuna ma ise ei ole neid raamatuid eriti lugenud, siis võtsin neist käsile 2: "Minu Ibiza" ja "Minu Nepaal". Ibizast olen juba kirjutanud - miskipärast arvasin, et see vast ei ole ema kõige lemmikum (ega ema tegelikult ei osanudki öelda, missugune raamat sellest sarjast tal kõige enam on meeldinud). "Minu Nepaaliga" on emal palju ühist - ta huvitub Hiina meditsiinist, teeb Hiina ja Tai massaaži ning on ka Reiki-huviline. Nepaal on oma kultuuri poolest ikka väga eriline maa. Mulle imponeeris ka autori vabatahtlikutöö lastekodus. Lastekodulastega hüvastijätmine tõi mulle lausa pisara silma, kuid lohutav on teada, et autor läks sinna tagasi.
June 4, 2013
Lugesin selle läbi sisuliselt ühe hingetõmbega ehk paari tunniga, kui esimese lehega alustasin. Kuigi alguses tundus, et see kirjastiil mulle üldse ei istu... see aga muutus väga ootamatult ühel hetkel. Huvitav oli jälgida, kuidas autori nägemus maailmast ja suhtumine ümbritsevasse lehekülgede edenedes muutus.
January 12, 2015
Väga hea lugemine. Kirjanduslikus mõttes on tegu üsna lihtsas stiilis kirjutatud asjaga, autor lihtsalt kirjeldab sündmusi ja enda sees toimuvat. Aga see on täiesti piisav. Just praegu lõpetasin selle lugemise ja värelus on hinges.
January 7, 2013
See oli kindlasti üks parimaid "minu" sarja raamatuid. See emotsioon ja vahetus, millega Kaia-Kaire oli seda kirjutanud, jõudis nii hästi kohale, et haaras kaasa ja paelus. Väga.
April 28, 2013
I liked it. Sincere. Simple. Touching.
Displaying 1 - 18 of 18 reviews