What do you think?
Rate this book
Tõde ja õigus #5
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare romaanisarja „Tõde ja õigus“ viimane osa.
Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.
Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik.
Kui kord astusid Krõõt ja Andres Väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla. Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild.
Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: "Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist.“
1934. aastal sai Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna.
Viies raamat ühendab kõiki eelnevaid ning esimene ja viimane köide asetuvad kohakuti. Nimelt jõuab tegevus tagasi Vargamäele: Indrek tuleb tagasi isatallu, et jõuda endas ja teistes selgusele.
Tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega ja esimese köite aeg on tõstetud mütoloogilisse seisundisse, kus kõik, mis toimus, tundub püha. Vanal Andresel pole aga uues maailmas enam kohta, ta on justkui elav mälestus. Vanaperemees on oma alatise mässu üle järele mõelnud. Ta on leidnud vabaduseprobleemile seletuse, mis ei lahenda küll inimese elu absurdi, kuid aitab seda siiski mõtestada. Selles teoses saavad mälestused olulisemaks kui olevik.
Kui kord astusid Krõõt ja Andres Väljamäest üles, siis nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda sealt alla. Taas on tegemist üles-alla, tõusmise-laskumise ja saabumise-lahkumise vastanditega. Tiinal on kaasas ka Krõõda rätik, mis on kui mateeriasse valatud mälestuskild.
Tammsaare ise on pentaloogia põhiplaani kirjeldanud nii: "Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist.“
1934. aastal sai Tammsaare "Tõe ja õiguse" IV ja V osa eest presidendi kirjandusliku auhinna.
448 pages, Paperback
First published January 1, 1933
13 people are currently reading
231 people want to read
About the author
A.H. Tammsaare
83 books64 followersA.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 32 reviews
January 9, 2024
kunstiteos!!! NII HEA!!!
December 21, 2022
“Siin see tüdruk sul on, tee temaga, mis tahad, meie ei oska temaga midagi peale hakata, sest temal olla sinu tehtud jalad all.”
//
“Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.”
//
“Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.”
November 2, 2023
oli tõde ja õigus
February 17, 2022
Sai kaane peale ja soo kuivaks.
January 15, 2022
4,5 tähte.
March 16, 2022
"Ega ma siis sellepärast! Aga mul on nii hirmus valus, et ei saa muidu õnne olla, kui keegi peab kannatama."
"Jah, nii see siinilmas on," vastas Indrek alistunult, "ikka kannatab kusagil keegi kui sünnib õnn."
Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset— Vargamäed.
"Jah, nii see siinilmas on," vastas Indrek alistunult, "ikka kannatab kusagil keegi kui sünnib õnn."
Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset— Vargamäed.
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 30, 2022
Igauņu klasika. Kopš noskatījos Tamsāres pentaloģijas “Zeme un mīlestība” pirmās grāmatas ekranizāciju, meklēju rokā nākamās.
Šī - piektā daļa - latviešu valodā tulkota kā “Maldi un atzīšana”.
Šī - piektā daļa - latviešu valodā tulkota kā “Maldi un atzīšana”.
January 3, 2021
Mulle väga meeldis romaanisarja viimane teos. Pean siinkohal nõustuma levinud arvamusega, et kõige paremad ongi sarja esimene ja viimane osa, kuna nad on kõige lihtsamini kirja pandud, sisu läheb sujuvalt edasi.
Enne, kui oma traditsioonilised 5 tärni ära panen, tahaks ma lihtsalt mainida, kuidas ma ei sallinud Tiinat. 😅 Tiina karakter ajas mind nii närvi. Mida ta kogu aeg pillib? Iga Tiina repliik algas või lõppes sõnadega: "ja ta ütles seda nutuse näoga/ pisarad silmis/ nutuvõru suu ümber...jne. Ma saan aru, et see pisardamine oligi ta karakteri iseloomujoon, aga mulle lihtsalt muutus see nii tüütuks. Oma saladuslikkuse, valetamise ja kittumisega keeras ta Vargamäe noorte elu täielikuks põrguks.
Seda, et Tiina ja Indrek lõpuks kokku lähevad aimasin ma juba romaanisarja neljandat osa lugedes ja kui see viimaks juhtuski olin ma suhteliselt pettunud. Võib-olla häiris mind Tiina ja Indreku märgatav vanusevahe. Indrek kohtas ju Tiinat siis, kui tüdruk oli alles laps. Näiteks ühes romantilises teoses "Jane Eyre" see hiiglaslik vanusevahe mind ei häirinud, kuid selles teoses küll. Tiina ajab kogu aeg sellist eluvõõrast ja süütut juttu suust välja ning siis Indrek ikka õpetab või rahustab teda nagu mõni papa. Nende dialoogid olid alati nagu väiksed vaidlused, kus Tiina alati seletas, miks ta mingi asja pärast häbi või meelehärmi tundis ning Indrek ei saanud tihtipeale essugi aru. Need jutuajamised meenutasid kõvasti Indreku ja tema eelmise naise Karini vahelisi segaseid vestlusi, nii siis ma mõtlesin, et haha, küll see Tiina ka ükskord Indrekult kuuli saab. (Sorry, puhka rahus, Karin).
Igatahes ma nüüd lõpetan, oli meeldiv neid teoseid lugeda, Tammsaare on geenius!
Enne, kui oma traditsioonilised 5 tärni ära panen, tahaks ma lihtsalt mainida, kuidas ma ei sallinud Tiinat. 😅 Tiina karakter ajas mind nii närvi. Mida ta kogu aeg pillib? Iga Tiina repliik algas või lõppes sõnadega: "ja ta ütles seda nutuse näoga/ pisarad silmis/ nutuvõru suu ümber...jne. Ma saan aru, et see pisardamine oligi ta karakteri iseloomujoon, aga mulle lihtsalt muutus see nii tüütuks. Oma saladuslikkuse, valetamise ja kittumisega keeras ta Vargamäe noorte elu täielikuks põrguks.
Seda, et Tiina ja Indrek lõpuks kokku lähevad aimasin ma juba romaanisarja neljandat osa lugedes ja kui see viimaks juhtuski olin ma suhteliselt pettunud. Võib-olla häiris mind Tiina ja Indreku märgatav vanusevahe. Indrek kohtas ju Tiinat siis, kui tüdruk oli alles laps. Näiteks ühes romantilises teoses "Jane Eyre" see hiiglaslik vanusevahe mind ei häirinud, kuid selles teoses küll. Tiina ajab kogu aeg sellist eluvõõrast ja süütut juttu suust välja ning siis Indrek ikka õpetab või rahustab teda nagu mõni papa. Nende dialoogid olid alati nagu väiksed vaidlused, kus Tiina alati seletas, miks ta mingi asja pärast häbi või meelehärmi tundis ning Indrek ei saanud tihtipeale essugi aru. Need jutuajamised meenutasid kõvasti Indreku ja tema eelmise naise Karini vahelisi segaseid vestlusi, nii siis ma mõtlesin, et haha, küll see Tiina ka ükskord Indrekult kuuli saab. (Sorry, puhka rahus, Karin).
Igatahes ma nüüd lõpetan, oli meeldiv neid teoseid lugeda, Tammsaare on geenius!
January 3, 2021
Tsiteerin ennast aastal 2013, sest tunded olid endiselt samad:
"Venis nagu ilge tatt ning ütleks, et kõik teised selle sarja raamatud olid palju paremad. See oli nii suremis- ja venimismaiguline ning mu lugemistempo oli ka sellele vastav. Mulle pole vist kunagi mõni raamatutegelane niivõrd vastukarva olnud, kui seda oli Tiina - no sihukene hädapätakas lihtsalt, ma lõpus enam ei suutnud ja soovisin lihtsalt, et see raamat juba kiiremini läbi saaks.
Samas oli Andrese jõuetuse ja suremise hetk kuidagi omamoodi armas, siiras."
"Venis nagu ilge tatt ning ütleks, et kõik teised selle sarja raamatud olid palju paremad. See oli nii suremis- ja venimismaiguline ning mu lugemistempo oli ka sellele vastav. Mulle pole vist kunagi mõni raamatutegelane niivõrd vastukarva olnud, kui seda oli Tiina - no sihukene hädapätakas lihtsalt, ma lõpus enam ei suutnud ja soovisin lihtsalt, et see raamat juba kiiremini läbi saaks.
Samas oli Andrese jõuetuse ja suremise hetk kuidagi omamoodi armas, siiras."
January 10, 2022
oeh
Lugedes tuli mitu korda meelde filosoof John Stuart Mill'i ütlus "Parem õnnetu inimene, kui õnnelik siga, kannatav Sokrates, kui rahulolev loll". Mitmes kohas tõid tegelased välja just vastupidise ja tõestasid oma situatsioonidega, et teadmatus on mingil määral lollide lohutus. Kahjuks on nii, et kui sellistele valikutele mõelda, pole enam lolluse pakutavat rahulolu võimalik niisama valida.
Lugedes tuli mitu korda meelde filosoof John Stuart Mill'i ütlus "Parem õnnetu inimene, kui õnnelik siga, kannatav Sokrates, kui rahulolev loll". Mitmes kohas tõid tegelased välja just vastupidise ja tõestasid oma situatsioonidega, et teadmatus on mingil määral lollide lohutus. Kahjuks on nii, et kui sellistele valikutele mõelda, pole enam lolluse pakutavat rahulolu võimalik niisama valida.
January 15, 2022
Kui lõpetad, siis ei taha tükk aega midagi lugeda, seeria on nii võimas.
October 20, 2017
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
April 19, 2022
Oli ilusaid hetki, metafoore ja huvitavaid mõtteid/mõtisklusi, aga läks liiga suhtedraamaks.
November 4, 2023
The concepts of basic geology for flat-earthers and the reason why chocolate is evil. A stepwise guide to gaining happieness through getting a heart attack.
Traditional patriarchic family values explained, in particular that a woman's only ally in life is wearing a black hooded cloack & carrying a scythe.
Traditional patriarchic family values explained, in particular that a woman's only ally in life is wearing a black hooded cloack & carrying a scythe.
February 14, 2021
Kohustuslikud koolitekstid ei tekita õpilastes alati just kõige suuremat elevust, eriti, kui on teada, milline „peaks olema" või „võiks olla" suhtumine loetavasse teosesse. Tähendab, koolis keegi küll ei sunni „Tõde ja õigust" jumaldama, aga arvestades selle pentaloogia suisa pühakirjale lähenevat staatust eestlaste seas, ei ole vähem kui meeldimine siiski kuigi aktsepteeritav. Juba oma ilmumisest saati on raamatud ülipopulaarsed olnud ning taoline üldine suhtumine „Tõe ja õiguse" pentaloogiasse ei ole nende aastakümnete jooksul muutunud.
Minule tundub, et kooliõpilaste suhtumine pentaloogiasse on kindlasti austav, kuid seda mitte isikliku kogemuse põhjal, vaid et see on hoopis autoriteetidelt, nagu õpetajad ja vanemad, kopeeritud arusaam. Ma ei soovi kuidagi eitada nende tekstide tähtsust meie kui eestlaste identiteedis või seada kahtluse alla endast targemate ja vanemate inimeste põhjuseid austamaks seda pentaloogiat, kuid samuti arvan, et selleks, et ka minu põlvkonnal võiks kujuneda sarnane austav, ülistav ja tunnustav suhtumine „Tõesse ja õigusesse", peaksime looga kaasas käima algusest peale, nõnda, nagu see Tammsaare poolt mõeldud oli, mitte sukelduma pea ees tundmatusse ja alustama lugemist lõpust ehk pentaloogia viimasest osast.
Suure kummarduse teen siinkohal inimestele, kes kaks aastat tagasi tõid eesti rahva ette filmi „Tõe ja õiguse" esimesest osast. Tänu neile on õpilastel mingigi ettekujutus teose taustast ja tegevustikust enne, kui neid alasti ja relvastamata tundmatusse visatakse, et nad teose viiendas osas üksi orienteeruksid ning tundmatut teksti „5" vääriliselt ka mõistaksid. Kuidas võikski vaestel kooliõpilastel nõnda kujuneda samasugune austusväärne suhtumine tüviteksti, kui kooliprogramm näeb ette õpilasi tekstiga šokeerida, selle asemel, et neid seda armastama panna? Veelkord tänan siinkohal filmimeistreid, kuna nemad on üle ootuste edukalt sooritanud selle raske ülesande ning ka kooliõpilastes tekitanud vaimustuse selle loo vastu. Kui meie koolis filmi vaatasime, oli enamik seda filmi juba isegi enam kui kaks korda näinud, rääkimata ühekordsest kinos käimisest.
Kui õpetaja küsis teose lugemise järel meie muljete kohta, ei olnud kellelgi loomulikult midagi kehva öelda. Jah, palju oli segaseid kohti, kuid see argument kõlab õpilaste suust pea iga kohustusliku kirjanduse teose kohta. Kui arutasime pentaloogia tähtsuse üle meie ajaloos ja identiteedis ning üritasime luua paralleele omaenda tõekspidamistega, läks aga vähemalt minu pilt veidike selgemaks, miks meid kogu looga alustades lõpust tutvustatakse. Üks asi on see, et teose viimane osa on meie ajale lihtsalt kõige lähemal ning seega meie kui verivärske, noore ja naiivse põlvkonna jaoks kõige paremini mõistetav. Nagu ma siis aga aru sain, on hoopis tähtsam aga see, kuidas pentaloogia viimases osas võtab Tammsaare kogu eelneva loo kokku, nagu jutustaks lühidalt ümber, mida ta kõigi nelja eelneva raamatuga öelda on tahtnud. Eestlaste töömentaliteet ning naudingute tagaplaanile jätmine näiteks tekitas meie tunnis kõige rohkem kõneainet - tuleb välja, et pea kõik nõustuvad Tammsaarega, et „Tee tööd, siis tuleb ka armastus", kuigi kõigile on teada, et töö rügamine tekitab lõpuks vaid tööd juurde ning armastusele ehk naudingutele ruumi ei jäägi.
Isiklikult olen alati pidanud nauditavaks teoseid, kus on nn puust ja punaseks tehtud iga loo eluring ehk kus loo algus ja lõpp jõuavad kokku. Mulle meeldis kohutavalt teose nostalgitsev iseloom ning tagasivaatav ja väga rahulik jutustamisviis, mis pidavatki Tammsaarele omane olema. Vanade inimeste tõdemustes ja elutarkustes on on midagi nii kummaliselt köitvat ja uskumatut, et ükski noor inimene ei ole neid kunagi päriselt kuulda võtnud, kuigi lugusid endid kuulata on meeliülendav. Kõige lõppevus ja surevus on korraga maailma kõige koledam ja õige ilusam asi, ja seda ei suuda keegi mõista enne, kui midagi on juba lõppenud või nn surnud. Lähengi nüüd õue surnud puude ja maha sadanud valge lume juurde, et nautida seda lõppevuse kummastust.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
Minule tundub, et kooliõpilaste suhtumine pentaloogiasse on kindlasti austav, kuid seda mitte isikliku kogemuse põhjal, vaid et see on hoopis autoriteetidelt, nagu õpetajad ja vanemad, kopeeritud arusaam. Ma ei soovi kuidagi eitada nende tekstide tähtsust meie kui eestlaste identiteedis või seada kahtluse alla endast targemate ja vanemate inimeste põhjuseid austamaks seda pentaloogiat, kuid samuti arvan, et selleks, et ka minu põlvkonnal võiks kujuneda sarnane austav, ülistav ja tunnustav suhtumine „Tõesse ja õigusesse", peaksime looga kaasas käima algusest peale, nõnda, nagu see Tammsaare poolt mõeldud oli, mitte sukelduma pea ees tundmatusse ja alustama lugemist lõpust ehk pentaloogia viimasest osast.
Suure kummarduse teen siinkohal inimestele, kes kaks aastat tagasi tõid eesti rahva ette filmi „Tõe ja õiguse" esimesest osast. Tänu neile on õpilastel mingigi ettekujutus teose taustast ja tegevustikust enne, kui neid alasti ja relvastamata tundmatusse visatakse, et nad teose viiendas osas üksi orienteeruksid ning tundmatut teksti „5" vääriliselt ka mõistaksid. Kuidas võikski vaestel kooliõpilastel nõnda kujuneda samasugune austusväärne suhtumine tüviteksti, kui kooliprogramm näeb ette õpilasi tekstiga šokeerida, selle asemel, et neid seda armastama panna? Veelkord tänan siinkohal filmimeistreid, kuna nemad on üle ootuste edukalt sooritanud selle raske ülesande ning ka kooliõpilastes tekitanud vaimustuse selle loo vastu. Kui meie koolis filmi vaatasime, oli enamik seda filmi juba isegi enam kui kaks korda näinud, rääkimata ühekordsest kinos käimisest.
Kui õpetaja küsis teose lugemise järel meie muljete kohta, ei olnud kellelgi loomulikult midagi kehva öelda. Jah, palju oli segaseid kohti, kuid see argument kõlab õpilaste suust pea iga kohustusliku kirjanduse teose kohta. Kui arutasime pentaloogia tähtsuse üle meie ajaloos ja identiteedis ning üritasime luua paralleele omaenda tõekspidamistega, läks aga vähemalt minu pilt veidike selgemaks, miks meid kogu looga alustades lõpust tutvustatakse. Üks asi on see, et teose viimane osa on meie ajale lihtsalt kõige lähemal ning seega meie kui verivärske, noore ja naiivse põlvkonna jaoks kõige paremini mõistetav. Nagu ma siis aga aru sain, on hoopis tähtsam aga see, kuidas pentaloogia viimases osas võtab Tammsaare kogu eelneva loo kokku, nagu jutustaks lühidalt ümber, mida ta kõigi nelja eelneva raamatuga öelda on tahtnud. Eestlaste töömentaliteet ning naudingute tagaplaanile jätmine näiteks tekitas meie tunnis kõige rohkem kõneainet - tuleb välja, et pea kõik nõustuvad Tammsaarega, et „Tee tööd, siis tuleb ka armastus", kuigi kõigile on teada, et töö rügamine tekitab lõpuks vaid tööd juurde ning armastusele ehk naudingutele ruumi ei jäägi.
Isiklikult olen alati pidanud nauditavaks teoseid, kus on nn puust ja punaseks tehtud iga loo eluring ehk kus loo algus ja lõpp jõuavad kokku. Mulle meeldis kohutavalt teose nostalgitsev iseloom ning tagasivaatav ja väga rahulik jutustamisviis, mis pidavatki Tammsaarele omane olema. Vanade inimeste tõdemustes ja elutarkustes on on midagi nii kummaliselt köitvat ja uskumatut, et ükski noor inimene ei ole neid kunagi päriselt kuulda võtnud, kuigi lugusid endid kuulata on meeliülendav. Kõige lõppevus ja surevus on korraga maailma kõige koledam ja õige ilusam asi, ja seda ei suuda keegi mõista enne, kui midagi on juba lõppenud või nn surnud. Lähengi nüüd õue surnud puude ja maha sadanud valge lume juurde, et nautida seda lõppevuse kummastust.
Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!
Veel minu muljendeid: https://lehekuljestriiulini.blogspot....
February 17, 2020
Tegevus toimub Vargamäel. Peale linnas juhtunut tuleb Indrek tagasi isa tallu. Vahepeal on peremeheks saanud Indreku õe Mareti mees Sass ja vana Andres on sauna elama asunud. Isa juurde sätib end sisse ka Indrek ja hakkab nö sunnitööd tegema ehk kraavi kaevama. Lapsed jättis ta linna ämma ja Tiina hoolde. Varsti tuleb ka Tiina maale ja asub Sassi juurde teenistusse. Tekib suur sasipundar, kes keda armastab ja keda taga ajab kui perre võetakse sulane Ott. Kuna Ott mehkeldab mitmel rindel pannes ühelt poolt paksuks Karla tütre ja teiselt poolt üritab Sassi tütrele kaissu pugeda, leiab Ott lõpuks soosillal oma lõpu läbi Karla pooletoobise poja käe läbi, kuna viimase õde ilmselt seda palus. Pearu avastab poja naises Idas lõpuks kange vere ja saab rahus surra. Üsna pea näeb ka vana Andres kuidas hakatakse süvendama Vargamäe jõge ja saab ka rahus surra. Lõpuks Tiina räägib Indrekule oma saladuse ära ja koos seavad nad sammud uuesti linna.
November 27, 2020
See viimane osa, mis ühendas kõik eelnevad neli osa endasse. Ma ei imesta, miks paljud ütlevad, et esimene ja viimane parimad - need olid kõige lihtsamalt kirjutatud. Lugemine läks ruttu, tegevusi oli palju ja tegevused olid väga kergesti arusaadavad. Lõpuks oli ikkagi kogu seeria hea lugemine, mõtlemapanev ning tõeline katsumus. Tegelased saavad omaks ning neist tekib väga selge kujutluspilt.
April 13, 2020
V osa kiideti mulle väga mu parima sõbranna poolt ning mul olid võrdlemisi kõrged ootused seda lugema hakates, aga ma ei pettunud isegi mitte natuke. Nii kaasahaarav ja põnev, samas nukker, aga ka õnnelik.
Väga väga hästi võttis kokku kogu selle seeria. Paremat lõppu poleks osanud tahta.
Väga väga hästi võttis kokku kogu selle seeria. Paremat lõppu poleks osanud tahta.
October 13, 2018
Lukupiirin lokakuun kirja, joka päättää Totuus ja oikeus -sarjan ja Vargamäen tapahtumat. Juonen ohessa Tammsaare aivan huomaamatta filosofoi elämästä ja yhteiskunnasta.
May 27, 2019
Ikkagi klassika. Viimased seiklused vargamäel. Kohati kulgesid tegemised ikka väga aeglaselt ja kentsakalt, mis loomad need inimesed küll on. Aga lõpuks jõuti heasse kohta välja.
June 18, 2019
"Või on ka inimestega nagu metsaga - okasmetsale järgneb lehtmets, lehtmetsale okasmets?"
Niivõrd kosutav on lugeda tarku mõtteid elust, surmast, armastusest ja alistumisest.
Niivõrd kosutav on lugeda tarku mõtteid elust, surmast, armastusest ja alistumisest.
March 27, 2020
Mikital oli õigus, tegu on puhta sookuivendamise käsiraamatuga, ei miskit muud
December 27, 2023
Üks mu lemmikraamatuid. Aga kardetavasti etenduse pärast, mida mängisid vapustavad Linnateatri näitlejad.
April 9, 2024
might've skipped a few steps
October 6, 2024
see oli palju põnevam kui ma eeldasin
October 12, 2013
Venis nagu ilge tatt ning ütleks, et kõik teised selle sarja raamatud olid palju paremad. See oli nii suremis- ja venimismaiguline ning mu lugemistempo oli ka sellele vastav.
Mulle pole vist kunagi mõni raamatutegelane niivõrd vastukarva olnud, kui seda oli Tiina - no sihukene hädapätakas lihtsalt, ma lõpus enam ei suutnud ja soovisin lihtsalt, et see raamat juba kiiremini läbi saaks.
Samas oli Andrese jõuetuse ja suremise hetk kuidagi omamoodi armas, siiras.
"Isa, mul tuli hea mõte: ma võtan su kukile."
"Kas sa siis jäksad siin pehme maa peal," kahtles isa.
"Katsume. Tule siia, ma aitan su küünisuu peale, siit on hea kukile võtta."
Nõnda siis sündiski: Indrek pani isa küünisuu palgile istuma ja võttis ta sealt endale kaksiti selga. Nõnda hakkasid nad minema.
"Ega minust ju enam midagi kanda ole," rääkis Andres "liha on kehalt juba sootuks ära kuivand."
"Pole viga," vastas Indrek kandes, "üksi luugest-kontidestki saab paras noos. Kui ma poleks aastat otsa enne kraavi kaevanud, siis ma poleks suga kuhugi läinud."
Mulle pole vist kunagi mõni raamatutegelane niivõrd vastukarva olnud, kui seda oli Tiina - no sihukene hädapätakas lihtsalt, ma lõpus enam ei suutnud ja soovisin lihtsalt, et see raamat juba kiiremini läbi saaks.
Samas oli Andrese jõuetuse ja suremise hetk kuidagi omamoodi armas, siiras.
"Isa, mul tuli hea mõte: ma võtan su kukile."
"Kas sa siis jäksad siin pehme maa peal," kahtles isa.
"Katsume. Tule siia, ma aitan su küünisuu peale, siit on hea kukile võtta."
Nõnda siis sündiski: Indrek pani isa küünisuu palgile istuma ja võttis ta sealt endale kaksiti selga. Nõnda hakkasid nad minema.
"Ega minust ju enam midagi kanda ole," rääkis Andres "liha on kehalt juba sootuks ära kuivand."
"Pole viga," vastas Indrek kandes, "üksi luugest-kontidestki saab paras noos. Kui ma poleks aastat otsa enne kraavi kaevanud, siis ma poleks suga kuhugi läinud."
July 3, 2013
We are happy to tell you that we are going to translate Truth and Justice by Tammsaare in English. But we need your help to complete this project ! Would you like to be a Book Angel ?
Best regards,
http://www.hauteculturebooks.com
March 19, 2014
What a pain in my butt
Displaying 1 - 30 of 32 reviews