Mõtlesin pisut. Ma saan aru, et Liia Geraskina "Õppimata Koolitükkide Maal" on kunagi kuuekümnendatel kirjutatud lustakaks ja õpetlikuks looks, kuidas ühed-kahed tekivad päevikusse sellepärast, et oled tahtejõuetu, laisk, looder ja/või lihtsalt tumba, ning et kõike seda mitte olla, tuleks nii kaua õpikute taga istuda kuni sabakont tooli külge kinni jääb ja peakolu lahti läheb, aga... Mitu-mitu aastakümmet hiljem peaksime ju juba mõnevõrra paremini teadma, mida kujutavad endast õpiraskused, millega need kaasneda võivad ja mismoodi oleks ehk pisut õpilassõbralikum nendele probleemidele läheneda. Sestap jääb ka lugu neljandasse klassi jõudnud Viktor Perestukinist ja tema sattumisest ulmelisele Õppimata Koolitükkide Maale uutele neuroloogilistele teadmistele pahasti jalgu. Vaene Vitja. Polnud tal ju ei arvutimänge, nutiseadet ega TikToki kontot, aga ikkagi valitses ta kirjutuslaual kaos, õpikud olid igavad ja tekitasid viha, õpetaja jutt lippas kõrvust mööda ja pärast kooli koduste ülesannete kallale asumine nõudis üliinimlikku pingutust. Paistab küll, et ATH.
Olin väga õnnetu. Mis asi see õnnetus on? Ma mõtlen, et õnnetus on see, kui inimest sunnitakse tegema seda, mis talle üleüldse ei meeldi.
Ma olen seda isegi ajaloost tähele pannud. Talupojad ei tahtnud olla pärisorjad ja töötada mõisnike heaks, aga neid sunniti. Ja nad olid õnnetud. Töölised ei tahtnud, et neid vabrikutes rõhuti ja peremehed panid nende töötasu oma taskusse, kuid neid rõhuti ikkagi. Nad olid samuti õnnetud. Ja seda tegid nad õigesti, et koos talupoegadega alustasid revolutsiooni ning likvideerisid tsaari kui klassi. Siis said kõik vabaks, töötasid ainult endale ja olid sellepärast õnnelikud. Ma ei salli, kui inimesi rõhutakse ja sunnitakse tegema seda, mida neil ei meeldi teha.
Akna taga kisasid poisid. Päike paistis ja sirelid lõhnasid tugevasti. Mul oli kange isu hüpata aknast välja ja joosta poiste juurde. Kuid laual seisid mu õpikud. Nad olid katkised, tindiplekke täis, mustad ja igavad. Ent nad olid väga tugevad. Nad hoidsid mind umbses toas, sundisid lahendama ülesannet mingisugustest noaaegsetest mullatöölistest, asetama lünkadesse tähti ja tegema palju muud, mis mind üldse ei huvitanud. Äkki ma vihkasin oma õpikuid nii, et haarasin nad laualt ja virutasin põrandale.
"Olete mind ära tüüdanud!" hüüdsin võõra häälega. lk 13-14
Трудно оценивать эту книгу, читая ее в 37 лет. Цель ее написания ясна, но вот только... Отличник и так понимает, что учиться надо, а двоешника, для которого она и предназначена в первую очередь, надо еще заинтересовать или заставить ее прочитать. Вот только как?
Эта книга о Вите Перестукине, который попал в Страну Невыученных уроков, потому что он был ленивым двоечником. У него был кот Кузя. В этой книге было много приключений забавных и страшных. Витя пропал бы без Кузи. Самым смешным приключением для меня было, когда он перепутал слово "колбаса", а самое страшное, когда они бежали от медведя.